Jeremy Corbyni tõusmine Leiboristliku partei etteotsa on põhjustanud hulgaliselt arutelusid selle üle, miks selline vastuoluline poliitik on saanud ühe suurima Suurbritannia erakonna juhiks.

Tegureid on selles protsessis kindlasti mitmeid, kuid välja tooksin kaks kõige olulisemat põhjust, ühel neist on rahvusvaheline taust ja teine on brittide siseriiklik unikaalne probleem.

Minu hinnangul on mõlemad olnud olulised selles, miks on tekkinud praegune Brexiti-situatsioon, mida on keerulisem lahendada kui Gordioni sõlme lahti harutada. Paljudele kõrvaltvaatajale tundub selle ummikseisu parimaks lahenduseks lähenemine sarnaselt Aleksander Suurele, ehk siis lihtsad ja kiired lahendused, mõtlemata pikemale perspektiividele.

Margaret Thatcheri roll

Alustaksin rahvusvahelisest probleemist, mis on mõjutanud Suurbritanniat sama palju kui teisi Lääneriike, vahest tänu Londoni tähtsusele rahamaailmas enamgi. See on eelmise kümnendi lõpus toimunud finantskriis, mis vapustas kogu maailma, eriti Lääne heaoluühiskonna riike.

Tulemuseks on see, et esimest korda pärast Teist maailmasõda on Läänes põlvkond, mis tunnetab, et tema elukvaliteet on kehvem, kui see oli nende vanematel ning optimism parema tuleviku suhtes on ajalooliselt madal.

Sellega paralleelselt eksisteerib kohalik probleem, mis sai alguse 1980. aastatel Margaret Thatcheri võimulolemisega.

Kui meie jaoks siin Eestis kehastab "Raudne Leedi" peaministrit, kes koos Ronald Reaganiga moodustas kommunismivastase tandemi ja aitas kaasa raudse eesriide langemisele, siis britid mäletavad teda persoonina, kes tõi ühiskonda murrangulisi muutusi. Selle käigus kasvas majanduslik ebavõrdsus koos massilise tööpuudusega. Tulemuseks oli kohaliku keskklassi täielik allakäik ja vaesumine.

Seda kinnitavad statistilised andmed, kuid sama olen kuulnud kohalikelt elanikelt, kes oma kogemustest mäletavad neid majanduslikke reforme. Kuigi Thatcher valitses üle kümne aastat ja osutus kolm korda tagasivalituks, on tegemist Inglismaa ühe kõige vastuolulisema poliitikuga läbi aegade.

Sageli küsitakse, miks Thatcher tagasi valiti. Peamiste põhjustena on välja toodud, et ta oli tugev, karismaatiline, lisaks esimene naissoost peaminister. See kindlustas alguses ühiskonnas piisavalt suure toetuse, et saada kohalikus parlamendis enamus.

Praeguseks on aga välja kujunenud olukord, et näiteks arheoloogina töötav noor spetsialist ei saa lubada endale isiklikku korterit. Suur osa palgast läheb õppelaenu tagasimaksmisele, sest haridus on tasuline.

Suuremaks mureks on veel see, et palgad ei jõua järgi kinnisvarahindade kasvule, sest varanduslik ebavõrdsus kasvab endiselt pöörases tempos ja superrikkad investeerivad massiliselt kinnisvarasse, aidates veelgi kaasa hindade kiirele kasvule. Nende probleemide sasipuntras, mis on olnud eelduseks Brexitile, astuski Suurbritannia praegusesse kümnendisse.

Kasutati ära levinud ebakindlust tuleviku suhtes

Lahkumist Euroopa Liidust nõudsid eelkõige populistlikud poliitikud oma isiklike ambitsioonide teostamiseks. Peamiselt kasutati ära levinud ebakindlust tuleviku suhtes ja see kanaliseeriti edukalt hirmuks sisserände ees.

Reaalseid lahendusi välja pakkumata leiti ühine vaenlane – immigratsioon. See oli peamiseks veduriks Euroopa Liidust väljaastumisel. Eriti olid positiivsed Brexiti suhtes lihttöölised, kellele öeldi, et sisserändajad võivad ära võtta nende töökohad. Enamasti olid töölised madalamalt haritud ja lugesid vähem uudiseid ja kirjandust.

Samal ajal on soovinud muutusi ka haritum rahvas, kes saab aru, et Brexit ei too kaasa lahendusi probleemidele, mis pole tegelikult üldse seotud Suurbritannia kuulumisega Euroopa Liitu. Nemad on pööranud oma silmad uudsema poliitika suunas, mis tooks ühiskonna välja praegusest sotsiaal-majanduslikust sasipuntrast ning selle lainel tõusiski suurima opositsioonipartei juhiks Jeremy Corbyn.

Corbyni peamine eesmärk on tagada inimeste heaolu, nõrgemaid tuleb aidata ja varanduslikku ebavõrdsust vähendada. Corbyni suhtumist näitab juba seegi, et ta pole nõus karmi ehk lepinguta Brexitiga, sest see mõjutaks kõige tugevamalt just lihtrahvast.

Samuti tahaks Corbyn tuua Euroopasse ja kogu maailma rohkem solidaarsust, mille heaks näiteks on tema nägemus tervishoiust, mille kohta ta leiab, et see peaks olema tasuta ja mitte ainult Suurbritannias vaid kogu Läänes. Seetõttu on tema jaoks vastuvõetamatu, et inimeste tervishoid toodaks ohvriks Brexiti nimel.

Ühesõnaga on tema eesmärgiks eelkõige kodanike heaolu, sest riik on tehtud inimeste jaoks, mitte vastupidi. Corbyni edu on olnud kasuks teistelegi Euroopa progressiivsetele liikumistele, näiteks Saksamaa rohelised tõusid just populaarseimaks parteiks.

Need liikumised on uuenduslikud, pakuvad konkreetseid lahendusi ning hoolivad meid ümbritsevast keskkonnast. Just sellised parteid on heaks vastukaaluks tänapäeval levinud rahvuspopulistlikele liikumistele, mis ei paku lahendusi, küll aga manipuleerivad inimestega.

Võim on killustunud

Euroopa integratsiooni veendunud pooldajana loodan ma isiklikult, et Corbynist saaks uus Suurbritannia peaminister. See aitaks ka teisi sarnaseid progressiivseid liikumisi üle Euroopa, mis pakuvad meie kontinendile kaasaegsemaid lahendusi, kui tsentris olevad peavoolupoliitikud või siis rahvuspopulistid.

21. sajandi Euroopa Liit on unikaalne kogukond, mida pole seni maailma ajaloos eksisteerinud. Seetõttu ei saa me vaadata minevikku ja kopeerida sealt lahendusi, nagu näiteks kiire föderaliseerumine või rahvusriikidekeskne ühiskond.

Inimesed, ettevõtjad, ülikoolid jne teevad üle-euroopalist koostööd, sõltumata keskvalitsustest või Brüsselis olevast europarlamendist.

Võim pole enam monopoolselt ühe pealinna käes, vaid see on killustunud ja seetõttu on meil vaja uudsemaid lahendusi nagu näiteks mitmetasandiline valitsusviis, mille puhul on võim tasakaalustatud, seades peamiseks huviks eelkõige indiviidi, samal ajal garanteerides talle piisava turvalisuse ja hoides ühiskonda funktsioneerimas. Seetõttu on Corbyni esiletõus tervitav ja lootuskiir paremaks tulevikuks kogu Euroopale, kaasa arvatud Eestile.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.