Balti Uuringute Instituudi hiljutisest uuringust selgus, et iga teine inimene on viimase viie aasta jooksul vabatahtlikuna midagi teinud. Näib, et see osakaal liigub tõusvas joones, mis tähendab, et ühendused peaksid olema valmis vabatahtlikke hästi vastu võtma ning pakkuma neile tähendusrikkaid ja innustavaid tegevusi.

Entusiastlikumad vabatahtliku töö arendajad kurdavad aga pidevalt selle üle, et abistajaid koheldakse lihtsalt tasuta tööjõuna. Neile seatakse tavatöötajatega võrdväärsed ootused, mõnikord isegi suurem koormus ja vastutus, ent nad jäetakse piisava juhendamise ning tunnustamiseta.

Sellise suhtumisega õpid kiiresti ja valusalt, et vabatahtlik ei saa ega tahagi palgatöölist asendada.

Miks vabatahtlikke siis üldse kaasata, kui nad palgatöölistega võrreldavat tööd ära teha ei pruugi, aga röövivad juhendamiseks vajalikku aega ja energiat? Kui teha ära korralik eeltöö huvide, võimete ja eelistuste kohta, siis võivad vabatahtlikud panustada tavatöötajatega täiesti võrdsel määral, mõnikord isegi rohkem.

Näiteks asus Vabaühenduste Liidus hiljuti tööle üks vabatahtlik, kes on oma erialases töös viinud läbi palju uuringuid, kogunud keeruliste küsimuste kohta taustinfot ja täitnud muid sarnaseid ülesandeid. Ta naudib sellist tööd.

Vabaühenduste Liidu ühe eesmärgi elluviimiseks oli vaja uurida põhjalikult rahvusvahelisi praktikaid ja kogemusi, et nendest õppida. Töötajal, kellele selline tegevus ei meeldi, oleks tõenäoliselt kulunud kümneid piinarikkaid tunde. Vabatahtlik aga nautis talle usaldatud ülesannet ning täitis selle poole kiiremini.

Teine oluline argument vabatahtlike kaasamiseks on suhete parandamine ja avatuse suurendamine kogukonnas. Kes poleks mõelnud, et tema ühendusel võiks olla rohkem toetajaid – rohkem neid, kes hoolivad sellest, mida me teeme, rohkem neid, kes käiksid meie korraldatud üritustel, osaleksid sotsiaalmeedia kampaaniate levitamisel ja paljus muus sarnases?

Uste avamine heasoovlikele aitajatele on märk sellest, et tegemist on avatud, ausa ja tööka organisatsiooniga, mille tegevus ja missioon läheb korda teistelegi.

Vabatahtlike jaoks pole midagi hullemat, kui avastada, et neid tegelikult ei taheta, nendega ei osata midagi peale hakata või et nende panus on pigem koormaks kui abiks. Kui vabatahtlike hulk ja panus suurenevad, saavad ka vabaühendused rohkem nende abile loota ja ehk viia ellu midagi, mida ilma ei nendega ei suudetaks.

Siit neli soovitust, kuidas olla hea vabatahtlike kaasaja.

Tea, mida ja keda sul vaja on

Enne kui hakkad vabatahtlike kaasamise peale mõtlema, veendu, et sul on ülevaade, keda ja mille jaoks sul ülepea tarvis on. Tee nimekiri võimalikest tegevustest ja vajaminevatest oskustest.

Nimekirja saab pidevalt täiendada ja ei tee ka paha, kui panna see organisatsiooni kodulehele, kus tulevased võimalikud vabatahtlikud sellega tutvuda saavad. Ideede puudusel võid inspiratsiooni koguda kogukonnapraktika programmist.

Anna vabatahtlikele vabadust

Jah, on neid, kes vajavad, et neil kätt hoitaks, neid pidevalt julgustataks ja kontrollitaks, aga vabatahtlik saab üldiselt indu sellest, kui lubada tal kaasa mõelda ja ise väiksemaid otsuseid vastu võtta. See annab vastutuse ja suurendab kohusetunnet.

Vabatahtlike puhul muretsetakse sageli nende usaldusväärsuse pärast, kuna ükski leping ega reegel ei hoia neid ühingus kinni. See hirm tuleneb aga sageli vabatahtlikele antud ülesannete ebavajalikkusest ja jagatud vastutuse vähesusest, mistõttu vabatahtlikud ei tunne end vajaliku osana algatusest.

Räägi vabatahtlikega

Kommunikatsioon, kommunikatsioon, kommunikatsioon. Avatud ja pidev suhtlus loob avatud õhkkonna ja usalduse, olgu ülesannetega edenemist jälgides, töökeskkonda luues või isiklikel teemadel arutades. Avatud ja usaldavas keskkonnas suudab inimene alati loomingulisemalt ja vabamalt mõelda.

Ütle aitäh!

Kui tahad, et vabatahtlik jääks sinuga pikaks ajaks või tuleks tagasi, siis ära unusta teda tänada. Üks suuremaid probleeme vabatahtlike kaasamise juures on see, et nad ei tunne ennast väärtustatuna.

Nagu on olemas viis põhilist armastuse keelt, on need sarnaselt olemas ka tänamisel. Mõnele meeldib, kui tänatakse isiklikult ja vaikselt, mõni tahab kõikide ees tänukirja saada, mõnele meeldiks äramainimine sotsiaalmeedias. Rusikareegel on aga see, et tänulikkust peab välja näitama.

Kui sa neid lihtsaid reegleid järgid, võib sinu organisatsioonist saada järgmine vabatahtlike keskus, kuhu abipakkujaid tuleb aina juurde ning nad ka jäävad sinuga. Siiski tasub meeles pidada, et vabatahtlike kaasamine pole imerohi, mis lahendab kõik probleemid.

Nende kaasamine võib olla aeganõudev, väsitav, tüütu, raske. Kui aga läheb hästi, siis on võimalik viia oma ühendus uuele tasemele pea igas valdkonnas. Mis muud, kui mõtle tegevused läbi, pane üleskutse oma kodulehele, sotsiaalmeediasse või Vabatahtlike Väravasse ning hakka neid näpunäiteid rakendama.

Artikkel ilmus algselt ajakirja Hea Kodanik suvenumbris.