Mihkel Kunnus: postmodernistlikud konservatiivid ja neopuritaanlikud progressiivid ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Mihkel Kunnus
Mihkel Kunnus Autor/allikas: Anna Aurelia Minev

Kõige tulipäisemalt ja revolutsioonilisemalt riigitüüri kallal rapsida tahtev erakond nimetab end konservatiivseks, seevastu partei, mille nimesse reform ehk muutus on lausa ainusõnaliselt sisse kirjutatud, jutlustab tasa ja targu peenhäälestusest, mis üldist kurssi võimalikult vähe muudaks, sedastab oma essees Mihkel Kunnus.

Vanakooli mõtteloolasel ja erudiidil Ilmar Venel on üks tore essee, mille pealkiri on "Pahustumine ehk Uusaja olemus" (Ilmamaa 2002). Ilmar Vene näitab seal, kuidas paljud uusaegsust iseloomustavad metafüüsilised orientiirid on justkui pahupidi keeratud versioonid keskaegsetest.

Essee formaat on küll lootusetult aegunud (350 lehekülge ja kaaned ümber!), aga selle pealkirjaks valitud koondkujund resoneerub üpris hästi ka palju väiksemas ja päevakajalisemas mastaabis kui essees eneses käsitletud paar aastatuhandet.

Eriti ajalikke, aga ometi kõnekad näiteid võib leida juba meie parteide enesenimetuste pahupidisusest – kõige tulipäisemalt ja revolutsioonilisemalt riigitüüri kallal rapsida tahtev erakond nimetab end konservatiivseks, seevastu partei, mille nimesse reform ehk muutus on lausa ainusõnaliselt sisse kirjutatud, jutlustab tasa ja targu peenhäälestusest, mis üldist kurssi võimalikult vähe muudaks.

Parteide nimed funktsioneerivad meie konnatiigis õnneks siiski suuresti pärisnimedena ja küllap nii pinnapealseid inimesi eriti pole, et siin liigsest otsetõlgendusest end eksitada laseks. Oma isikliku kassi nimeks võib ju vabalt Koer panna, funktsionaalsust see ei kõiguta ja oma loomake on armas ikka.

Tähelepanu väärib ehk aga see, et ka üks levinuim ajakirjanduslik formaat – analüütiline sõimamine – teeb sageli taolisi pahupidisusi. Ja analüütilisel sõimamisel on kindlasti poliitiliste hoiakute kujundamisel üksjagu mõju.

Siin tundubki olevat tähelepanuväärne see, et kui praegusele kultuurisõjale pragmatistliku pilguga vaadata, tähendab keskenduda leeride enesekirjelduste asemel nende käitumisele ja taotlustele, siis on siin leerid mitmes mõttes pahupidi. (Tuletan meelde, et pragmatismi printsiibi üks sõnastusi on järgmine "Uskumuste sisuline erinevus seisneb neist lähtuvate käitumisviiside erinevuses", lühidalt, kellegi ideoloogiliseks positsioneerimiseks tuleb vaadata pigem ta käitumist, kui kuulata ta enesekirjeldust.1)

Võiks isegi öelda, et vastast süüdistatakse enese pattudes, sõimamiseks kasutatakse sõnu, mis iseloomustavad sõimajat tihti täpsemini kui sõimatavat.

Konservatiivid ja progressiivid

Võtame ühe hiljutise näite Inglismaalt, Boris Johnsoni, vastse peaministri konservatiivide parteist.

Arhetüüpse Briti konservatiivina võiks meenuda näiteks sir Roger Scruton, suures maahäärberis elav džentelmen, kes kannab peeneruudulist pintsakut, armastab ratsutada, räägib väga peent kõrginglise keelt ja tunneb vastumeelsust mis tahes rapsimiste ja skandaalitsemiste vastu, jutlustab kogukondlikkust ja kiindumist oma kodupaika, hindab ülikõrgelt traditsioone ja konventsioone.

Boris Johnsoni kaubamärgiks on aga rõhutatult hooletu välimus, ajakirjanikud leiavad ta tihti eest lillelistes šortsides ja fliisis, soeng nagu harakapesa. Tal on endast paarkümmend aastat noorem elukaaslane, kelle ta leidis oma abikaasa kõrvalt ja kelle abordiarve ta vastumeelselt kinni maksis.

Johnson on esimene, kes tõi ajaloolisse hoonesse elukaaslase, kellega pole abielus. Ta on vallandatud ajalehest lugude ja tsitaatide võltsimise eest, ta elu on kulgenud skandaalist skandaali2.

Jättes kõrvale igasugused moraliseerimised, siis võiks teda nimetada uljaks elukunstnikuks ja pullivennaks, punkariks ja triksteriks või milleks iganes, aga ta on kõike muud kui klassikaline briti konservatiiv.

Hüppame järgmise näitega teise serva, nn progressiivide leeri (tunnistan, et viimasel ajal on raske rääkida konservatiividest või progressiividest panemata neid jutumärkidesse või lisamata ette "nn").

Õhtumaise (ja mitte enam ainult) kultuuri üks suuri ja pikki süvahoovusi on olnud indiviidi vabastamine kõige laiemas ja üldisemas mõttes. Võib öelda, et progressi lugu on inimese vabastamise lugu. Kõigepealt vabaneti hüppeliselt loodusest pärit hädadest (st näljast, külmast, paljudest haigustest jne).

Seejärel mitmete institutsioonide survest: murdus perekonna ning külakogukonna absoluutne võim. Kirik ei olnud enam kõikvõimas ning lindpriiks kuulutamine või kirikuvande alla panemine ei võrdunud enam surmaotsusega.

Teisel tasandil võime jälgida, kes järk-järgult vabanesid. Kunagi olid vabad üksnes mehed ja neistki vaid murdosa (kõrgemad seisused). Siis vabanesid linnainimesed. Ajapikku said ka alamklassid valimisõiguse ja kodanikuvabadused. Orjapidamine lõpetati.

Siis vabanesid – vähemalt seaduse silmis – naised. Vabanesid (läänes) teist värvi ja usku inimesed. Kui 20. sajandi esimestel kümnenditel tekkis (linna)noortel oma töö ja teenistus, siis vabanesid nemadki.

Umbes nii nagu Thomas Manni "Võlumäe" Settembrini ütles Jeesuse kohta: "Kas too mees tõesti elas, olevat ebakindel. Sündinud aga olevat toona üksikhinge väärtuse aade ühes ühetaolisuse aatega, – ühe sõnaga individualistlik demokraatia, mille võidukäik katkematult edasi kestvat kuni tänapäevani."

Vabanes seksuaalsus igasugusest tsentraliseeritud regulatsioonist, hipid laulsid vabaarmastust ning filosoofid tagusid maapõhja essentsialistlikke sookäsitlusi.

Kui nüüd tõmmata sellele vektorile vastassuunaline vektor, siis keda näeme seda vedamas?

Keda näeme püüdmas kehtestada võimalikult formaliseeritud ja ritualiseeritud seksuaalkäitumist ja inimeste taaslahutamist meesteks ja naisteks, nõudma, et sookategooria, mida rohkem kui sajand on seadusandlusest välja roogitud, tuleks sinna tagasi?

Need on need, kes nimetavad ennast progressiivideks! Rootsi radikaalfeministid ja USA sotsiaalse õigluse sõdurid püüavad üksteist üle trumbata sellega, kes koostab rangemad formulatsioonid seksuaalkäitumisele.

Igasugune hipilik spontaanne kireuim tuleb soosuhtlusest välja rookida ning erutus allutada asjalikule ja kainepäisele, selgelt ja ühemõtteliselt formuleeritud konsensuslepingutele.

Vastne Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen tahaks "viia naistevastase vägivalla aluslepingutesse kui kuriteo Euroopa väärtuste vastu"3 ning Istanbuli konventsioon juba käsitleb naistevastast vägivalda essentsiaalselt erinevana meestevastasest vägivallas st pragmatistlikult vaadatuna on tegu sookategooriate taasessentsialiseerimisega – inimestel on seaduse ees jälle sugu! – , kusjuures seda samadel põhjendustel, mida kasutavad kõige arhailisemad religioossed traditsioonid, tähendab naiste kaitse ja turvalisuse tagamiseks.

Taas: jättes kõrvale igasuguse moraliseerimise ja hinnagu (pole ju võimatu, et suur õhtumaine projekt inimeste võrdsuse ja ühetaolisuse aatest osutuski inimkonnale realiseerimatuks), siis see on kõike muud kui progressiivne selle sõna tavapärases tähenduses. Kultuuritüpoloogiliselt on need selgelt reaktsioonilised suundumused.

Progressiivide suhtumine Jordan Petersoni

Heaks näiteks on ka nn progressiivide suhtumine Jordan Petersoni, Kanada kliinilisse psühholoogi, kes on sattunud kultuurisõdade eesliinile. Teda võiks pidada tõeliseks progressiiviks, progressiiviks ilma jutumärkideta, sest ta korraga hoiab kinni õhtumaiste väärtuste baasimpulssidest – indiviidi ülimusest mis tahes kollektivismi ees – ja samas arendab samas suunas edasi tendentse, mis meid siia on kandnud.

Näiteks peab Peterson homoabielu mõistlikuks sotsiaalseks eksperimendiks, sealhulgas lapsendamisõigusega, sest kuigi me ei tea veel, kuidas see lastele mõjub, et vanemad on samasoolised, on ta veendunud, et "kaks vanemat on alati parem kui üks" (seevastu meie "konservatiivid" on siin pahatihti õige "progressiivsel" positsioonil – inimene muutku oma kaasasündinud loomust! Nad võivad mõnuga pilada tegelasi, kes tahavad oma kaasasündinud sugu muuta, aga ei suuda taibata, et seksuaalne orientatsioon on samavõrd kaasa sündinud kui sugu, lihtsalt ühel juhul tuleb püksi vaadata, teisel juhul tsipake sügavamale, hormonaalsele ja neuraalsele tasandile).

Farmakoloogiliselt ja psühhiaatriliselt pädevana ning teadustulemustele tuginedes pooldab ka kanepi legaliseerimist (sest see on kordades ohutum kui alkohol) jne. Ometi on talle virutamine saanud grupitunnuslikuks lojaalsusžestiks just, ütleme, uusprogressiivide karjale.

Kenaks pahupidistumise näiteks sobib siinjuures ja see, et Jordan Petersoni mõneti ühekülgne käsitlus mõjukast Prantsuse mõtlejast Michel Foucault'st – ühest progressiivide lemmikust – iseloomustab jällegi praeguseid "konservatiive".

Petersoni sõnul ründas Foucault õhtumaise kultuuri aluseid sellega, et väitis teaduse olevat alati võimu tööriista (mis kehtestab ajastut iseloomustava tõerežiimi jne). Ja kui nüüd pragmatistlikult küsida, et kes käitub nii nagu teadus oleks a priori võimu ja ideoloogiate tööriist, siis vastusena vaatab meile näkku jälle mõni aarja vanamees, kes end konservatiiviks nimetab.

Eelkõige ilmneb see igasugustes keskkonnaalastes debattides. Piisab vaid mõnele keskkonnaalasele uuringule viidata, kui kargab välja trobikond marufukojaanist "konservatiivi", kes raiub nagu rauda, et teadus ja tõde on pelgalt Võimu tööriistad, et IPCC ja ÜRO kehtestavad domineerimise nimel oma tõerežiimi jne.

Aeg liigestest on lahti

Muide, kõrvalepõikena võib muidugi öelda, et skeptistsism on alati olnud teaduse tubli tööriist, aga skeptitsismiga on see häda, et seda saab alati kangemaks keerata. Tõsikindlusnõude saab ajada nii rangeks, et ükski fakt pole piisavalt tõestatud.

Tuntuim absoluutse tõsikindluse otsija on ehk Descartes oma kuulsa cogito ergo sum'iga. Ta jõudis tulemusele, et kahelda saab kõiges, peale selle, et olemas on keegi, kes parasjagu kahtleb. Kõik muu võib olla illusoorne.

Aga veel lammutavamalt mõjus ehk oli David Hume, kes näitas, et rangelt võttes ei saa kindel olla isegi loodusseadustes, sest need toetuvad minevikusündmustele, aga sellest, et midagi kehtis minevikus, ei saa järeldada, et see kehtib ka tulevikus, sealhulgas loodusseadused. Ei ole tõestatud, ega ka saa tõestada, et tulevik on sama struktuuriga mis minevik! Ja kui epistemoloogiline vint nii peale keerata, siis ei saa tõesti enam midagi tõestatuks ja faktiliseks lugeda.

Küll aga on õpetlik vaadata, mis juhtub "konservatiivide" skeptilisusega siis, kui pilgu alla satuvad erinevad immigratsiooniteemad. Oo, see on vägev temperamendimuutus, mis siis seda tõugu tabab!

Kui kliimaküsimustes keeratakse skeptitsimikruvil vint nii peale, et lähenetakse juba David Hume'i meistriklassile, siis pagulastemaatikas usutakse silmagi pilgutamata kõige haigemaid, fantaasiarikkamaid ja vastuolulisemaid luulusid, alates miljonitest neegerimmigrantidest, keda sooroslased öö varjus riiki smugeldavad kuni kõige põrunumate visioonideni kohe saabuvast homode kalifaadist. Siin piisab oma veendumuste kinnituseks ka kõige napakamast ja vihjelisemast kuulujutust ja "elutervest skeptistsismist" pole enam õrna vinetki.

Aeg liigestest on lahti. Kultuurisuundumuste eesliinil madistavad postmodernistlikud konservatiivid ja neopuritaanlikud progressiivid

PS Kui vaadata Boris Johnsoni ja selle kohalikke analooge, siis meenub ikka suure psühholoogi Fjodor Dostojevski kirjeldatud põrandaalune:

"Inimene on ju rumal, fenomenaalselt rumal. Või õigemini – ta pole sugugi rumal, kuid niivõrd tänamatu, et teist temasarnast pole leida. Ma ei imestaks näiteks teps, kui keset seda tulevast üleüldist mõistlikkust seisaks ühel heal päeval äkki üks džentelmen, ebaõilis, või öelgem parem, progressivaenulik ja irvitav nägu ees, paneks käed puusa ja ütleks meile kõigile: härrased, kui lükkaks õige kogu selle mõistliku kupatuse jalahoobiga ümber, lööks ta uppi – ainuüksi selleks, et kõiki neid logaritme kuradile saata ja jälle oma tobeda tahtmise järgi elada! Sellest poleks veel häda, aga paha lugu on see, et ta tingimata kohe endale jüngreid leiab, selline on inimese loomus. Ja see kõik sünnib tühisel põhjusel, mis muidu ei tasuks nagu mainimistki: nimelt sellepärast, et inimene on alati ja igal pool, ükskõik kes ta ka poleks, armastanud tegutseda nii, nagu ta on tahtnud, ja mitte sugugi nii, nagu mõistus ja kasu talle ette kirjutavad; tahta võib iseenda kasude vastaseltki, mõnikord on isegi hädatarvilik nõnda tahta (see on juba minu idee). Omaenda isikupärane vaba tahe, omaenda ükskõik kui pöörase tuju järgimine, oma fantaasia, olgu see teinekord kas või hulluseni üles piitsutatud, – see on see üks ja ainus, see äraunustatud kõige kasulikum kasu, mis ei sobi mingisse kategooriasse ja mille tõttu kõik süsteemid ja teooriad kokku varisevad. Kust need tarkpead selle siis võtavad, et inimese tahtmised peavad olema just normaalsed ja mingil moel vooruslikud? Mille põhjal nad nii kindlalt kujutlevad, et inimese tahtmised peavad tingimata olema mõistlikult kasulikud? Inimene tahab ainult oma tahtmistes suveräänne olla, ükskõik mida see suveräänsus ka maksma läheks ja mis tagajärjed sel oleksid."4


4 Fjodor Dostojevski "Ülestähendusi põranda alt" I osa, VII peatükk. LR 1971, nr 48-49. Tõlkinud Andres Ehin ja Lembe Hiedel. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: