Rain Kooli: isiklik kogemus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Erakogu

Praeguses meediaruumis on kaks teemat, mille puhul isikliku kogemuse ja uuringutulemuste ning statistika konflikt on eriti terav. Muu hulgas ka sellepärast, et see on kunstlikult teravaks aetud osade poliitikute, teadlaste ja ajakirjanike poolt, märgib Rain Kooli Vikerraadio meediakommentaaris.

Eesti meediaruumi ilmus hiljemalt 1990. aastatel üks žanr, mille nimi võiks olla isiklik kogemus.

Enamasti ilmuvad need isiklikud kogemused lugejakirjadena, mis võivad olla nii tegelikkusel põhinevad kui ka – näiteks Delfi Naisteka taolise meelelahutustoote puhul – totaalsed väljamõeldised. Mees jättis maha, naine ei taha seksida, ülemus kiusab, teenindus oli vilets, kaasreisijate käitumine ühistranspordis käis närvidele. Teinekord harva ka midagi positiivset: kontsert meeldis, kassapidaja naeratas, külakogukond rajas talgutööna uue kiigeplatsi.

Üha enam jõuab isiklik kogemus aga ka uudisena ajakirjandusse. Loo allikas on sellisel juhul tihtipeale ajakirjaniku enda või tema tuttava läbielatu, kuid mitte alati.

Ühiskondlikkus plaanis võib isiklikku kogemust selle ulatuse väiksuse ja olemuse subjektiivsuse tõttu pidada üheks teabe ehk informatsiooni kogunemise – ja kogumise – äärmuseks. Teine äärmus oleks sel juhul kogu rahvastiku profiilile vastav uuringutulemus või statistika.

Nagu äärmustega ikka, pole kumbki neist parim võimalik. Isiklik kogemus võib – aga sugugi ei pruugi – vastata laiemale tegelikule olukorrale. Asju põhjalikumalt uurimata ei saa me seda kunagi teada.

Pole üldse võimatu, et just meie sattusime selle ainukese ebameeldivalt käitunud teenindaja otsa muidu teeninduskultuuri toredasti tööle saanud poeketis. Aga samuti pole üldse võimatu, et näitaks valdav enamus kõrgkooli X õppejõududest ongi mühakad ning suhtuvad eriti naistudengitesse üleolevalt.

Isiklikul kogemusel põhinevat meediasisu luues on seega oht tõsta rambivalgusesse üksik vahejuhtum ja tekitada ekslik mulje, et asjad ongi selles vallas läbivalt halvasti, kuigi objektiivsed andmed seda ei toeta. Kuid samal ajal on näiteks statistikat võimalik kasutada ka isiklike kogemuste tühistamiseks olukordades, kus probleem on äärmiselt maha vaikitud või nii pinna all, et seda ei teadvustata. Korralik ajakirjandus ei peaks tegema ei üht ega teist.

Kui tõsta pilk oma jalgeesisest pisut kõrgemale ja kaugemale nii vahemaas kui ka ajas, siis praeguses meediaruumis on kaks teemat, mille puhul isikliku kogemuse ja uuringutulemuste ning statistika konflikt on eriti terav – muu hulgas ka sellepärast, et see on kunstlikult teravaks aetud osade poliitikute, teadlaste ja ajakirjanike poolt.

Need kaks nähtust on esiteks kliima muutumine ning teiseks digitaliseerumine ja nutitehnoloogia ning tehisintellekti võidukäik.

Need mõlemad on üliolulised ainuüksi seetõttu, et need võivad muuta kogu meie eluviisi oodatust kiiremini ja pöördumatul moel. Ning juba praegu olemasolevad uuringutulemused kinnitavad, et kummagi teema puhul pole muutus sugugi läbivalt positiivne.

Samas on mõlema teema puhul leida rikkalikult laiemaid muutusi alavääristavaid isiklikke kogemusi stiilis "mis kliima soojenemine, vaadake seda lumetormi" või "minu lapse aju küll nutitelefoni tõttu ei kannata, vaadake kui edukas õpilane ta on".

Võime küll jäädagi vaidlema kliima muutumise inimtekkelisuse üle, kuid täna võib teadusliku kindlusega öelda, et kliima muutub ning võib juba selle sajandi jooksul muuta meie planeeti peaaegu tundmatuseni. Nutitehnoloogia võib aga sama tundmatuseni muuta meie laste aju ja võimet maailmas toime tulla. Kummalgi juhul ei kaitse meid siin pisikeses Eestis ükski põhiseaduse preambul ega sõjaväestatud piirivalve.

Kuna mõlema arengu ulatus ja mõju on hiiglaslikud, peaks ajakirjandus mõlemat teemat võtma veel tõsisemalt kui seni. Alustada võiks sellest, et igas endast lugupidavas meediamajas on tööl spetsiaalselt kliimaküsimustele ning nutitehnoloogiale ja tehisintellektile spetsialiseerunud, vastutustunde ja südametunnistusega varustatud toimetaja(d). •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid. 

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: