Ekvard Joakit: leiboristide viga, mis mõjutas kogu Suurbritannia poliitikat ({{commentsTotal}})

Ekvard Joakit
Ekvard Joakit Autor/allikas: Erakogu

Kui Jeremy Corbyn valiti 12. septembril 2015 leiboristide liidriks, siis ei osanud ilmselt pea keegi ei partei seest ega väljast ette näha, kui kaugeleulatuvad mõjud sellel otsusel olla võivad, kirjutab Sheffieldi ülikooli tudeng Ekvard Joakit.

Jeremy Corbyn valiti juhiks peamiselt partei äärmuslikult vasakul tiival asuvate liikmete toel. Leiboristide parlamendisaadikute seas tal suurt toetust ei olnud, kandideerimiseks vajalikud 21 allkirja sai ta kokku vaid seetõttu, et allakirjutanud ei soovinud näha enda suunas süüdistusi Corbyni kandideerimise takistamises.

Muidugi ei osanud nad ette näha, et Corbyn ka päriselt valituks saab, selle tõenäosus oli kihlveokontorite arvates toonase kampaania alguses 0,5 protsenti. Corbyni peamiseks lubaduseks oli lõpetada majanduskriisi järgne kasinuspoliitika. Samal ajal jäid tema pooldajatel ilmselt kahe silma vahele Corbyni vaated Euroopa Liidu osas, mis on mõjunud nii leiboristidele kui ka kogu Briti poliitikale üsna hävitavalt.

Referendum ja EP valimised

Corbyn on kogu oma poliitkarjääri jooksul olnud äärmiselt skeptiline rahvusvaheliste organisatsioonide suhtes. Olgu kõnealuseks organisatsiooniks NATO või Euroopa Liit, Corbyn on aastakümnete jooksul stabiilselt nende vastu hääletanud.

Teatavasti algas kohe pärast Corbyni juhiks valimist Brexiti-kampaania. See ei tulnud kindlasti kellelegi üllatusena, sest just Brexiti-referendum oli olnud toona parlamendivalimised võitnud David Cameroni üks põhilisi lubadusi.

Ilmselt ei osanud leiboristid ette näha, kuidas täpselt Corbyn referendumi kampaaniaperioodil ning pärast referendumit käitub.

Kui David Cameroni juhitud konservatiivid olid üsna selgelt selles küsimuses lõhenenud ning Cameron oli andnud partei liikmetele vaba voli toetada ükskõik kumba poolt, siis leiboristide valijad toetasid võrdlemisi üksmeelselt Euroopa Liitu jäämist.

Seevastu partei esimees Corbyn sõitis kampaaniaeelsel perioodil hoopis kolmenädalasele puhkusele. Leiboristide valijate valimisaktiivsus Brexiti-referendumil oli üsna madal ning selle peamiseks põhjuseks peetakse just Corbyni passiivsust olulise kampaaniaperioodi vältel.

Paljudele leiboristide pooldajatele võis Corbyni käitumisest jääda mulje, et tegemist ei ole olulise referendumiga ning seetõttu nad lihtsalt ei läinud valimiskastide juurde. Tulemuseks oli Brexiti võit, kuid edaspidi läks seis nii leiboristide kui ka brittide jaoks tervikuna vaid hullemaks.

Corbyn kutsus kohe referendumi-järgsel hommikul konservatiive üles aktiveerima artiklit 50, mis alustaks Euroopa Liidust lahkumise protsessi. Kuigi artikkel 50 aktiveeriti alles üheksa kuud hiljem, siis praeguseks on selge, et seda tehti endiselt liiga vara ning surve opositsioonilt oli ilmselt üheks põhjuseks, miks Theresa May sellega kauem oodata ei soovinud.

Ilmselt oma partei survel otsustas Jeremy Corbyn pärast referendumit Brexiti-küsimust peamiselt vältida. See tuli teemaks vaid siis, kui sai kritiseerida valitsust ning selle saamatust, kuid ka nendel harvadel juhtudel ei teinud Corbyn teatavaks oma plaani, kuidas Brexiti-protsessiga edasi minna.

Esialgu tundus see strateegia toimivat, Leiboristliku partei toetus kasvas ning 2017. aasta erakorralistel parlamendivalimistel suudeti saada piisavalt hääli takistamaks Theresa May juhitud konservatiividel saavutamast parlamendis absoluutset enamust. Seevastu peale toonaseid erakorralisi valimisi hakkas kõik viltu vedama. Brexiti vastased mõistsid, et Corbyni juhitud parteist ei ole Brexiti peatajat.

Kui konservatiivide toetus oli nende segase Brexiti-plaani tõttu langusele pöördunud juba varem, siis nüüd hakkas lisaks sellele toetust kaotama ka Leiboristlik partei. Üllatuslikult kerkisid suurimaks võitjaks liberaaldemokraadid, partei, mis oli 2010-2015 konservatiividega tehtud koalitsiooni tõttu vahepeal kaotanud pea kogu oma toetuse ning mille toetusreiting oli veel 2018. aasta alguses umbes 7 protsenti.

Liberaaldemokraadid on suutnud saada suurimaks Brexiti-vastaseks jõuks ning peamiselt seetõttu saadi ka mai lõpus toimunud Euroopa Parlamendi valimistel üle 20 protsendi häältest.

Muidugi ei saa Euroopa Parlamendi valimistest rääkides märkimata jätta ka Nigel Farage'i juhitud Brexiti partei suurepärast tulemust, nende häältesaak ületas koguni 30 protsendi piiri. Samal ajal Briti peavooluparteid, Leiboristlik partei ning konservatiivid, said vastavalt vaid 13 protsendi ning 8 protsendi valijate toetuse.

Samal ajal on Brexiti partei puhul selgusetu, kui paljud valijad toetaksid neid ka parlamendivalimistel, sest neil puuduvad seisukohad kõikides muudes küsimustes peale Brexiti. Samuti on küsitav, palju kohti suudaksid parlamendis saada liberaaldemokraadid, seda peamiselt Suurbritannia first-past-the-post valimissüsteemi tõttu.

Mis saab edasi?

Selge on, et Briti poliitika on hetkel kriisis. Mis saab edasi? Suure tõenäosusega erakorralisi valimisi lähiajal tulemas ei ole, sest kuigi konservatiividel on suur parteisisene konflikt Brexiti osas, siis ühes on nad üksmeelel - Jeremy Corbyn ei tohi saada peaministriks.

Aga kui Brexitiga kaugemale ei jõuta, siis suure tõenäosusega on tooride järgmine juht siiski mingil hetkel sunnitud erakorralised valimised korraldama. Hetkeseisuga tähendaks see ilmselt, et Leiboristlik partei saaks parlamendis enim kohti, kuid mitte piisavalt, et valitsus moodustada.

Liberaaldemokraadid Jeremy Corbyniga koalitsiooni minna ei soovi. Sisuliselt ollakse seisus, et leiboristid peavad Briti poliitika ummikseisu murdmiseks vahetama juhti, kuid pole selge, kas nad on selleks valmis. Kui seda ei juhtu, siis võib praegune komöödia Brexiti ümber veel aastaid edasi kesta.

Suurbritanniale oleks eriti kehv lahendus, kui Euroopa Liit otsustaks ühel hetkel, et neile aitab ja lõpetaks ära Suurbritanniale ajapikenduste andmise. Suurbritannia on piisavalt suur riik, et saada hakkama ilma lahkumisleppeta Brexitiga, kuid ilmselt mitte piisavalt suur, et saada hakkama ilma lahkumisleppeta Brexitiga, mis pole nende enda poolt esile kutsutud.

Kardetavasti lõppeks see suure majanduslangusega, mis ei oleks meeldiv ka Eestile, sest Suurbritannia on vaatamata kõigele üks meie olulisemaid liitlasi NATOs.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: