Kas 23. juuli olekski õige päev, meenutamaks Vene vägede lahkumise kokkulepet, sest siis teatas president Boriss Jeltsin, et on valmis kohtuma Eesti riigipea Lennart Meriga, et võõrvägede lahkumise lepingule allkirjad anda?

Ma ei arva niimoodi. Kohtumine saavutati suuresti [Venemaa esimese presidendi 1991-1999] Jeltsini Lääne sõprade survel. [Lääne-Saksamaa ja ühinenud Saksamaa liidukantsler 1982-1998] Helmut Kohl ja [USA president 1993-2001] Bill Clinton olid suure diplomaatia usku mehed – nad arvasid, et kui kõige tähtsamad kokku saavad, ehk siis saab midagi kännu tagant liikuma.

Aga see, et Jeltsin ja Meri kohtuvad, ei olnud kaugeltki garantii, et midagi sünnib.

Kuidas see surve välja nägi?

Sidepidamine kolmnurgas Clinton-Jeltsin-Kohl oli päris tihe.

Üks konkreetne väljendus oli see, et nii Clinton kui ka Kohl saatsid Jeltsinile kirja. Clinton oli Jeltsiniga ka rääkinud pärast seda, kui Jeltsin ütles Napolis – G-7 tippkohtumisel [juuli alguses 1994], kus Venemaa osales veel külalisena – oma kuulsa "Njet!" ehk "Ei!", kui talt küsiti, kas Moskva kavatseb oma väed Eestist välja viia.

Miks Jeltsin vastas Napolis "Njet!"?

Ta oli kindlasti surve all ka oma riigi sees. On üldiselt teada, et näiteks kaitseminister [1992-1996] Pavel Gratšov oli väga negatiivselt meelestatud vägede väljaviimisse. Nii oli Jeltsin mitme tule vahel.

Oluline on ka meeles pidada, et Jeltsin oli demokraat siseriiklikult, aga rahvusvahelises elus olid nii tema kui tema meeskond suhteliselt imperialistlikult meelestatud.

Tagantjärgi vaates võib kõik tunduda mustvalge, et Jeltsin oli demokraat ja mis probleeme meil demokraatidega võis olla... Probleemid olid, sest Venemaal polnud soovi vägesid välja viia, seda tehti erakordse sunduse, surve ja majandusliku nõrkuse pinnalt.

Septembris 1993 oli Eestis 7600 Venemaa sõjaväelast, pluss nende pereliikmed. Tegelikult oli see väike arv.

Arv oli väike, aga strateegiliselt olid jäetud justnimelt 144. motolaskurdiviisi võitlejad, mis oli Vene okupatsioonijõudude põhielement Eestis. Samal ajal viidi siit üsna hoogsalt välja kõik see, mida Venemaal oli vaja enda sõjaliseks kaitseks, näiteks õhutõrje. Nii olid Eestis paiknevad [NSV Liidu ja hiljem Venemaa] õhutõrjeüksused mõeldud Peterburi ja samuti Moskva kaitsmiseks ning seetõttu omasid erilist strateegilist tähtsust. Või ka piirivalve, ehk kõik see, mis oli relevantne Venemaa enda kaitseks. Ja kõige sappa jäeti 144. diviis, mille viimane komandör oli kindral Gerassimov.

(Luik tõstab tähenduslikult sõrme.)

Kindral Valeri Gerassimov on nüüd Vene kindralstaabi ülem ja kaitseministri asetäitja, Venemaa Süüria-operatsiooni arhitekt ja Krimmi annekteerimise järel EL-i musta nimekirja kantud ülimõjukas sõjaväelane.

Just.

Kui kaua oli Venemaa siis valmis väitlema, kas viia oma üksused Eestist välja ja kui, siis millal?

Väga raske öelda. Minu hinnangul võinuks see vaidlus kesta väga pikka aega. Ja siis, nagu rahvusvahelises poliitikas ikka juhtub – igaüks kaevub oma kaevikutesse ja ratsionaalsed argumendid kaotavad tähenduse, kõik see muutub mõlemale poolele põhimõtte küsimuseks.

Ma ei ole nõus analüütikutega, kelle arvates oleks võõrvägi siit niikuinii ära läinud. Me olime strateegiliselt keerulises positsioonis. Leedust olid Vene väed lahkunud. Läti oli teinud märgatavaid järeleandmisi ja sõlminud oma lepingu vägede väljaviimiseks...

Millised olid lätlaste järeleandmised?

Kõige olulisem, meie poolt vaadates ka kõige riskantsem, oli lepe Kuramaal asunud Skrunda radarijaama küsimuses ehk siis lätlaste valmisolek jätta see objekt viieks aastaks täiesti Venemaa kontrolli all toimivaks sõjaväeosaks. Miks seda tehti, on palju põhjuseid.

Kahjuks oli siin ka Lääs üsna tugevalt mängus, survestades just Lätit. Sest – Skrunda baas oli Venemaa varase raketihoiatussüsteemi osa ja arvati, et kui Venemaa jääb selles lääne-suunalises sektoris "pimedaks", ei näe, millised potentsiaalsed raketid võivad tema poole lennata, siis hakatakse tegema rumalusi, reageeritakse ebaadekvaatselt jne. Skrunda baas oli seega suure rahvusvahelise mängu oluline element.

Õnneks Eestis seda tüüpi baase ei olnud. Paldiski [tuumaallveelaevade õppekeskus ja allveelaevade baas] oli selleks ajaks kaotanud oma sõjalise tähenduse.

Kui palju oli meil aega, et kumbki pool – Eesti ja Venemaa – ei kaevuks oma kaevikutesse, kust välja pääseb väga raskelt?

Aega oli vähe.

Mis oli meile kõige olulisem element? See, et sakslased sõlmisid Moskvaga pikaajalise lepingu vägede väljatoomise kohta, nad ehitasid Venemaal maju ohvitseridele, Saksamaalt vägede väljaviimine oli ülisüsteemne, kõik toimus Saksa suure raha abil. See protsess pidi lõppema 31. augustil 1994.

Nii et kui meil ei oleks õnnestunud enda lepingut saada, siis jäänuks Eesti kõige viimaseks Kesk- ja Ida-Euroopa läänemeelseks riigiks, mille puhul oli olemas küll poliitiline arusaam, et Vene väed siit kunagi välja viiakse, aga selleks ei olnud selget kokkulepet.

Seega oli meil vaid kahenädalane võimaluste aken, kui Venemaa teatas 23. juulil, et nad on valmis presidentide kohtumiseks?

See aken oli üsnagi väike.

Selle kohtumisega oli ka nii, et alguses tuli Moskvast suuline info, et Jeltsin oleks nagu valmis meid vastu võtma 26. juulil. Mingit kirjalikku kutset ei tulnud ja muud ametlikku tõendit, et Jeltsin meid tõesti ootab, ei olnud.

Kas lendasite koos president Meriga Moskvasse nagu turistid, et vaatate, mida ilm toob?

Ei. Me otsustasime seda mitte teha ja teatasime Vene suursaadikule Eestis, et kui kutset ei saabu, siis loeme, et kohtumine jääb ära, sest meie kindlasti ei sõida ilma ametliku kutseta. Edasi oli natuke segadust ja lõpuks saabus – kui mälu mind ei peta – saadiku allkirjaga noot, milles teatati, et Boriss Jeltsin teeb ettepaneku kohtuda 26. juulil Kremlis.

Siis oli meil ametlik kutse käes ja läksime.

Lend Moskvasse kestab poolteist tundi ka siis, kui lennata NSV Liidu päritolu TU-134A-ga. Mida jõudsite mõelda? Et kas tagasi tulete kilbiga või kilbil?

