Demokraatia on vastuoluline sigrimigri. Ühelt poolt võiks oma valijate nimel osaleda valitsuses, teisalt oleks arukas jätta tõrvatilkadena võimumeepotis möllavate partneritega koalitsioon tegemata. Kolmandaks valib mingi seltskond järjekindlalt võimu man üdini korrumpeerunud tõprakarja.

Uus valitsus on suurema ulgumise ja hammaste kiristamise saatel ametisse astunud. Kui progressiivid¹ välja jätta, siis rahul peaksid olema nii EKRE toetajad kui ka Isamaa ja Keskerakonna valijad. Keskerakonna puhul on rahul ka vene keelt kõnelevad inimesed, aga nendest päris kõik ei tea veel seda.

EKRE-l ja vene "vähemuse" huvidel – suurvene šovinismi sellest rehkendusest välja arvates – on rohkem ühist kui esmapilgul arvatagi võiks. Alustades kasvõi sellest, et EKRE on enam-vähem ainuke partei, mis seisab traditsioonilise Euroopa kultuuri eest ja õigeusk on vene hinge sisse keevitatud. Mõlemil on palju rohkem ühist, kui euroliidu toel Euroopasse valguval (uutmata) islamil ja lõppeks on see eksistentsiaalsem mure kui näiteks vene kool.

Kuid…

Poliitikutega võib ja tulebki riielda ning vastavalt olukorrale kas siis rohkem või vähem valitud sõnadega. Aga selle kõige juures peab kritiseerija jääma ausaks. Säilitama selge pilgu. Süda peab jääma puhtaks vaatamata oma ideoloogilistele veendumustele.

Paratamatult toob EKRE ümber toimuv silme ette meie hegemooni lahkhelid. Nii nagu USA-s Donald Trumpi puhul, nii meil EKRE-ga, pole inimestel, kes poliitika vastu natukenegi huvi tunnevad, võimalik erapooletuks jääda.

Viimane asi, mida üks tavainime' või ajakirjanik tegema peaks, on Trumpi elik EKRE kaitsmine. USA puhul on maailma võimumängudes hõlmamatul hulgal teisi mänge ja EKRE inimestele tuleb anda võimalus ennast tõestada.

Ära ei tasu unustada, et tänaseni on kõik Eesti parteid oma valijaid alt vedanud ja seniste kogemuste põhjal on poliitikutesse arukas suhtuda võimalikult "pika hambaga." Sealhulgas uuematesse tulijatesse. "Valgeid" jõude peavoolu lääne ja Eesti poliitikas ei ole. Poliitik peab tublisti vaeva nägema tõestamaks, et ta ei ole kaamel.

Kartelliparteide poliitika, ühtemoodi mõtlema treenitud nomenklatuur ja kõik muu, mis on meie maa tänasesse päeva toonud, on viinud riigi ummuksisse. Edasiminek, niivõrd-kuivõrd seda üldse on, on vaevaline ja hädavajalik arenguhüpe võimatu.

Muutuste järele tajuvad vajadust kartelliparteidki, kuid Taavi Ratas ja Jüri Rõivas ei ole muutus. Need on ainult rappa juhitud riigivankri kutsarite natuke värskemad näod. Kui üldse tänases maailma- ja eesti poliitikas veel lootust on, siis on see senisest peavoolupoliitikast erinev. Kartellipoliitika ja selle otsas rippuv nomenklatuur tuleb katki teha.

Fanaatiline usk ja demokraatia välistavad teineteist

Kunagine riigikogu eestkõneleja Eiki Nestor kuulutas pärast eelmisi riigikogu valimisi toonase riigikogu pesamuna EKRE oma esimeses intervjuus "parketikõlbmatuks" ja sihikindla ahistamisega on pidanud nimet partei seisma silmitsi pea iga päev. Igati arusaadavalt teeb see inimesed äkilisemaks kui muidu.

EKRE "probleem" ei ole EKRE! Nüüdse lääneilma nomenklatuuri, poliitilise klassi, või kuidas iganes mõne riigi hierarhia tipus olevat seltskonda nimetada, suurim probleem on pealesunnitud ja pime progressiusk. Seda iseloomustavad tõsised "ajuhaigused" nagu Dunningi-Grugeri efekt, hullujaanalinnutõbi, intellektuaalne idiotism² ja nii edasi. Nimet' kolme nähtuse avaliku ruumi nähtavamateks sümptomiteks on hegemooni manu Trumpi- ja Eestis EKRE-marutaud.

Võiks ju küsida, et mis on progressiusus halba? "Nad tahavad ju ainult head, lubavad helget tulevikku ja nii edasi." Kuid nende "valguseinglite" tegeliku olemuse saab selgeks, kui vaadata kahte progressiusule rajatud riiki: Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu ja Hitleri Saksamaad.

Mõlemad riigid tahtsid head: selle ja tolle jõekese ümber pöörata, ehitada mõne Assuani tammikese sinna või tänna, rasketööstuse lendstardi nimel võis ohverdada mõned miljonid ukrainlased, ühe rahva helge tuleviku nimel võis jalge alla tallata kõik teised… Nimekiri on lõputu. Ja kui headusest – või kurjusest – rääkida, siis nii kommunism kui ka tänase progressitiigli peamised vardjad, sotsiaaldemokraadid, on ühe ja sama puu kaks haru.³

Progressiusk tähendab fanaatilist veendumust, et ajalugu on süsteemaatiline naiste, "afroeurooplaste" ja Urr teab mis "vähemuste" vastane vägivald. Võimetust tunnistada, et ajalugu ei lõppenudki 1990. aastatel ära ja inimloomus on pigem midagi ürgset kui kaasaegset. Usku, et 1960. aastatest saati märatsenud "õiguslaste" sõnum on kuidagi olulisem kui Sumeri eeposed või Piibel.

Progressiusufanaatikud peavad õigustatuks tegevuskava, kuna "usk on õige" ja "ajalugu peab lõppema", siis on omal kohal ka sunniviisiline ajaloo lõpetamine.

Kui mõni riik pole liberaalse demokraatia usku, siis on õigustatud selle maatasa pommitamine. Mis siis, et nõndanimetatud liberaalses demokraatias jääb vabadusi järjest vähemaks – Eesti on siinkohal väga "tubli", 2019. aasta euroliidu kanaemaindeksis on meie riik hullumeelsel kolmandal kohal.⁴ Loomalikult ajab see märatsema kui "lollid maakad" sellest kõigest aru ei saa ja "tahavad kõik hävitada."⁵

Eesti poliitikas on progressiusu võtnud omaks enam-vähem kõik kartellierakonnad ja koos nendega suuremas osas ka nomenklatuur. "Paremaks" on ennast nimetanud nii mõnigi erakond, kuid hobuserauateooria⁶ asemel on viimase aja poliitilisi arenguid jälgides osutunud adekvaatsemaks pigem pendlikujund.

Kui mõni partei pole sihikindlalt parempoolne, siis muutub see paratamatult vasakpoolseks. Euroopas ajavad tänu marsile mööda institutsioone⁷ kõik traditsioonilised peavooluparteid ühesugust progressipoliitikat ja kuni Trumpini võis USA-s suhteliselt suvaliselt loopida demokraate vabariiklastega ning vastupidi ilma, et midagi suuremat juhtunud oleks.

Kes on inimsööjad?

Kui hakata tehtut ja teoksil olevat hindama, siis Trumpiga võrreldes on tõelised inimsööjad hoopis Barack Obama, Hillary Clinton ja lääne progressiivne poliitiline klass. Mitu sõda on Trump alustanud ja mitmekümne (mitmesaja?) miljoni inimese elu kapitaalselt urruauku keeranud?

Obama administratsioon aitas otseselt kaasa Islamiriigi tekkimisele, purustas Süüria, hävitas riigina Liibüa ja tekitas kaose Jeemenis. Või Obama eellastest rääkides - sõditi ja sõditakse Afganistanis ühe masendava tõprakarja eest teise vastu ja tänaseks on riik tagasi samas, kus alustati. Tagantjärele tark olles polnud Iraagi sõjal mingit õigustust ja "tsivilisatsiooni hällis" peetud lahingutest on kõige rohkem tolku olnud ainult oma mõju märkimisväärselt suurendanud Iraanile.

EKRE juurde tulles: mitu kilekotti teadmata päritoluga sularaha on EKRE kontorisse tassitud? Mitu seadust on EKRE riigikogus olles Urr teab kellele maha müünud? Millistes mastaapides "sidruniäri" on EKRE ajanud? Mitu riigiettevõtet või -ametit on EKRE mehitanud suvaliste jõmmidega? Kas EKRE on heaks kiitnud ennast palestiinlasteks nimetavate Hamasi terroristide toetamise. Ja nii edasi – kartelliparteide kurjuse, valede ja muidu nurjatuste nimekiri on taas lõputu.

Olles kunagi päris lähedalt nuusutanud ühe sekti olemist ja natukene ajalugu õppinuna, meenutab tänase kodumaise poliitika –või Trump'i – ümber vallandunud hüsteeria usumäratsemist. USA-s on sellele nimeks pandud Trumpi-marutõbi (Trump Derangement Syndrome) ja samasugune ajutegevust halvava haiguse iseloom on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna vastasel vahkvihal.

Kuigi USA majandusel ja afroameeriklastel pole aastakümneid nii hästi läinud kui Trumpi ajal, on sealsed demokraadid, suurem osa peavooluajakirjandusest ning nomenklatuur jätkuvalt Trumpi-marus. Samamoodi on EKRE meie seadustes mitte kuidagi määrateldud mõtteroimade eest ette ning taha lindpriiks kuulutatud.

Kartelli nürimeelsus teeb EKRE-le head

EKRE edu vundament rajati kindlale kaljule siis, kui prokurör avaldas Reformierakonnas toime pandud rahastamisjõleduste kokkuvõtte kedagi süüdistamata ja üks Kadrioru lossi administratiivhoone mehitaja uputas korraliku kriisi jääkeldrisse.

Progressiivse kartelli kooseluseaduse nürimeelne läbisurumine, tölplik immigratsioonipoliitika ja Autorollo-laadis riigi kõige kõrgemal tasemel võimu kuritarvitamine on väiksemad labidatäied samast vundamendiaugust. EKRE eestvedajad on kahtlemata tublid, kuid eelkõige kartellierakonnad ise tegid uue partei poliitikasse tuleku imelihtsaks.

Progressiivide lohutuseks tuleb nentida, et EKRE "Trump'i" ei tee! USA riigikord lubab presidendil tõmmata käima seadusandluse, mis enam-vähem pähe tuleb, kuid riigikogus tuleb EKRE-l asju ajada kahe valitsuspartneriga, kes omakorda ei taha, et riigis suurt midagi muutuks.

Kui Keskerakond ja Isamaa sooviksid, et midagi paremaks läheks, tuleks neil meelt parandada ja seda selle piibellikus raskusastmes. Isamaa puhul peaks teatud inimesed avalikult andeks paluma näiteks gerrymanderdamise (paremate/halvemate valimistulemuste nimel valimisringkondade ümbertegemine) maaletoomise eest ja Keskerakond … kõik teavad seda niigi, vähem või rohkem täpselt kui suure hulga nurjatuste pärast.

Kuid…

Riik peaks "toimima ilma toimimata" kuid nii kaua kui jagub märatsevaid progressiive, tuleb ka tavainimesel enesekaitseks poliitikale rohkem tähelepanu pöörata. Progressiusu poliitiliste tulemuste nägemiseks pole vaja vaadata kaugemale kui Rootsi kuningriiki.

¹ Päris suur osa eesti inimestest loeb lombitagust ajakirjandust ning sotsiaalmeediat ja sealsest sõnapruugist on kodumaised konservatiivid omaks võtnud kurjustamise liberaalidega. Kui USA-s tähistab liberalism tänu ajaloolistele arengutele pea ainult poliitiliselt "punaseid" liikumisi, siis Euroopas on liberalism (üldjoontes) säilitanud oma algse isiku- ja kodanikuvabaduste tähenduse. Eelnevast johtuvalt on "punase" maailmavaate kritiseerimine liberaalsusena Euroopa puhul vale. Täpsem on sellist maailmavaadet nimetada progressivismiks ja sellise maailmavaate esindajaid progressiivideks elik progressoriteks. Vt ka: Darrell Francis: "What is the difference between a liberal in the USA and a liberal in Europe?".

² Dunningi–Kruger effect; hullujaanalinnutõbi/Ostrich Parasitic Syndrome: evolutsiooniteadlase Gad Saad'i vermitud termin vaimse mandumise kirjeldamiseks; Intellektuaalne idioot/Intellectual yet Idiot: Nassim Nicholas Taleb kirjeldab intellektuaalsete idiootidena "haritud" nomenklatuuri ja ajakirjanikke, kes ise nahaturul kuidagi osalemata seletavad ülejäänud ühiskonnale kuidas need peavad mõtlema, mida sööma ning keda valima.

³ John Riddell: "The Communist International – Its Relevance Today".

⁴ Kanaemariigi indeks 2019 / Nanny State Index 2019. Indeksi analüüsist saab näiteks lugeda, et "kanaemade" ja oodatava eluea vahel pole mingit seost. Küll aga on seos jõukuse ja eluea vahel ning jõukust toodab majandusvabadus, mida kanaema hävitab.

⁵ "Kaja Kallas välismeediale: EKRE tahab kõik hävitada", Õhtuleht, 5. märts 2019.

⁶ Poliitiline spektrum ei ole lineaarne, vaid hobuserauakujuline – parem- ja vasakäärmuslusel on rohkem ühist kui mõõdukatel konservatiividel ja -pahempoolsetel.

⁷ Alfred Willi Rudolf "Rudi" Dutschke oli 1960. aastal saksa märatsevate tudengite üks juhte, kes sõnastas tegevuskavas "pikk marss mööda institutsioone" kuidas pahemrevolutsiooni saab läbi viia, kui seada ühiskonna tähtsamatele positsioonidele ideoloogiliselt õigesti mõtlevad – progressi uskuvad – inimesed.