Andrus Karnau: paberleht on osa meie kultuurist
Laupäeval tähistab oma 30. sünnipäeva kõige kauem järjepidevalt Eestis ilmunud erakapitalil loodud maakonnaleht Lääne Elu, mille asutasid 1989. aasta suvel haapsallased Andres Ammas ja Arne Veske.
Lääne Elu praegune peatoimetaja Andrus Karnau ütles ERR-ile antud intervjuus, et Eesti paberlehtedele teevad kõige suuremat muret kehv postiteenus ja internetihiidude tungimine reklaamiturule. Paberväljaanded on tema sõnul sama oluline osa meie kultuurist nagu rahvatants või koorilaul.
Lääne Elu peatoimetaja Andrus Karnau, Lääne Elul on nüüd 30. juubel, kas ja miks meil üldse nutiajastul paberlehti enam tarvis on?
Mina olen praktik, ma ei ole teoreetik ja ma näen seda praktikuna lihtalt selle pealt, et paberleht on väga pikkade traditsioonidega toode. Ma ütlen häbenemata toode sellepärast, et meie teeme küll ainult kolm numbrit nädalas, aga suuremad lehed teevad viis, kuus, mõned ka seitse numbrit.
See on pikkade traditsioonidega asi ja seal on terve hulk selliseid, ma julgeks öelda kultuuri osi. Ajalehe kujundus, ajalehe keel, see viis, kuidas lugusid kirjutatakse, kuidas fotosid tehakse, kuidas graafikat tehakse.
Ta on nagu teater või kirjandus või kino või kasvõi rahvatants või koorilaul. Ta on üks osa meie kultuurist, mitte ainult Eesti kultuurist, vaid on rahvusvaheline nähtus, ja ma arvan, et see ongi kõige täpsem vastus sellele, miks meil seda vaja on. See on umbes sama küsimus, et miks meil kultuuri vaja on?
Kui Te vaatate maakonnalehte ja üleriigilise lehte, kas neil on mingi olemuslik erinevus või on lihtsalt vahe selles, kui palju lugejaskonda on ja kus ilmutakse?
Kui ma mõtlen üleriigilise lehe Äripäev peale ja mõtlen mõne suurema maakonnalehe peale, nagu Sakala või Pärnu Postimees, siis lugejaskonna arvu poolest, ma võin küll eksida, aga ma arvan, et suuremad maakonnalehed on lugejaskonna arvu poolest suuremad kui üleriigilise levikuga Äripäev. Maakonnalehte iseloomustab see, et ta on nišiväljaanne. Selles mõttes nišiväljaanne nagu Äripäevgi. Äripäev keskendub smajandusuudistele ja nad on väga täpselt defineerinud oma lugejaskonna ja ennekõike peavad nad selleks väikeettevõtjaid.
Maakonnalehtedega on samamoodi, et nad on defineerinud enda lugejana ühe geograafilise piirkonna või siis inimesed, kes seovad ennast ühe geograafilise piirkonnaga. Mingit muud erinevust minu teada Eestis enamiku lehtede puhul ei ole. Me teeme seda lehte samasugusest põhimõttest lähtuvalt, nagu tehakse Tallinnas Postimeest või Päevalehte või nagu Helsingis tehakse Helsingin Sanomat või ükskõik, millist suurt uudistelehte ükskõik kus mujal maailmas.
Paberväljaannete tiraažid on olnud üle kogu Eesti järjepidevalt langustrendis. Millisena Te ajakirjanduse tulevikku näete? Kas kümne aasta pärast on paberlehed alles?
