Viimasel ajal on tunne, nagu oleks kogu Eesti muutunud üheks suureks eakate päevakeskuse puhvetiks. Millist lehte ka ei loeks, millist saadet ei kuulaks - igal pool jõuab jutt varem või hiljem pensioniteemani.

Pole kindlamat viisi muuta üks noor riik ja nooruslik rahvas vanaks riigiks ja väsinud rahvaks kui algatada üldrahvalik debatt pensionireformi üle. Aga just nii ongi Eestis juhtunud.

Sõidud palmisaarele jäävad vist ära

Sestap leian end pensioni üle mõtisklemas ka mina, kes ma sain neil päevil alles 46-aastaseks. Ma olen nimelt II pensionisamba vabatahtlik osanik. Ehkki mul polnud sünniaastast tulenevat kohustust selle sambaga liituda, kirjutasin avalduse kohe, kui kuulsin, et minu toonane kodupank Sampo premeeris iga uut liitunut pakikese paukmaisiga.

Ja popkornipaki ma pankuritelt tõesti ka sain! Muus osas pole pensionifondide omaaegsed lubadused paraku osutunud nii paikapidavateks.

Minu pensionifond on mitu korda nime vahetanud ja praeguseks sinna minu ja mu armsa riigi poolt makstud raha on 17 aastaga teeninud kasumit 4,75 protsenti ehk veidi enam kui 800 eurot. Saksa pensionäri muretut elu selline tootlikkus just ei tõota.

Oletame, et mul õnnestub pensionile jäämise hetkeks, mis peaks saabuma umbes 20 aasta pärast, koguda oma pensionifondi 50 000 eurot. See summa annab mulle pensionikeskuse kalkulaatori kohaselt siis pensilisa 177 - 222 eurot kuus. See oleks ju tõesti päris ilus tugi praegustele pensionäridele, kuid milline võib olla euro väärtus ja ostujõud 20 aasta pärast? Jah, sõidud palmisaarele jäävad vist ikkagi ära.

Tõsi, mina saan oma otsuses süüdistada vaid iseennast - ja muidugi ka ahvatlevat popkornipakki. Kuid minust vähemalt kümme aastat nooremad inimesed on pidanud II sambaga liituma sunniviisiliselt justkui talupojad, kelle pärisorjastaatuse määras sündimine Eestimaa või Liivimaa kubermangu.

Sunduslik kogumissüsteem oleks ehk isegi õigustatud, kui see oleks vähemalt efektiivne. Aga efektiivsust ei paista kuskilt, Eesti pensionifondide tootlus on Euroopa kõige kehvemate seas.

Seetõttu on tervitatav, et valitsus on võtnud nõuks anda inimestele võimaluse ebaefektiivsest süsteemist väljuda. Ainult klientide jalgadega hääletamise oht sunnib pensionifonde tõsiselt pingutama ja oma tootlust parandama.

Seda, millisteks kujunevad väljumise tingimused, valitsus alles hakkab arutama. Saatan peitubki teatavasti detailides. Üllataval kombel kehtib ka II pensionisamba kohta ütlus, mille kohaselt pole halba ilma heata.

Kõigepealt on hea ju see, et tänu omaaegsele liitumisotsusele on liitunutel teises sambas - olgu see kui tahes kehvasti juhitud - ikkagi teatav summa olemas. Ilma kogumispensionita poleks midagi. Kui inimesed hakkavad II sambast aga suurel kiirusel ja hulgakaupa lahkuma, siis hakkavad pensioniosakud suure tõenäosusega odavnema ja lõppkokkuvõttes ei jää niigi piskust rahast järele midagi.

Ettepanek

Mul on II samba saatuse osas ettepanek, mis peaks meeldima Isamaale, kelle peamine valimislubadus oli samba vabatahtlikuks muutmine, Keskerakonnale, kes soovib tõsta praeguste pensionäride pensione, ja isegi sotsidele ning reformierakondlastele, kes raevukalt kaitsevad oma loodud samba säilitamist.

II sammas moodustub ju kahest komponendist: inimene ise maksab sinna 2 protsenti oma palgast ja riik lisab 4 protsenti, võttes selle inimese sotsiaalmaksust ehk I pensionisambast. II sambast enneaegne lahkumine tuleks tõesti muuta võimalikuks, kuid ainult nii, et lahkudes saaks inimene kätte kõigest selle 1/3, mis ta ise on sisse maksnud.

Riigi makstud 2/3 kantaks sotsiaalmaksuna tagasi ja riik saaks selle raha abil tõsta praeguste pensionäride pensione. Ühtlasi suureneks vastavalt ka inimese enda I sammas.

Küll aga tuleks kõigile, kes II sambas truult kuni pensionieani vastu peavad, anda õigus pensionile mineku hetkel kogu summa soovi välja võtta ning teha sellega siis, mis ise heaks arvavad: investeerida uuesti, parandada elutingimusi, minna lõunamaareisile Valmierasse või osta vähemalt uus komplekt sooja pesu. Praegune kohustus anda oma pension üle kindlustusseltsile mõjub röövimisena.

Need kaks lihtsat sätet peaksid rahuldama neid, kes soovivad II samba osas suuremat valikuvabadust.

Sambast enneaegne lahkumine jääks aga selle sammu suhteliselt ebasoodsate tingimuste tõttu eeldatavasti üsnagi tagasihoidlikuks ega ohustaks seega samba püsimajäämist. Pensioniikka jõudnud saaksid aga õiguse ise vabade kodanikena oma raha üle otsustada.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.