Lendasime teadmisega, et võib kõike juhtuda. Ega meil olnud ju mingit selgust, mis Moskvas üldse toimub. Viimased läbirääkimised vägede väljaviimiseks olid kõik liiva jooksnud. Venemaa asevälisministri Vitali Tšurkini ja meie [välisministeeriumi asekantsleri] Raul Mälgu viimane kohtumine lõppes peaaegu... vastastikuse karjumisega. Karjuja oli Tšurkin, sest nagu me kõik Raul Mälku teame, siis tema jäi rahulikuks.

See oli aeg, kui Venemaa ütles, et vägede lahkumise kõige kiirem tähtaeg saab olla 1997?

Kõlas erinevaid tähtaegu, jah, aga neile me enam suurt tähelepanu ei pööranud, sest saime aru, et see on poliitilise kokkuleppe, mitte imiteeritud läbirääkimiste küsimus, millal need välja viiakse.

Olite valmis ka selleks, et tulete koju häbiga, sest midagi ei saavutata?

Kindlasti. Kas see olnuks just häbi, ma ei tea. Meie vastas oli suur riik, jõud oli Venemaa poolel, meie poolel oli õigus ja rahvusvaheline toetus, aga kumb Moskva-kohtumisel võidab, oli päris raske ette öelda.

Meil ei olnud ka teada, mil viisil Eesti presidenti protokolliliselt vastu võetakse. Aga kui nägime, et lennuväljale olid vastu tulnud Venemaa asepeaminister ja ametlik delegatsioon, siis saime aru, et ka kohtumine tuleb ametlik.

Milline oli Jeltsini häälestus? Et lahendame selle asja ära, olgu siis pealegi 31. august, toome oma mõned tuhanded sõjaväelased Eestist ära ning rohkem Kohl ja Clinton ei helista?

Mul on tema hingeseisundit erakordselt raske hinnata. Me muidugi teadsime, et Kremlis on mitu koolkonda – välisminister [1990-1996] Andrei Kozõrevi koolkond, kes oli kindlasti läänemeelsem, aga nõrk ja Kozõrev oli tihtipeale sunnitud – oma nõrkuse tõttu – mängima imperialisti. Oli kaitseminister Gratšov ja tema meeskond, kes olid väga skeptiliselt meelestatud vägede väljaviimise osas. Neil olid ideoloogilised põhjused, et mitte Kesk- ja Ida-Euroopat ära anda, aga oli ka rida praktilisi põhjusi. Selleks ajaks tegeleski Vene kaitseministeerium põhiliselt Saksamaalt tulevate tuhandete ohvitseride majutamisega. Jutt veel kusagilt vägede väljatoomisest – see oli neile halb jutt.

Tiksus Venemaal kuklas ka mõte, et kui vägesid välja ei tooda, siis on Eesti välispoliitiline tegevusvabadus oluliselt väiksem?

Arvan küll. Kuivõrd täpselt oli see selge ja läbimõeldud taktikaline plaan, on raske öelda, sest mujalt ju vägesid toodi välja. Aga see oli kindlasti imperialistlik instinkt, imperiaalse lähenemise peegeldus, et kui ka ollakse sunnitud maad ära andma, siis ainult millimeetri haaval ja mitte taganedes.

Kui neil olnuks ettenägemisvõime ja nad saanuks aru, et mõne aasta pärast heiskab Eesti NATO ja Euroopa Liidu lipu, et hakata sinna poole minema, kas nad olnuks vägede väljatoomisega ettevaatlikumad, ka Lätist ja Leedust?

Tagantjärele vaadates – jah. Kui Venemaa juhtkond kujutanuks oma halvimas unenäos ette, mis hakkab juhtuma pärast seda, kui nad väed välja viivad, oleks nad kindlasti vähemalt proovinud hoida neid positsioone viimseni. See oli nende tugevaim kaart Balti riikide mõjutamiseks.

Kohe, kui nende viimased üksused lahkusid, siis algaski Euroopa Liidu ja NATO avanemise protsess. Seega lahkusid võõrväed meie jaoks viimasel hetkel. Oleksime me esimesest rongist maha jäänud, muutunuks igale järgmisele rongile hüppamine riikidele järjest vaevalisemaks. Me lipsasime viimasel hetkel rongi peale.

Seda on näha ka praegu, vaadates Põhja-Makedooniat ja Albaaniat, kus Euroopa Liit ei suuda nende liikmelisuse üle otsustada?

Just. Selge on, et alguses, kui EL ja NATO avanesid, oli nö esimese laine entusiasm, Euroopa tulevikku vaadati läbi roosade prillide ning usuti, et integratsioon toob lahenduse kõigile probleemidele. Hilisem näitas, et nii see ei ole. Laienemisskepsis muutus vanades Euroopa riikides suuremaks ja praegu on see juba väga suur, nagu näeme.

Meie saime NATO-sse suuresti tänu sellele, et USA juhtkond kasutas Euroopa taasühendamise ideoloogiat: Euroopa oma endistes demokraatlikes piirides tuleb taastada ja selle loomuliku osana tuleb võtta Balti riigid [NATO-sse]. Kui siin oleks olnud kasvõi minimaalne Venemaa sõjaline kohalolek, olnuks see täiesti välistatud.

25 aastat tagasi, kui presidendid Meri ja Jeltsin kohtusid, siis ei olnud NATO laienemine vist jutuks?

Kui me Moskvas kokku leppisime, ei olnud NATO laienemisprotsess veel sellises järgus, et venelased oleksid uskunud, et see võiks olla tõsine jutt. Arvan, et nad ei tajunud konteksti nii täpselt. Jaanuaris 1994 käivitas NATO programmi "Partnerlus rahu eest", millega Eesti kohe ühines ja mida nähti üldiselt kui ameeriklaste soovi laienemist mitte korraldada, vaid pakkuda pehmet partnerlussuhet. Ka venelased asusid sinna NATO ühe partnerina.

Aga juba 1995 avalikustas NATO, andes järele eriti Poola survele, nö laienemispaberi, kus olid selgelt kirjas kriteeriumid, mida riik peab täitma, et saada NATO liikmeks. Sealt tekkis järeldus, et kui täidad kriteeriumid, on võimalik allianssi astuda. Meil oli õnne, et kaks asja – Vene vägede lahkumine ja NATO laienemisvalmidus – langesid sobivalt kokku.

Peame oleme õnnelikud, et aastal 1994 oli Venemaa analüütiline võimekus just selline nagu oli?

Olgem ausad, ka Lääneriigid ei teadnud, milliseks areng kujuneb, paljud olid NATO laienemise suhtes väga skeptilised. Venelastele võis hõlpsasti jääda mulje, et NATO ei leiagi üksmeelt sellises teravas strateegilises küsimuses.

Seoses strateegilise mõtlemisega meenutan episoodi, millest venelased tihti oma propagandas räägivad – Saksamaa taasühendamise järel olevat [NSV Liidu presidendile] Mihhail Gorbatšovile lubatud, et NATO ei laiene kunagi itta. Ilmselgelt sellist lubadust ei antud. Aga me ei tea täna, ehk olekski selline lubadus antud, kui venelased oleksid seda küsinud. Aga venelased ei osanud seda küsida, sest tollal oleks mõte, et kogu [NSV Liidu juhitud NATO-vastane] Varssavi pakt hakkab kuuluma NATO-sse, läinud ulme valdkonda, nõudnud erakordset kristallkuuli ja erakordset ettenägemisvõimet, mida siis kellelgi ei olnud.

On rõõmustav, et sellist lubadust keegi ei andnud, sest pole kahtlust – see hakanuks tugevalt häirima NATO laienemist.

Kuidas see välja nägi, kui paar nädalat varem Napolis "Njet!" öelnud Jeltsin lausus nüüd Moskvas Merile "Da!", "Jah!"?

Meie kohtumine Moskvas oli üsna pikk. Esimeses faasis luges Jeltsin talle omasel karmil ja kõuehäälsel toonil ette ilmselgelt Vene välisministeeriumis koostatud kõne, et ei kavatse meiega midagi teha, loobugu me kõigist oma seisukohtadest ja alles siis Venemaa vaatab, kas viib väed välja jne.

Kui kõik olekski nii jäänud, siis pidanuks me püsti tõusma ja ära jalutama või vastama samasuguse kõnega. Aga siis hakkas arutelu edasi liikuma ja ühel hetkel läksid presidendid lõunat sööma. Meie koos Kozõreviga jäime nõupidamisruumi, mõne aja pärast liitusid Raul Mälk ja [Eesti-Vene piirikõneluste Vene-poolne juht] Vassili Svirin, proovisime vastavalt presidentide juhtnööridele siiski leida mingeid lahendusi. Nagu Jeltsin pärast ütles: kaks tarka presidenti andsid juhise midagi ära teha.

Lõpuks läksime oma variantidega uuesti presidentide [Meri ja Jeltsini] juurde, siis sai lepetele viimased punktid pandud. Vägede väljaviimise lepe oli laias laastus valmis. Vastuoluline oli eelkõige sõjaväepensionäride lepe ja ka Paldiski [tuumaobjekti] teema.

Kui jäite Kozõreviga kahekesi, siis pidite aru saama, kas lepe tuleb või ei?

Kozõrev oli suhteliselt – julgeksin öelda – näost valge. Mulle tundus, et Vene välisministeerium lootis, et kõik läheb tavapärases suunas: nemad valmistavad Jeltsinile jutupunktid, ta loeb need ette ja siis nagu ikka eestlaste-venelaste kohtumisel minnakse tüliga laiali ja hakatakse rahvusvahelises meedias teineteist kiruma.

Nagu me hiljem kuulsime, oli ka USA välisministeerium samal seisukohal, et presidentide kohtumine, mida Clinton küll väga toetas, ei tarvitse midagi positiivset tuua. Jeltsin ja Meri olid Ameerikas tuntud kui väga värvikad ja emotsionaalsed isiksused. Kõik need, kes tundsid mõlemat meest, teadsid, et sealt võib midagi tulla, aga asi võib ka täiesti metsa minna.

Ma ei ütleks, et Kozõrev oli rõõmus. Vene välispoliitika on inertne selles mõttes, et venelased ei loobu oma seisukohtadest, nad mängivad välispoliitika-mängu täiega, teevad kompromisse ainult siis, kui näevad, et sein on ees ja kuskilt mööda ei saa.

Eestis oli vägede väljaviimise läbirääkimised mitmel põhjusel valus teema. Osa inimesi – nagu akadeemik Endel Lippmaa – leidis, et ainuüksi läbirääkimiste pidamine oli rahvusvahelise õiguse vastane, sest venelased pidanuks ise kompsud kokku panema ja ära minema. Kozõrev oli mõneti samas olukorras, temagi pidi vastust andma, et mida ta lepingusse kokku paneb. Ega Jeltsin hakanud iga viimast paragrahvi lugema ja kui midagi läinuks nende vaatevinklist väga metsa, siis jäänuks süü muidugi Kozõrevile, mitte Jeltsinile.

Kozõrev sai sellest ka ise aru ja tal oli ebakindel tunne.

Vene sõjaväepensionäre oli toona siin 10 517. Vähe, aga oli ju etteaimatav, et see on Eesti sisepoliitikas plahvatusohtlik teema?

See oli absoluutselt etteaimatav. See oli kõigi nende läbirääkimiste-aastate jooksul teada, et tegu on Eestile äärmiselt raske teemaga. Samamoodi oli see tõsine teema Moskvale. 

26. juulil panime Moskvas lauale idee, et isegi kui tehakse kompromiss ja Vene sõjaväepensionäridele antakse Eesti elamislube, siis see toimub Eesti poolt, Eesti hindab nende inimeste sobivust Eestis elada. Hiljem ehitati sinna juurde rahvusvaheline mehhanism...

Oli valitsuskomisjon, kuhu kuulus ka OSCE esindaja...

... Austria endine sõjaväelane, kes tegi seda tööd mitu aastat, tegi seda ausalt ja kompetentselt.

Kuidas neelas Vene pool alla täienduse, et elamisloa saavad vaid need sõjaväepensionärid, kes ei ole ohuks Eesti julgeolekule?

See oli meiepoolne absoluutne punane liin. Eesti julgeolekuohu hindamine oli ja on rahvusvaheliste reeglite järgi Eesti siseasi. Muul viisil ei olnudki see meie vaatevinklist mõeldav.

Kui lõpuks lepingud 26. juulil alla kirjutati – kuidas te oma tundeid kirjeldaksite? Võidurõõm, väsimus, kergendus...

Muidugi oli rõõm, et venelased võtsid lepingus ja avalikult kohustuse 31. augustiks 1994 väed välja viia. Lisaks see, et Paldiskis ollakse [veel] üks aasta, mis arvestades tuumaobjekti keerukust oli üliväike aeg ning et allveelaevnike treeningkeskuse demonteerimine toimub rahvusvahelise abi korras ja rahvusvaheliste ekspertide kohalolekuga, sest seal oli kõrge radioaktiivse reostuse oht ja võinuks väga halvasti minna tuumamaterjali käsitlemisel.

Teisalt olin Eesti sisepoliitikas nii palju sees, et kujutasin üsna elavalt, mis pärast neid leppeid kodus juhtuma hakkab. Enamvähem nii juhtuski – kui Tallinnasse jõudsime, pöörasid vähesed tähelepanu, et Venemaa võttis kohustuse väed välja viia, mis oli leppe juures kõige olulisem, põhiliselt keskenduti sõjaväepensionäridele ja üldse arutamisele, et kuidas siis nii, mis toimub...

... kuidas sai president Meri ilma valitsuse ametliku heakskiiduta Moskvasse sõita ja kuidas riigikogu midagi ei teadnud?

Just. Täpselt nii see kõik oli.

Aga poliitiliselt oli ülioluline, et peaminister Mart Laar astus kohe ja selgelt minu poolele. Olin temaga küll [Moskvast] selleks ajaks juba telefonitsi rääkinud, aga see oli minu vastutus. Laar ja kogu valitsus asus neid lepinguid toetama ja siis sai sellest klassikaline poliitilise vaidluse teema, kus opositsioon ründab ja koalitsioon kaitseb.

Mida tundsite, kui kuulsite enda ja president Meri kohta väljendeid "Reeturid!", "Eesti mahamüüjad!", "Sobing!"?

Ega see meeldiv olnud. Aga Laari esimese valitsuse aeg [1992-1994] oli ülitormiline ja seal juhtus asju. Me olime harjunud igasuguse mölluga, nii ei saa öelda, et ma seda üleliia südamesse võtsin. Vaikselt tundsin kahetsust, et inimesed ei pööra piisavalt tähelepanu leppe positiivsele küljele.

Siis oli terve koolkond, kes oli veendunud, et Venemaaga ei tasu üldse milleski kokku leppida, sest nad nagunii rikuvad lepingut ega viigi vägesid välja. Venelastel jäi sisuliselt üks kuu oma üksuste välja viimiseks. Ja juba esimestel päevadel [pärast lepingute sõlmimist] algaski nende vägede lõplik lahkumine suure tempoga. Nad läksid mööda raudteed, aga toodi ka dessantlaevad Paldiski sadamasse – see oli üsna hoogne operatsioon. Eestis oli palju vana laskemoona, mis samuti ära viidi ja mis oli meile nii keskkonna- kui ka julgeolekurisk.

Teil seda mõtet ei tekkinud, et Venemaa hakkab pidurdama vägede väljaviimist?

Arvestades rahvusvahelist konteksti olin siiski veendunud, et Venemaa kasutab võimalust väed välja viia ilma nägu kaotamata. Muidugi, käisime kontrollimas, kas üksuste lahkumine ikka toimub. Mäletan, kuidas ronisime Raul Mälguga [Tallinnas] Suur-Sõjamäe kaubajaama juures jalakäijate sillale, et isiklikult veenduda, kas Vene vägede väljaviimine toimub. Toimus.

31. augustiks olidki kõik läinud. Ja kõik objektid läksid veel nõrga, alles alustanud Eesti kaitseministeeriumi käsutusse. Siis kuulusid meile hiiglaslikud sõjaväebaasid üle Eesti, mille tuleviku suhtes puudus meil selgus.

Kas juulilepped on näide, et tuleb osata kasutada momenti, kui see tekib?

Absoluutselt.

Ja mõelda julgelt?

Tuleb tajuda rahvusvahelist konteksti, tuleb arvestada, et Eesti on väike riik ja – kasutades moodsaid termineid – meie ei ole trendi loojad. Aga meie peame suutma neid trende ära kasutada. Me ei saa mõelda ennast superriigiks, kes võib sõnastada mängureeglid, me peame püüdma olemasolevate mängureeglite raames saada endale maksimaalse tulemuse.

See eeldab tihtipeale ka kompromisside otsimist, sest rahvusvahelistel suhetel ja välispoliitikal poleks üldse mingit mõtet, kui kõik ajaksid sajaprotsendiliselt taga ainult enda õigust ja keegi poleks nõus kellegagi kompromissi tegema. Siis kaotaksid diplomaadid töö ja kogu rahvusvaheline suhtlus jääks sõjaväelaste õlgadele – see oleks maailm, mida me keegi näha ei taha.

Teine väga oluline asi oli see, et väikesele riigile ei ole tihtipeale antud teist võimalust. Kui oled suur, siis eksid, kukud, tõused üles, pühid end tolmust puhtaks, proovid uuesti. Aga väikesele riigile, eriti riigile, mis asub otse Venemaa külje all, ei pruugi olla antud teist või kolmandat võimalust.

Nii pidime tollal ja peame ka praegu neid võimalusi ära kasutama. Sest nagu ütlesin – sellest vägede väljaviimise sammust algas meie tee Läände ja tee tugeva julgeolekuni suhetes nii Euroopa Liidu kui ka NATO-ga. Jah, 1993 olime saanud Euroopa Nõukogu liikmeks, mis oli suur diplomaatiline võitlus, kuna Venemaa seisis sellele viimaseni vastu, sest see pani positiivse pitseri meie kodakondsuspoliitikale, meie inimõiguspoliitikale, mis oli Vene propaganda lemmikteema. Aga Euroopa Nõukogu ei suutnud tagada mingilgi viisil meie julgeolekut.

Et kõik oleks selge: kui need mõni tuhat Venemaa sõjaväelast jäänuks toona Eestisse, mingis määramatuses, et kunagi nad lahkuvad, aga pole teada, kas 1997 või 2002, siis ei olnuks meil mingit liikumist NATO ega Euroopa Liidu poole?

Minule on täiesti selge, et siis ei oleks meil neisse kahte organisatsiooni asja olnud. On ettekujuteldamatu, et keegi oleks üldse rääkinud sellistel teemadel riikidega, kelle pinnal asuvad Vene väed. Meie saamine Euroopa Liidu ja NATO liikmeks oli isegi omamoodi ime, ka ilma Vene vägedeta, isegi seoses potentsiaalse Vene ohuga, rääkimata sellest, kui need väed olnuks füüsiliselt meie territooriumil.

Nii et raamatuid ei tuleks kirjutada mitte sellest, kuidas juulilepped olid Eesti rahvuslike huvide reetmine, vaid sellest, tänu millele ja kellele pääses Eesti Euroopa Liitu ja NATO-sse?

Jah, ma arvan küll.