Mina ei usu, et paberleht ära kaob sellepärast, et kui me vaatame, mis on Eestis viimaste aastate jooksul toimunud, et Eestis on suletud kaks kohalikku lehte. Üks on Valgamaalane ja teine on nüüd Põlva Koit. Kui me vaatame, mis neist saanud on, siis Valgamaalasest sai kolme maakonda ühendav kohalik leht nimega Lõuna-Eesti Postimees, Põlva Koidust saab samamoodi nüüd üks osa sellest, ja nii palju kui ma aru saan, siis ju tegelikult mõlemad väljaanded ilmuvad paberväljaandena edasi. Mina usun, et kinni lähevad need ajakirjandusväljaanded, mis on nõrgad, ja nõrk on see ajakirjandusväljaanne, kes ei suuda hoida kvaliteeti, ja mis peamine, kes ei saa aru, mida lugejad temalt ootavad.
Tulevik on see, et kui tiraaž väga palju langeb, siis lihtsalt ühe ühiku tootmiskulu muutub väga suureks, mistõttu võib juhtuda, et lehed, mis ilmuvad kuus korda nädalas, hakkavad ilmuma viis korda nädalas, nagu näiteks on juhtunud Eesti Päevalehega, või siis leht nagu meie, mis ilmub kolm korda nädalas, võib juhtuda, et temast saab nädalaleht.
Aga mina ei usu, et lähemate aastakümnete jooksul võiks juhtuda selline asi, et paberleht kui selline üldse kaoks. Nii kaua, kui on lugejaid; nii kaua. kui on tegijaid, siis ta ilmub. Turg fragmenteerub ja ma usun, et fragmenteerub veel enam. Kui aga läheneda skaalal, et kas jääb alles või ei jää alles, siis jääb alles.
Kas digitaalsete platvormide esilekerkimine Eestis ja eelkõige tasuliste digitaalsete platvormide olemasolu kompenseerib paberlehe taandumise?
Maailma kogemus näitab, et lugejate arvu poolest ja ka tulude poolest, mis kirjastaja saab, kompenseerib. Kui teha digitaalset platvormi kvaliteetselt, siis ta ilmselt kompenseerib ka sisu poolest. Nagu ma alguses ütlesin, siis paberleht on üks osa meie kultuurist. See (paberleht) pigem on siis ühe kultuurinähtuse hääbumine. Ajakirjanduse põhifunktsioonide osas ma ei näe probleemi juhul, kui Eestis tehtaks digitaalseid väljaandeid samadest printsiipidest lähtuvalt, millega tehakse paberväljaandeid.
Minu meelest on toimetaja filter kõige tähtsam, mis Eestis eristab veebimeediat paberväljaandest. Me võime vaielda selle kvaliteedi üle aeg-ajalt ja vigu juhtub – aga paberlehes on toimetaja filter olemas, sest see on eeltoimetatud väljaanne. Veebimeedias kohtab seda väga harva. Kui see toimetaja filter ka veebimeedias muutuks valdavaks, siis ju sisulist erinevust ei ole. On ainult kujunduslik erinevus, aga nagu me teame, siis arvutigraafikaga veebikülgede kujundus, see on hoopis uus maailm ja see on juba üks uus kild eesti kultuuris ja maailma kultuuris.
Mis Te arvate, kui oluline oleks see, et digitaalsed tellimused saaksid ka sellise käibemaksuerisuse, nagu see on paberlehe tellimustel praegu? (paberlehtedele kehtib praegu 9-protsendine käibemaksumäär – toim.)
See on nüüd see koht, kus ajalehtede toimetajad ajavad taga oma majandushuve, ja see oleks oluline sellepärast, et kui praegu on seadusandja näinud ette paberlehtedele käibemaksusoodustuse, siis lähtudes sellest, et digitaalne tellimus on samasugune tellimus nagu paberlehe tellimus, oleks mõistlik ka sellele tellimusele laiendada samasugune soodustus.
Kuidas Teie hinnangul on sotsiaalmeediaajastu ajakirjandust mõjutanud? Väga paljud inimesed saavad suurema hulga oma uudistest Facebooki või mõne muu sotsiaalmeediakanali vahendusel.
