Juulilepped: kolm aastat läbirääkimisi ja roheliste mehikeste lahkumine
Läbirääkimised Tallinna ja Moskva vahel võõrvägede lahkumiseks algasid septembris 1991, kui Eesti oli iseseisvuse just taastanud. Vahepeal kadus NSV Liit, kellega kõnelusi alustati, ja need jätkusid Venemaaga. Aastad läksid, tulemust ei paistnud.
Eesti iseseisvuse taastamise ajal augustis 1991 asus siin üle 40 000 NSV Liidu sõjaväelase ja nende perekonnaliikme, kes paiknesid 570 militaarobjektil. 1. jaanuaril 1992 – pärast NSV Liidu kokkuvarisemist - oli Eestisse jäänud 25 000 nüüd juba Venemaa sõjaväelast ning septembris 1993 veel vaid 7600 tegevväelast ja ohvitseride abikaasat.
Läbirääkimised NSV Liidu sõjaväe väljaviimiseks algasid septembris 1991 ja 1992. aastal jätkati neid Venemaaga.
Septembriks 1992 tegi Venemaa pakkumise viia väeosad Eestist välja aastaks 2002. Eesti ei nõustunud. Vene pool pakkus uueks tähtajaks 1997. aastat. Eesti polnud nõus.
Samal ajal oli Venemaa kokku leppinud Saksamaaga, et sealt lahkub Vene väegrupp 31. augustiks 1994, selge oli ka Vene üksuste lahkumine Kesk- ja Ida-Euroopast, samuti Lätist ja Leedust.
Eestil oli oht, et kui kokkulepet Vene üksuste lahkumiseks ei sõlmita, jääb võõrvägi siia samamoodi nagu näiteks Moldovasse, Gruusiasse või Armeeniasse.
Rahvusvahelisest survest tõugatud, peaaegu viimasel hetkel Moskvas 26. juulil 1994 presidentide Meri ja Jeltsini sõlmitud nn juulilepete järgi kohustas Venemaa viima oma armeeüksused Eestist ära 31. augustiks 1994, Eesti allkirjastas ka siin elavate Venemaa sõjaväepensionäride ja nende pereliikmete sotsiaalsete tagatiste kokkuleppe.
Seejuures taganes Venemaa nõudmisest, et kõigile nende sõjaväepensionäridele antakse ilma igasuguste tingimusteta Eesti elamisluba. Eesti ei taganenud aga enda nõudmisest, et neile, kes kujutavad endast ohtu Eesti julgeolekule, ei pruugi elamisluba anda.
Venemaa erusõjaväelaste sotsiaalsete tagatiste kokkuleppe tõttu ei riskinud peaminister Laar riigikogus juulilepete ratifitseerimisega. Eesti parlament tegi seda alles 22. detsembril 1995, kui peaminister oli Tiit Vähi ja välisminister Siim Kallas.
Tartu rahu aastapäeval, 2. veebruaril 1996 kohtusid Kadriorus, presidendi kantselei riiginõukogu saalis Eesti välisminister Siim Kallas ja Venemaa suursaadik Aleksandr Trofimov, kes president Lennart Meri naeratuse saatel vahetasid juulilepete ratifitseerimiskirjad.
Kui viis aastat tagasi meenutati juulilepete sõlmimise 20. aastapäeva, ütles toonane kaitseminister Sven Mikser: "31. august 1994 on kahtlemata Eesti diplomaatia suur võit, nagu olid seda ka edukad Tartu rahu läbirääkimised pärast võidukat Vabadussõda. Vene vägede lahkumisega lõppes Eesti jaoks Teise maailmasõja puhkemisega alanud erinevate võõrvägede okupatsioon."
Mikser lisas, et Krimmi annekteerimine ja sõda Ida-Ukrainas näitavad, mis oleks meie julgeolekule tähendanud Venemaa väeüksuste jäämine Eestisse: "Just Krimmis paiknevatest Venemaa sõjabaasidest tekkisid kurikuulsad rohelised mehikesed, kelle Putini režiim alles pärast Krimmi annekteerimist omaks tunnistas."
Toimetaja: Toomas Sildam