Olav Anton: mis on teise sambaga valesti? ({{commentsTotal}})

Olav Anton
Olav Anton Autor/allikas: Erakogu

Jään ootama aega, mil pensioni teise samba regulatsioonid muudetakse kogujale ja pensionärile vastuvõetavamaks, kirjutab pensionär Olav Anton.

Teine pensionisammas saab aastavahetusel seitsmeteistkümne aasta vanuseks. Sellest kaheksa aastat krooniaega ja üheksa eurot. Valitsus on lubanud midagi muuta. Läbi vabatahtlikkuse plaanitakse suurendada inimeste otsustusõigust kogumise ja kasutamise protsessis. Oravad ja sotsid on lubanud tõsist poliitilist heitlust senise "püha lehma" puutumise ja muutmise menetlemisel.

Samal ajal on puudu tollaste pensionisammaste autorite analüüsid, et kas kõik läks ikka nii nagu kavandati ja kas ikka peab pensionisammas "püha lehma" staatusesse jääma. Pensionisüsteemi "isadeks" peetakse sotsi Eiki Nestorit ja reformierakondlast Siim Kallast.

Nende ainukesed kommentaarid on olnud tõrjuvad: "ärge puutuge asju, mida ei tohi puutuda." Isalik ettehooldus. Samas võimaldab 17-aastane praktika tõsta loori asjalt, "mida ei tohi puutuda".

Käisin oma pensionisambaga pangas konsultatsioonil. Ei mäletagi, kas see oli krooniaja lõpus või euroaja alguses. Tänavatel ei lehvinud enam suured reklaamplakatid tulevikupensionäri Andrus Veerpalu seiklustest lõunamere saartel, mis saanuks võimalikuks ainult tänu teisele pensionisambale.

Keegi ei võrrelnud veel teist pensionisammast nõukaaegse pulmakindlustusega, mis uude eesti aega ületulekul 18 aasta möödudes ei võimaldanud noorpaaril isegi kommikarpi osta. Nüüd kiputakse neid kahte asja võrdlema.

Aastatetagusel konsultatsioonil ei rääkinud ma pangas ka madalatest fonditootlustest ega ka kõrgetest fondide teenustasudest, sest sellel ajal suutsid pangad veel need teemad avalikkuse tähelepanu eest eemal hoida. Juttu tegime valdavalt minu makstud kahest protsendist ja riigi tasutud neljast.

Nõuandja sõnum mulle oli see, et ma ei muretseks oma raha pärast, sest minu makstud kaks protsenti jääb kindlasti mulle ja pank tuleb riigi nelja protsenti kasutades lahedalt toime. Pealegi ei anna kehtiv seadus mulle niikuinii sõnaõigust.

Pensionisammaste "isad" tegid ikka vägeva kingituse pankadele. Mis panga suus, see panga kõhus. Üks neist "issidest" (ei mäletagi, kumb) väitis, et ilma selle kingituseta ei oleks pangad sammaste süsteemiga kaasa tulnud.

Nüüdseks teame veel kolme asja: esiteks, et kinkimine jätkub; teiseks, et välispangad viivad teenitud kasumi Eestist välja ja kolmandaks, et riigi neli protsenti võetakse ikkagi inimese taskust, pensioni esimesest sambast. Seega pidanuks nüüdne arutelu algama kümme aastat varem.

Siit ka esimene küsimus pensionisammaste autoritele: kelle oma on riigi makstud neli protsenti?

Vaatame edasi mündi teist külge. Pensionisammas on kogutud ja inimene on jõudnud vanaduspensioniikka. Kui eelnevas (kogumis)protsessis vabastati inimest tema rahast pikalt ja pidevalt väikeste summade kaupa, siis kindlustuslepingu sõlmimisel toimub inimese vabastamine tema rahast ühe korraga ja veerandi kogutud summa ulatuses.

Seadusega sätestatud lepingus puudub pensionäril absoluutne otsustus- ja kaasarääkimisõigus. Ainuke valikuvabadus on valida endale kindlustusselts, kes sul naha üle kõrvade tõmbab.

Alljärgnevalt jätkan isikliku kogemuse pinnalt.

Pensioni saamise õiguse järgmisel päeval helistas mulle väga meeldiv naishääl ja tutvustas ennast ühe üdini välisriigi kindlustusfirma agendina (vist Šveitsi mägedest). Tema soov oli rääkida minuga minu pensionist.

Esimesel ja teisel katsel kontakti loomine ei õnnestunud. Kolmandal katsel leebusin põhjusel, et mulle hakkas uudishimu pakkuma võõra inimese võime teada minust rohkem kui Google. Ainult tuttavatele teadaoleva telefoninumbri ja pensioni saamise detailide tundmine oli märkimisväärne. Kodutöö 5+. 

Agent tegi otsekohese pakkumise: mina loobun oma pensionifondi osakutest ja nemad maksavad mulle iga kuu 50€ teise samba pensioni. Kõik muud variandid ja raha kasutamise võimalused olid mulle seadusega keelatud. Kogu mängu, seadusest lähtuvalt, dikteeris kindlustusselts.

Samal ajal moodustas minu maksimaalsete väljamaksete summa minu kogutud summast kolmveerandi.

Sellise valiku kohta andis agent ka oma selgituse: teise samba väljamaksete praktika puudub ja need inimesed, kes varem looja karja lähevad, peavad kinni maksma ka nende klientide "ülekulu", kes suvatsevad kauem ettenähtust elada. Saades aru, et minu leping kindlustusseltsiga muudab nad minu surma ootavaks partneriks, ma loobusin.

Siit ka teine küsimus pensionisammaste "isadele": millest oli ja on tingitud selline valik, et kindlustusseltsid on pärisorjuslikus omandisuhtes oma teise samba klientidega?

Jään ootama aega, mil teise samba regulatsioonid muudetakse kogujale ja pensionärile vastuvõetavamaks. Pensioni kogumise ajal ei tohi see olla panga oma ja pensionimaksete väljamaksmise ajal ei tohi kogu mängu dikteerida kindlustusseltsid. Seda valitsus soovibki. Tegelikult ta soovib veelgi vähem, teha pensioni kogumise ja - väljamaksmiste valikud inimestele vabatahtlikuks.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: