Eesti oli Balti riikidest viimane, kust Vene väed lahkusid. Läbirääkimised Tallinna ja Moskva vahel võõrvägede lahkumiseks algasid septembris 1991, kui Eesti oli iseseisvuse just taastanud, vahendas "Aktuaalne kaamera".

1991. aasta augustis, kui Eesti oli oma iseseisvuse äsja taastanud, asus siin üle 40 000 NSV Liidu sõjaväelase ja nende perekonnaliikme. Nad paiknesid 570 militaarobjektil.

1994. aasta augustiks oli siia alles jäänud 7600, nüüd juba Venemaa sõjaväelast, sest NSV Liit oli vahepeal lagunenud.

Sõjaväelastega koos oli siin ka hulgaliselt tehnikat. Näiteks 13 sõjalaeva, 27 lennukit, 27 tanki ja 186 soomustransportööri. Vene vägede käsutuses oli rohkem kui 1500 objekti, mis võtsid enda alla ligi kaks protsenti Eesti territooriumist.

Moskvas 26. juulil 1994 presidentide Meri ja Jeltsini sõlmitud niinimetatud juulilepete järgi kohustus Venemaa viima oma armeeüksused Eestist ära 31. augustiks ja nii see ka läks.

Juulilepete sõlmimist on peetud Eesti diplomaatia üheks suurimaks võiduks.

Jüri Luik ja Mart Helme meenutasid toonaste sündmuste käiku

Toonane välisminister ja praegune kaitseminsiter Jüri Luik meenutas, et kui Eesti delegatsioon Moskvasse jõudis, oli seis üsna segane. Kutsegi Moskvasse sõiduks sai president Lennart Meri viimasel minutil.

Vene vägede väljaviimise osa leppest oli valmis, sõjaväepensionäride osa oli laias laastus visandatud ja Paldiski osa praktiliselt puudus.

Eesti väike delegatsioon löödi lahku. "Presidendid läksid lõunatama ja meie siis välisminister Kozarevi ja väikese tiimiga jäime lepinguid läbi rääkima. Põhiline tekstiline osa sündis nendest läbirääkimistest," meenutas Luik.

Presidentide lõuna lõppemist tuli ajakirjanikel kaua oodata. Toona välisministeeriumi Venemaa ja SRÜ bürood juhtinud praegune siseminister Mart Helme meenutas seda lõunat.

"Presidentide lõuna kestis üle viie tunni. Ma arvan, et Eestis on vähe inimesi, kes on Jeltsiniga viis tundi üle laua olnud ja osalenud vestluses," ütles Helme.

Kuna presidentide kohtumine oli teiste riikide poolt peale surututud, oli Jeltsini tuju esialgu üsna kehv. Lennart Meri kasutas päästerõngana kuuldud infokildu inflatsiooni peatumisest Venemaal ning kirjeldas, milline kena tulevik Venemaad ootab.

"Siis naeratas Jeltsin esimest korda. Ja siis ma tundsin, et kirjutame alla," rääkis Meri saates "Vene vägi läks".

Lepetele anti allkiri ajakirjanike ees. Jüri Luik ütles, et kõige olulisem oli leppes sisalduv Vene vägede väljaviimise konkreetne kuupäev - 31. august 1994.

"President Jeltsin ja president Meri olid selles mõttes väga sarnased, et nad olid mõlemad suured improviseerijad, nad ilmselgelt inimestena meeldisid teineteisele, mis lõpuks viiski selleni, et me jõudsime tulemuseni," rääkis Luik.

Leppeid nii kiideti kui ka kritiseeriti. Lennart Meri kommenteeris neid nii: "Lepingud ei ole muinasjutulised, aga nad on väga head lepingud."

"Ma usun, et see on üsna täpne ja väge hea kokkuvõte niisuguses lennartilikus stiilis. Loomulikult saavutasid nad selle kõige olulisema, milleta ei oleks olnud meie hiliemat integratsiooni Läände," kommenteeris Luik.

"Ilma nende lepinguteta meil oleks tänapäeval tegemist hoopis teise Eestiga ja väga tugevalt Venemaa mõjusfääris oleva Eestiga. Ja võib-olla ka Eestiga, kus kodakondsus ja keelepoliitika oleksid täiesti teistsugused, kui nad tänasel päeval on," ütles Helme.