Karol Kallas: olukorrast ajakirjanduses ehk miks kõik käib alla ({{commentsTotal}})

Karol Kallas
Karol Kallas Autor/allikas: Danel Rinaldo

Kui peavooluajakirjandus hakkab konkureerima pornotööstusega, siis on see ette kaotatud lahing. Moraal teeb inimesesest inimese ja moraalne olemine on eelkõige inimlik ning lisaks sellele kasutoov. Loomastumise propageerimine toodab loomi, loomad ajalehte ei loe ja kui üldse, siis tulu on ainult näiline, arutleb oma essees Karol Kallas.

Aegade algusest on tsivilisatsioonid–riigid vajanud enese alalhoidmiseks propagandat ja kihutustöölisi. Riigiintellektuaale, kes propaganda välja mõtlevad ja selgitustöölisi.

Tsivilisatsioonide keskmes on alati religioon. Hetkest kui religioonidel tekkisid "selle maailma" hõlvamise ambitsioonid, on riigi- ja usupropaganda liigagi tihti lootusetult sassi läinud. Või pigem: riigi- ja usupropagandal pole kunagi suurt vahet.

Küll on olnud tsivilisatsioone, mille valitsejad on ennast jumalateks kuulutanud. Ajaloos edasi liikudes tulid ajad, kui kuningavõimu piiras jumalik seadus. Kuningas sai valitseda ainult jumaliku seaduse alusel. Piltlikult öeldes pidi kuningas pühakirjast lugema, kuidas valitseda. Näiteks võib tuua Karl Suure aja.

Seejärel sai kuningast üle kõigi seaduste, kaasa arvatud üle Pühakirja, olev absoluutne monarh, kes ütles, mis on jumalik seadus. Sellise valitsusviisi näiteks on Päikesekuningas Louis XIV ja Romanovid. Tänapäeval on asjalood märksa arusaamatumad ja mitmepalgelisemad.

Pole sugugi kindel, et me nüüdseks kaugemale oleme jõudnud. Lääne seaduste ja riigi korralduse aluseks on nõndanimetatud Inimõiguste deklaratsioon, mida selle vardja, ÜRO poolt, tõlgendatakse üpris vabalt ja autoritaarselt.

Lisaks on meie "võimueliit" ainult agendid ja delegaadid – nende taga seisab enamasti avalikkuse tähelepanu alt väljas jõuk, plutokraadid, kelle soove riigijuhid täidavad. ("From Aristocracy to Monarchy to Democracy", lk 51) Miks Angela Merkel peab võimlema Nord Streami nimel ja meie maksame "rohelise elektri" maksu? Demokraatia üks raskemaid muresid on, et kõigest saab poliitika ja kõik on poliitiline! (ibid, lk 47.) Jõugukraatia on nuhtluseks üle Lääneilma.

Ajakirjandus on meiega oma algsel viisil kogu aeg olnud. Templitest-kirikutest sai propaganda ja uudiste vahendamise koht. Proto-ajakirjanduseks võib lugeda eelajaloolisi piktogramme ja sumerite savitahvleid; eeposeid ja kuningate saavutusi.

Grammatika on moraalne

Kiri arenes üksteisest sõltumatult välja kahes piirkonnas – Mesopotaamias (ca 3500 eKr) ja aastatuhandeid hiljem Kesk-Ameerikas (ca 300 eKr). Segasemad on asjaolud, kui iseseisvalt formeerusid Vana-Egiptuse ja Hiina hieroglüüfid, Induse tsivilisatsiooni kiri ning Lihavõttesaare Rongorongo glüüfid.

Maailma levinuima ladina tähestiku juuri on leitud semiidi kirjakeelest, mis üle foiniikia, kreeka ja etruskide kirja arenes seitsmendaks sajandiks enne Kristust Itaalias selliseks, nagu meie seda teame.

USA tuntud keeleteadlane ja vasakfilosoof Noam Chomsky on püstitanud teooria inimestesse sisse ehitatud keele omandamise vahendist (i.k language acquisition device). Keele omandamise abinõu juurest jõudis härra keeleteadlane pisut hoogsamate mõttekaartega inimkonna universaalse grammatika teooriani.

Universaalse grammatika super-seadused on mõtlemise masinavärk (Ian Glynn: An Anatomy of Thought: The Origin and Machinery of the Mind, lk 290). Nimet' masin on paratamatusena sünnitanud aastatuhandete jooksul katse-eksituse meetodil üpris universaalsed moraaliseadused. Olgu need kümme käsku, konfutsianism või Firenze koodeksis asteekide kõlblusnormidest kirjutatu.

Eelpoolmainitu juures võiks muuhulgas arvestada asjaoluga, et inimene ja tema kultuur ning grammatika võivad olla märksa keerukamat – või lihtsamat – päritolu kui darwinism lubab meil arvata.

Moraal ei ole kulu, see on tasu

Käsitlen siin moraali laiemalt, mitte kitsaste normide, vaid [inimese] terviklikkuse ja tasakaalu võtmes.

Kõigi eespool viidatud (ja teiste) moraaliseaduste järelduseks on, et moraal ei ole kulu. See on tasu. Moraalne olemine on kasulik. Praeguses maailmas kõlab selline mõte pehmelt öeldes vastuolulisena, kuid Soodoma ja Gomorra inimeseloomad said samuti oma pidu päris pikalt pidada…

Ajakirjandus on olnud alati mitmesuunaline tagasiside mehhanism. Pole päris põhjuseta, et totaalse ja kõigile ligipääsetava infovälja eelsel ajastul sai ajakirjandusest kui kõige mitmetahulisemast ja suurimast sotsiaalse info haldajast neljas võim. Võimuga kaasneb alati vastutus. Võimul on kohustus olla moraalne.

Ajakirjandus kaotanud oma suurema tähenduse. See ei ole enam "ühiskonna valvekoer", vaid segunenud on meelelahutus ja päris uudised (ing k infotainment). The Christian Science Monitor on täna tõsisemalt võetav ja ausam – terviklikum – meediaväljaanne kui The New York Times.

Ajakirjandus on loobunud moraalist ja keskendub "müügile". Omanikutulu on tähtis, kuid nagu elu näitab – kui pole moraali, hakkab taevast tuld ja tõrva sadama ning tuluga on halvasti. Kui ajakirjandus on sotsiaalpornovabrik, siis tasu on selle vääriline. "Keda jumalad juhivad hukatusse, nende mõtteis kõlab kuri headusena." (Sophokles "Antigone" read 620–623.)

Tänapäeval ei julgeta enam isegi kindlalt arvata, mis on hea ja mis kuri. Või asjadest, mis kogu teadaoleva ajaloo jooksul on olnud "kurjad", on saanud järsku "headus", uus normaalsus. Või asjad, mis on olnud head, on uute "väärtuste" järele halvad.

Näiteks on põlu all tõekspidamine, et traditsiooniline pere on tugeva ühiskonna vundament. Normaalne inime ei tohi "uue normaalsuse" eest ennast isegi enam kaitsta, sest selline käitumine oleks inimõiguste vastane.

Tehtaks siis sotsiaalpornotki ausalt. Teemasid on õigus valida, aga kui EKRE-le karatakse selga Marti Kuusiku peresuhete asjus kümnete artiklite ja jutusaadetega, siis vähemalt sama mõõduga võiks mõõta ka sotsiaaldemokraatidele nende tippjuhi Tõnu Intsu eest. Intsu kahtlustatakse seksi ostmises 15-aastaselt poisilt ja ta olla tegutsenud ühe poisi kallal koos kaheksateistkümne teise mehega.

Aus töö on kõlblam kui uudiste (hulga) kallutamine. Meediateoorias nimetatakse sellist käitumist kallutatuseks läbi väljajätte (i.k. bias by omission). EKRE-marutõbi ajab märatsema, see on arusaadav. Samal ajal säherdune sotside tippjuhi ühe ilgema kuriteo, mis üldse võimalik toime panna, kordades vähem käsitlemine, on tahtlik kurjuse normaliseerimine. Ajakirjandusel peaks olema vastutus ja kõik ei pea kõigile meeldima, kuid võiks jääda ausaks.

Või kolmandat pidi olukord, mis on eriti teravalt esile tõusnud igasuguse õigusluse ja "minakaadega" (i.k me too). Valesüüdistusega võib inimeste elu lootusetult untsu keerata kuid süüdistajatel jääb kõige juures õigust ülegi.

Samasse kategooriasse läheb ka Donald Trumpi või EKRE natsideks sõimamine. See on urrima kommunistide ja nende sõberpunaste vaenlase alavääristamise taktika, mitte normaalse inimese käitumine. Mille tulemuseks on ainult see, et mingi märatseva antifa kõrval tunduvad sellised "natsid" igati viisakate inimestena.

Keegi ei tea, mida teha

Ajakirjanduse mured pole põhjustatud niivõrd konkurentsist "uue" meediaga, kuivõrd soovist pakkuda kõigile kõike. Sealhulgas konkureerida nii valge ajakirjanduse ja kollaste uudiste turul kui otse pornotööstusega. Et karjas tormatakse madalaima ühisnimetaja poole.

Kui moraalne on ühe ajakirjanduse tippjuhi kunagi nenditu, et "kui toimub mingi suurem avarii, on päev päästetud"? Selline suhtumine on pehmelt öeldes nii ja naa. Moraalne on vaesed kannatanud, omaksed, politsei ja süüdlased vähemalt asjaolude selginemiseni rahule jätta.

Eemalt vaadates paistab, et ajakirjanduses ja meedias ei lähe päris hästi mitte kellelgi. Moraalse "teekonna" mõte võib olla üks pääsetee. Kirjutamine asjadest, mis on lindy1.

Ajakirjandus on suhe, ja tavaliselt suhted, mis on rajatud ainult tühisele lobale ning sugulisele läbikäimisele ning kus partneriga pole tegelikult millestki rääkida, ei kesta väga kaua. Alguses võib olla äge, aga üpris ruttu muutub kõik üha üheülbalisemaks ja tüütuks ning lõppeks on kõigil kõigist kõrini.

Või teistpidi võiks ajakirjandus endalt küsida: mitut Vana-Kreeka Olümpiamängude kangelast oskab keskmine inimene hoobilt nimetada?

Aga mitut Vana-Kreeka kirjanikku-poeeti?

Elik mis on lindy ja mis mitte.

Väärtused ja mitmekesisus on verstapostid

Minu arvamuslugu on ainult mõtteharjutus. Kõik on lõpuks kõigega seotud ja holistlikust tohuvabohust viib välja rohkem kui üks tee.

Aga…

Küsimus on pigem üldises suhtumises ja mis on tegelikult oluline ning mis mitte. Võib-olla pole vastus järjekordses Reinuvader Rebase progressiivses strateegias, vaid vanade – mitte "uue" Euroopa (Liidu) – päris väärtuste üles otsimises? Väärtuste nagu ausus, tasakaal, erapooletus ja nii edasi ning sellistes raamides elu kajastamises?

Päris mitmekesisuses. Ajakirjandusjuhid võiks endalt näiteks küsida, kui mitmekesine on keskmine ajalehetoimetus? Kui toimetuses kõik vihkavad Donald Trumpi ja armastavad Euroopa liitu, siis seisab maja savijalul.

George Masoni ülikooli professor Tim Groseclose on analüüsinud, kuidas ajakirjanike – suuremas osas progressiusuline – poliitiline kalle mõjutab keskmise ameeriklase maailmavaadet.

"Peavooluajakirjandus ei näita meile päris maailma. See näitab sellest moonutatud pilti. See on nagu me vaataksime maailma läbi luubi. Läbi luubi, mis suurendab fakte, mida progressiivsed ajakirjanikud tahavad meile näidata ja vähendab selliseid, mis puudutavad konservatiive.

Selline metafoorne luup ei mõjuta üksnes seda, mida inimesed näevad, vaid ka seda, kuidas mõteldakse. Meedia kallutatus teeb inimesed progressiivsemaks. Mis on kõige hullem, meedia kallutatus toitub iseenda kaldest.

Kalle teeb lugejad järjest liberaalsemaks, mis omakorda vähendab võimet kaldest aru saada, mis annab meediale võimaluse kallet suurendada, mis teeb inimesi järjest liberaalsemaks ja nii edasi." ("Left Turn: How Liberal Media Bias Distorts the American Mind", lk VII.)

Viidatud tsitaadile võib lisada, et ühel hetkel saabub küllastusmoment. Mingi hulk inimesi mõtleb oma peaga. Alguses saab progressiivsest ajupesust kõrini vähestel ja jäetakse ajakirjanduse lugemine järele. Kui lumepall on hakanud veerema, siis tekib selliseid inimesi järjest rohkem.

Seejärel tekitab "lumepall" oma ajakirjanduse ja "vana" meedia võib ulguda, sõimata ning ähvardada kui palju tahes, "lumepall" enam ära ei sula. Selline hüsteeritsemine pigem hirmutab üha rohkem inimesi "uue" ajakirjanduse juurde ja "vana" ajakirjandus sektistub üha enam.

Uudiseid peaks saama lugeda nii, et ei peaks oma peas ajakirjaniku motiive tõlkima. Et karjaajakirjanduse asemel (i.k pack journalism) mõtleksid ajakirjanikud oma peaga. Et peavoolumeedial ei oleks Urr teab, kus kokku pandud ässnarratiive (i.k master narrative), vaid uudiste maatriks sünniks südametunnistust (usutagu, selline asi on olemas) katsudes igas toimetuses eraldi.

Kordan, et antud kirjatöö on ainult mõtteharjutus… Mõnele mõttele olen sihilikult suurema vindi peale keeratud ja ajalugu on maha märgitud laiemate pintslitõmmetega. Moraalse kulgemise peab aga iga inime, iga ajakirjanik, enda sees ise ära tundma ja kui ei tunneta, siis ei saa inimeselooma ka keegi teine aidata. 


1 Lindy reegel: mida kauem mingi tehnoloogia või idee on pildil olnud, seda kauemaks too väga suure tõenäosusega sinna ka jääb. 

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: