Alo Lõhmus: kus on digivärav Nõukogude aega?
Entusiastliku e-rahvana oleme harjunud kõiki asju tegema internetis ja suur osa Eesti vanemast ajakirjandusest ongi internetis olemas, aga miks on siis nii puudulikult esindatud Nõukogude-aegne ajakirjandus, küsib Alo Lõhmus Vikerraadio päevakommentaaris.
Oleme moodsat arvutustehnikat ja digitaalseid lahendusi kõrgelt hindav rahvas. Tavaliselt tuuakse Eesti digi-edulugude näidetena meie e-allkirja, e-valimisi ja e-tuludeklaratsiooni. Ent paljude inimeste jaoks väljendub e-Eesti hoopis meie kultuuriloolistes ja ajaloolistes andmebaasides, mis üha täienevad.
Näiteks Rahvusarhiiv teeb väga silmapaistvat tööd oma fondide digiteerimise ja internetis kättesaadavaks muutmisega. Muuseumidel on oma ühine digivärav, kust saab otsida muuseumifondides peituvaid fotosid ja muid säilikuid. Ning kõikvõimalikud väiksemad kultuuriloolised andmebaasid teenivad truult nii kutselisi uurijaid kui ka lihtsalt asjahuvilisi.
Niisuguste kultuuriliste e-edulugude hulka kuulus kahtlemata ka suure osa Eesti vanema ajakirjanduse internetti laadimine.
Kui keegi pole veel sellest kuulnud, siis intetneris on olemas lehekülg "Digiteeritud eesti ajalehed" ehk Rahvusraamatukogu, Kirjandusmuuseumi ja Tallinna ülikooli akadeemilise raamatukogu ühisloominguna sündinud portaal DEA, mis sisaldab eestikeelset ajakirjandust päris algusest ehk alates 1821. aastast kuni 1944. aastani, Välis-Eesti lehtede osas aga kuni kõige uuema ajani.
See portaal valmis 2003. aastal, olles toona väike ime. Paraku juhtub imedega sageli, et need ei kordu ning tulevastel põlvedel jääb vaid hardalt meenutada kunagi aset leidnud suurepärast sündmust. Nii ei ole ka digiteeritud vanemaid ajalehti alates 2003. aastast väga palju juurde tulnud.
Üks suur ajajärk, mille kohta digiteeritud lehti leidub väga napilt, on Nõukogude võimu periood.
Tõsi, Rahvusraamatukogu loodud andmebaasis Digar on olemas Sirbi ja Vasara ja Nõukogude Õpetaja aastakäigud. Kolmandas seesuguses veebiportaalis, Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu asutatud raamatukogukeskkonnas ETERA, tundub leiduvat rida aastakäike Tartu rajooni ajalehte Edasi ning vist ka Rahva Hääle ja Noorte Hääle mõned aastakäigud või vähemalt üksiknumbrid.
Viimane lause sai nii umbmäärane ja kõhklev seetõttu, et ETERA otsing on üle mõistuse kasutajavaenulik ning seetõttu on raske selle andmekogu sisu kohta midagi kindlat öelda. Kuid suurem osa meie Nõukogude-aegsest keskajakirjandusest ja rajoonilehtedest pole internetis kindlasti kättesaadav ning nende lugemiseks tuleb minna raamatukokku ja tellida välja lehekaust.
Iseenesest pole ju midagi imelikku selles, et vanu ajalehti saab lugeda ainult raamatukogus, kuid entusiastliku e-rahvana oleme lihtsalt harjunud kõiki asju tegema internetis. Ja suur osa Eesti vanemast ajakirjandusest ju ongi internetis olemas. Miks on siis nii puudulikult esindatud Nõukogude-aegne ajakirjandus, samal ajal kui Saksa okupatsiooni aegsed tähtsamad lehed on olemas?
Loodetavasti pole asi selles, et kellegi arvates ei väärigi Nõukogude-aegne ajakirjandus lugemist ja mäletamist. Iga ajastu trükisõna on allikaks selle ajastu kohta. Stalini-aegsetest lehtedest ei saa me tõesti vist suurt midagi teada toonaste eesti inimeste tegeliku elu kohta, kuid needki lehed on hindamatuks allikaks stalinistliku režiimi enese ja selle propaganda kohta.
Stalini-järgses Nõukogude Eesti ajakirjanduses vilksatab ja kumab - mõnes väljaandes rohkem, teises vähem - juba ka rahva tegelik elu. Rajoonilehtedest võib leida infot toonaste majandite, nende probleemide ja mis kõige tähtsam, tolleaegseis ettevõtetes ja asutustes töötanud inimeste kohta.
Keskajakirjanduses ilmus vahel üsnagi ausaid probleemlugusid. Sattusin näiteks hiljuti 1969. aasta aprilli Nõukogude Õpetajast lugema bioloogiakandidaat Salme Auli kirjutist, milles ta kritiseeris Eesti NSV koolide kehva varustatust anatoomia õppevahenditega ning igavate ja vigaste vene keelest eesti keelde tõlgitud õpikute kasutamist.
Poleks uskunudki, et toona võis Eesti NSV ajakirjanduses kritiseerida vene keelest tõlgitud õpikute väljaandmist, aga tuleb välja, et heade argumentide korral võis küll. Ka meie ühiskondliku mõtte ja poliitiliste olude areng 1980. aastate lõpus ehk laulva revolutsiooni kujunemine on jälgitav eelkõige toonasest trükiajakirjandusest, mis paraku pole digitaalselt kättesaaadav.
Kuuldavasti valmistavad Rahvusraamatukogu, Kirjandusmuuseum ja teised mäluasutused ette eestikeelse kirjasõna uut massdigiteerimist. Loodetavasti saab selle käigus lõpuks digiteeritud ka meie ajaloo 50-aastast Nõukogude perioodi kajastav ajakirjandus.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Kaupo Meiel