See on väga tugevasti mõjutanud. Seal on nii positiivsed kui negatiivsed küljed. Positiivne pool on kahtlemata vahetus ja kiirus. Enne internetti tuli helistada ja kirju saata. Tänapäeval piisab sellest, kui Facebooki, Twitterisse või Instagrami, ma olen juba nii vana, et rohkem ma neid keskkondi ei suudagi nimetada, teha postitus, sellest piisab. See kiirus ja levik on kahtlemata oluline ja oluline on ka vahetus, mis on tänu sellele kanalile olemas. Võib laadida üles pilte ja sellega jagada ka sisuliselt suures mahus informatsiooni. Kui seda ajakirjanduslikult oskuslikult kasutada, on see hea algmaterjal ajakirjanduse tegemiseks.
Kõige suurem negatiivne pool on ju kahtlemata reklaamitulude kadu. Google'i ja Facebooki reklaamimahud kasvavad iga aastaga ja ka Eestis. See on märkimisväärne raha, see läheb siit välja ja reklaamirahade väljamineku küsimus ei ole lihtsalt selles, et ajalehe omanike dividende jääks väheks. Küsimus on ikkagi selles, et kui palju jääb raha Eestisse, mille eest siis ajakirjandust arendada.
Sotsiaalmeediaplatvormid võtavad küll reklaamitulu, aga nad ei vastuta peaaegu mitte kuidagi selle sisu eest, mida nad toodavad ja nad ei vastuta ka Eesti ühiskonna ees ja nad ajavad taga vaid oma ärihuve. See on probleem ja see mõjutab meid väga palju.
Mis Te arvate, kas Eesti suurusel riigil on reaalne lootus kuidagi selliseid ettevõtteid nagu Google või Facebook mõjutada?
Me ei saa püssi põõsasse visata. Ma arvan, et me saame, kui me tahame seda. Me oleme hoolimata EKRE püüdlustest osa Euroopa Liidust, ja kui me võtame Euroopa Liidu, mis on oma poliitiliselt ja ka majanduslikult mõjukuselt ikkagi hoopis teise kaaluga tegija kui väike Eesti, siis see mõjutamise võimalus on olemas. Meie ajalehemajanduses räägime ennekõike Google'ist ja Facebookist, aga arvestades seda, et ka kõik ülejäänud tööstusharud lähevad digitaalseks, igapäevaselt kõige lihtsam näide on taksoplatvormid või tõukerataste jagamise äpid, siis on see maksustamine juba hoopis teise mõõtme küsimus.
Seal tekivad ka Euroopa Liidus vastuolud sellepärast, et Eestis näiteks ei ole suuri tööstusettevõtteid, mis pelgaksid nende digitaalsete andmelahenduste maksustamist, aga Prantsusmaal ja Saksamaal on. See on keeruline, aga kui see küsimus oli, et kas meil on lootust, siis ajakirjanikud on teatavasti unistajad ja mina olen ennekõike ajakirjanik ja ma ei lõpeta kunagi unistamist ega lootmist.
Vahetame nüüd natuke käiku ja läheme digiplatvormide juurest jutuga veidi traditsioonilisema küsimuse juurde ehk postiteenus. Kui suur probleem Teie arvates ajalehtedele on praegu postiteenuse kvaliteet?
Konkurentsiamet tegi eelmisel nädalal Eesti Postile ettekirjutuse, kus oli öeldud, et eelmisel aastal jõudis õigel ajal kirjadest, mis peavad jõudma siis järgmisel päeval adressaadini, kohale 76 protsenti. Teisisõnu neljast saadetud kirjast kolm jõudsid õigel ajal kohale ja neljas ei jõudnud. See on dokumenteeritud ja tõestatud näide, kuidas on postiteenuse kvaliteet alla käinud.
Lihtsalt võrdluseks: see norm, mis Eesti Postil on praegu tegutsedes, ta peab suutma üheksa kirja kümnest viia õigeks ajaks kohale ehk 90 protsenti ja tema näitaja oli 76 protsenti. See oli eelmisel aastal. Üle-eelmisel aastal oli see kirjade kohale viimise protsent kusagil 85-86 ehk pisut alla normi. Selle ühe näite põhjal me näeme, kuidas ühe aasta jooksul on postiteenuse kvaliteet Eestis drastiliselt langenud.
Seda, mitu ajalehte õigeks ajaks kohale jõuab, seda täpset statistikat meil ei ole, aga meil ei ole mingit põhjust arvata, et ajalehtede kättetoimetamine oleks kuidagi kvaliteetsem kui kirjade kättetoimetamine, mistõttu igast neljast Eestis tellitud ajalehest kolm jõuab õigeks ajaks kohale ja neljas ei jõua kohale.
Eesti ajalehed enamasti on peamiselt tellijate lehed, tellijad on nende kõige olulisem tulubaas, üksikmüük on suhteliselt väikese hulgaga. Järelikult tänu Eesti Posti ebakvaliteetsele tööle tegelikult on meie töö muutunud peaaegu mõttetuks sellepärast, et kui iga neljas lehetellija on rahulolematu, siis me võime siin teha ükskõik kui ilusat lehte, ükskõik kui kvaliteetset lehte, kui see lugejateni ei jõua, siis ei ole sel tegevusel mingit mõtet. Eesti Posti töökvaliteedi parandamine on ajakirjanduse jaoks hetkel ma arvan, et rahaliselt isegi tähtsam kui Facebooki ja Google'i käest mõningase maksutulu kättesaamine Eesti riigi poolt.
Näiteks Haapsalus ei tegutse praegu enda ajalehte, kuid paljudes teistes valdades ja linnades on munitsipaallehed olemas ja sinna müüakse ka reklaami. Mis Te arvate, kas ja kui palju see solgib reklaamiturgu, kui avaliku raha eest tehtavad väljaanded reklaami püüavad konkurentidena?
Ma arvan, et kõige lihtsam näide selle olukorra mõistmiseks on Tallinn. Mis seal Tallinnas nüüd elab, üle 400 000 inimese, jah? Lasnamäel elab 100 000 inimest. Arvestades seda, et siin Läänemaal meil on 25 000 inimest ja me anname siin ajalehte välja, kui puhtalt võtta elanike arvu poolest, ja arvestades ka seda, et Tallinnas reeglina on sissetulekute tase kõrgem, siis Tallinnase mahuks ilmuma üsna mitu erakapitalil põhinevat ajalehte, aga millegipärast me ei näe neid.
Miks me ei näe neid? Sellepärast, et Tallinna linnaosalehed on ennast korralikult sisse söönud. Kui me võtame näiteks Nõmme Sõnumid, siis seal linnaosavanema traditsioonilistele pöördumistele, kirjeldustele selle kohta, kuidas ta on käinud kas lehti riisumas või siis mõnda mänguväljakut avamas, nendele kirjeldustele väga palju ruumi enam ei ole, sest see leht müüb nii edukalt reklaami, et leht on lihtsalt reklaami täis müüdud,
Kui sa küsid turu solkimise kohta, siis ma arvan, et kõige suurem probleem on see Tallinnas. See on probleem veel mõnes maakonnas, näiteks Raplamaal, kus on mõned üsna tugevad kohalikud lehed, mis on munitsipaalomanduses. Mujal on see probleem rahalises mõttes väiksem.
Läänemaal õnneks tuleb kiita kohalikke omavalitsusi, kellel on jätkunud nutikust jätta selline asi nagu kohalik leht tegemata, aga Lihulas, praeguses Lääneranna vallas arendatakse väga suure hooga munitsipaalmeediat. See on probleem nii sisu kui raha poolest ja ma ei näe ka mingisugust sellist poliitilist tahet, et seda probleemi piirata.
Mainisite siin just Lihulat, mis siis nüüd kuulub Lääneranna valla alla. Haldusreform viis Läänemaa küljest Lõuna-Läänemaa Pärnu maakonda. Kui palju see Lääne Elu tellijate arvu mõjutas? Kui suur heitlus teil Pärnu Postimehega selle kandi üle käib praegu?
Minu teada pärast seda, kui vallavanemad olid otsustanud, et nüüd on kasulikum kuuluda Pärnu maakonda, pärast seda Lääne Elu tellijate arv Lõuna-Läänemaal kasvas sellepärast, et Lääne Elu tellimine oli üks osa protestikampaaniast vallavanemate ebaõiglase otsuse vastu. Nii palju, kui ma aru saan, siis me levime seal jätkuvalt edukalt ja meie loetavus seal on hea. Nii, et see on lihtsalt hea näide sellest, kuidas ebaloogiliselt tehtud haldusreform inimeste arusaamist maailmast ei ole esialgu veel oluliselt muutnud.
Kuidas Teie hinnangul praegu siis Eestis on sõnavabadusega? Me ei räägi siin tsensuurist otseselt, aga kui suur see surve näiteks erinevate ametkondade või siis mis iganes pressiesindajate poolt on? Kas tahetakse lugudega enne ilmumist tutvuda? Ma tean, et Teil on üks väga kindel joon olnud Lääne Elu peatoimetajana, et allikad enne lehe trükki minekut lugusid üle vaadata ei saa. Mõned Eesti lehed ja ajakirjanikud kipuvad siis vahest neid lugusid saatma vaatamiseks, kui pressiesindajate soov on nii üldine?
Jah, see on valdav. Ma saan aru, et millegipärast Tartu ülikoolis õpetatakse nii suhtekorraldajaid kui ka ajakirjanikke teadmisega, et lugusid tuleb eelnevalt kooskõlastada. Suhtekorraldajate puhul ma saan aru, sellepärast, et suhtekorraldaja töö on ajakirjanduse kontrollimine. Miks seda teadmist õpetatakse ajakirjanikele, sellest ma aru ei saa.
Ühe ajakirjanikule ja ühe ajakirjandusväljaandele ei ole midagi alandavamat, kui oma loo eelnev ettenäitamine ja arglik lubaküsimine "vabandage, härra või proua, kas ma tohin teist niiviisi kirjutada?". See ei ole ajakirjandus. See kui me ajakirjanikena ise endale eeltsensuuri kehtestame, kui me ise ütleme lugejale, et me teeme sõltumatut ajakirjandust aga tegelikult teeme eeltsenseeritud ajakirjandust, siis me tegelikult petame iseennast ja mis kõige hullem, me petame oma lugejaid sellepärast, et kõikidel allikatel ei ole riigiaparaadi või mõjukate suhtekorraldusbüroode tuge, kes saaks kontrollida seda, mis siis parasjagu ajakirjanduses ilmub.
Ma pean sellega võitlema iga päev, ma olen sellega võidelnud nii presidendi kui ka mitme ministriga ja püüdnud neile selgeks teha, et vaadake, meil on siin selline korraldus, et me ei kooskõlasta artikleid enne teiega ja see tekitab väga palju segadust ja mind või mu kolleege vaadatakse enamasti sellise mõistmatu näoga, et "kuidas siis niimoodi? Kõik teised ju teevad seda, miks teie ei tee seda? Mis teil viga on?". Meil ei olegi midagi muud viga, kui lihtsalt see, et me teeme oma tööd nii nagu need arusaamised, mis on Eestis kolmkümmend aastat ajakirjanduse tegemisel kehtinud.
Lõpetame siis sellise küsimusega, et laupäevane Lääne Elu juubelinumber on järjekorras 4324. Mis on ühe hea lehenumbri saladus, mis paneb lugeja seda kätte võtma?
Hea lehenumber peab panema lugeja nii nutma kui ka naerma.
Toimetaja: Marko Tooming