Toomas Sildam: Eesti, ÜRO, liitlased ja väärtused ({{commentsTotal}})

Toomas Sildam
Toomas Sildam Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Nädala pärast võib Eesti jõuda maailmapoliitika keskmesse ja hakkab osalema otsustamistes, kuhu meil enne pole asja olnud, ent oleks kurb, kui meie väärtuste kompass näitaks eemale Eesti demokraatlikest liitlastest, kirjutab ajakirjanik Toomas Sildam.

Hoidkem järgmisel reedel Eestile pöialt. Nimelt hakkab 7. juunil ÜRO peaassamblee hääletama, kas kaheks aastaks saab ÜRO julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks Eesti või Rumeenia.

Maailmaorganisatsiooni ÜRO enamus moodustub väikeriikidest, Eesti-sugune maa peaks neile mõistetav olema. President Kersti Kaljulaidi veetud Eesti kampaania on meid tutvustanud kõigil mandritel ning paljudele riigijuhtidele, pea- ja välisministritele oleme saanud nähtavaks. Võib-olla on keegi neist meelde jätnud Eesti ja Eesti pühendumise sellele ÜRO kampaaniale.

Rumeenia hiljutine otsus viia oma saatkond Iisraelis Tel Avivist USA eeskujul Jeruusalemma, võiks neilt võtta Araabia-riikide toetuse. Küüniliselt öeldes, see – ka Rumeenia loobumisena tõlgendatud samm – oleks eelis Eestile.

Kuidas hääletavad ja ehk mõjutavad seeläbi ka mõjutatavaid ÜRO julgeolekunõukogu vetoõigusega alalised liikmed – USA, Suurbritannia, Hiina, Venemaa, Prantsusmaa – on keeruline öelda. Viimased päevad enne hääletust loetakse sõnumeid sama hea kui huultelt ja käeliigutustelt. Nii näiteks on tähele pandud, et Venemaa suursaadik ÜRO-s on hakanud käima Eesti korraldatud üritustel.

Tegelikult on nii, et päris kindlalt ei oska lõpptulemust keegi ennustada. Paljud suursaadikud ÜRO-s otsustavad päris viimasel hetkel, kas anda oma hääl Eestile või Rumeeniale. Kõik neist ei saa isegi oma pealinnadest juhtnööregi, sest küsimust ei peeta oluliseks.

Jätan praegu kõrvale arutluse, kas ja kui väga Eesti tegelikult ÜRO julgeolekunõukogu ajutise liikme kohta vajab ning kuidas saaks sinna kulunud ja kuluva rahaga Eesti välisteenistust mujal toetada. Oletagem hoopis, et meie võidame ja Rumeenia saab hõbemedali. See tähendab, et Eesti satub maailmapoliitika keskmesse ning peab ka ilma vetoõiguseta osalema vaidlustes, aruteludes ja otsustamistes, kuhu meil enne pole asja olnud.

Kuidas sobituvad kõik meie rahvuslikud huvid suurde maailmapoliitikasse? Aga väärtused? Ja kui palju mõjutab seda Eesti konkreetne valitsus? Keerulised küsimused.

Näiteks neil päevil kirjutasid Poolas töötavad välisriikide suursaadikud ja rahvusvaheliste organisatsioonide esindajad alla Suurbritannia algatatud avalikule kirjale, millega avaldati toetust seksuaalvähemuste õiguste kaitsmisele, mis on Poola praegusele valitsusele valus teema. Kokku 53 allkirja, alates USA-st või Itaaliast kuni Uus-Meremaa või Lõuna-Aafrika Vabariigini. Euroopa Liidust jätsid alla kirjutamata kolm riiki. Slovakkia ja Ungari ja... Eesti.

Nii valis Eesti poole, kellega olla ja kellele vastanduda.

Kindlasti on palju neid, kelle arvates tulnukski end sellisest avalikust kirjast eemale hoida ja Eesti suursaadiku allkirja puudumine on õige käik. Legitiimne arvamus, mõte ja sõna on vabad, valitsuse vahetus võib tähendada ka poliitika vahetust, aga...

Aga kas see olnuks Eesti puhul mõeldav kaks kuud tagasi, kui võimul oli Keskerakonna, sotsiaaldemokraatide ja Isamaa valitsus ning välisminister oli sots Sven Mikser? Vaevalt. Aga nüüd, kui meil on senisest konservatiivsem KEI valitsus ehk Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioon, mille kaks osapoolt ei toeta kooseluseadust ning välisminister on Urmas Reinsalu Isamaast? Nüüd tundub Eesti allkirja puudumine "53 kirjal" loogiline.

Eesti ÜRO julgeolekunõukogu ajutise liikmestaatuse saavutamise kampaania kohta on öeldud meie välisministeeriumi kodulehel, et Eesti on kindlalt veendunud: inimesel on õigus lugupidamisele ja väärikusele. Ent inimõiguste küsimuses jätame enda toetuse andmata, nagu nn Poola kirjaga juhtus – ei saa aru. Kuigi ka EKRE paljutoetatud USA president Donald Trump säutsus Twitteris seksuaalvähemuste diskrimineerimise vastu ja kutsus nendega solidaarsed olema. Kas Eesti valitsuserakonnad on meie ühe võtmeliitlasega vastupidisel arvamusel?

Igatahes on see oluline suunamuutus Eesti senises inimõigusi toetavas poliitikas, kuigi peaminister Jüri Ratas on kinnitanud, et praegunegi valitsus jätkab kindlasti välispoliitilist joont, mis on "valitsenud viimased 25-30 aastat" ega muuda "välispoliitilisi positsioone". Pole teada, et võimalikku muutust oleks arutanud riigikogu väliskomisjon või vabariigi valitsus.

Kui Eesti saabki 7. juunil ÜRO julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks, siis oleks kurb, kui meie väärtuste kompass näitaks eemale Eesti demokraatlikest liitlastest ja siinsed erakondlikud väärtuskonfliktid jõuaksid maailmaorganisatsiooni. Väärtuspõhiseid otsuseid tuleks meil siis kahe aasta jooksul langetada õige mitmeid ja mitmeid.

Toimetaja: Laur Viirand



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: