Urmas Vadi: kahanemisest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Meile ikka meeldib varusid koguda, sest siis on kindlam tunne, kui sul on midagi hinge taga. Ja eks mindki hirmutab mõte sellest, et meie põlvkond ilmselt ei hakkagi pensionit saama, teatab Urmas Vadi Vikerraadio päevakommentaaris.

Mõni aeg tagasi levis Facebookis rakendus, mille abil said inimesed oma näopildi muuta paarkümmend aastat vanemaks. Paljud kasutasid seda võimalust, ju tundus neile tore näha end ja teisi vanemana, mind see aga hirmutas.

Mitte et vananemises kui sellises midagi hirmsat oleks, eks me kõik vananeme ja see fototöötlus toimub meiega nii või teisiti. Hirmutav oli pigem see, et vaatasid, mis selle inimesega juhtunud on?

Mõne puhul ei saanud aga muutusest arugi, mis omakorda paneb mõtlema, et ilmselt peab midagi juba praegu valesti olema, kui rakendus ei suuda sulle enam vanuse koha pealt midagi lisada. Aga ju kõik need inimesed, kes oma foto lasid vanemaks muuta, mõtlesid juba siis teise pensionisamba reformist.

Kas nüüd saab ka meil olema oma väike Brexit ja igal inimesel endal võimalus teisest pensionisambast välja astuda nagu kass, kellele teed hommikul ukse lahti ja siis ta mõtleb nagu britid: lähen-ei-lähe?

Paljudel inimestel, kes on liitunud teise pensionisambaga - ja ka neil, kes pole liitunud - on ettekujutus, mis siis saama hakkab, kui on võimalik teisest sambast välja astuda. Paljudel on hirm, et mis siis, kui see Jaak oma teise pensionisamba raha kätte saab, siis ta ju...

Selge on see, et meile ikka meeldib varuda, sest siis on kindlam tunne, kui sul on midagi hinge taga. Ja eks mindki hirmutab mõte sellest, et meie põlvkond ilmselt ei hakkagi pensionit saama.

Mis siis ikka, vähem kui sada aastat tagasi polnud meil mingit pensionit, ju saab tulevikus ka kuidagi teistmoodi hakkama. Tuleb lihtsalt oma elukorraldus sättida niiviisi, et ei hakkakski midagi koguma, vaid mida aeg edasi, seda rohkem hakkaks vaikselt kahanema. Ja ka oma maise vara osas võiks teha inventuuri ja vaadata üle, mida sul tegelikult vaja on. Kas sa tõesti ikka loed seda Egon Ranneti romaani "Kivid ja leib"?

See kahanemise mõte tuli mu pähe eile, kui pakkisin kokku emast jäänud riideid ja asju, mida enam vaja ei lähe. Neid ikka oli, väga palju uusi riideid, padjapüüre ja linikuid terve virn, mida poldud kunagi kasutatud, hinnasildid küljes, cena 30 kop.

Säästlikkuse ja keskkonna seisukohast peab isegi nõukaaja majandusele ja kaubandusele olema tänulik, et toona poodides midagi saada polnud. Ei taha mitte mõeldagi nendele toonastele varjutatele, kui nad oleks saanud tegutseda tänapäeva tingimustes.

Aga ühest laealusest kapist avastasin ma enda suurimaks imestuseks ja üllatuseks vähemasti kolmkümmend elektripirni, kõik kenasti karpides. Enamus kuuekümnevatised hõõglambid. Mäletan lapsepõlvest, et mu vanaema riidekapis olid suhkrukotid varutud ja need läksidki talongiaja vaesuses käiku.

Aga mida mõtles mu ema ostes neid hõõglampe? Oli tal hirm pimeduse ees? Kui võtta aluseks, et üks hõõglamp töötab keskmiselt 1000 tundi, siis võib lihtsa vaevaga välja arvutada, kui pikalt nende pirnidega välja veaks ning nende valgel saaks olla. Võimalik, et need elektripirnid olidki mu ema teine pensionisammas.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: