Tänukivi sümboliseerib meie rahvaste tõelist ja kestvat sõprust. Tänu meie ühisele saatusele tajuvad ja mõistavad leedulased täielikult Tallinna barrikaadide sümboolset jõudu just nagu eestlased – ma olen selles üpris kindel – nad tunnetavad selgelt 13. jaanuaril 1991 Vilniuses toime pandud vägivalla ja jõhkruse tekitatud valu.

Räägitakse, et monarhia vastu puhkenud Suure Prantsuse revolutsiooni algusaegadel saatsid prantslased Prantsusmaa linnadesse lammutatud Bastille' kindlusest pärit kive, mida tajuti türannia sümbolitena.

Kivid tuletasid meelde aega, mis ei tohtinud kunagi korduda. Olgugi et monarhia sai taastatud, kerkides hiljem mitu korda eri vormides esile, jäid mälestused Suurest Prantsuse revolutsioonist püsima. Need mõjutavad Prantsusmaa poliitilist elu ka tänapäeval.

Head põhjapoolsed sõbrad! Ka teie järgite samasugust kangelasliku vastupanu – mis võib esialgu paista kauge minevikuna – mäletamise ja austamise traditsiooni. Ent täna ei ole te tunnistajaks mitte vihkamisele või türanniale, vaid pikale teekonnale vabadusse, mis oli täis takistusi ja proovikive ning mis seob meie rahvaid veel paljude järgnevate aastate jooksul.

Eestlased ja leedulased pole kunagi tormijooksuga kindlusi vallutanud ega tundnud vajadust neid lammutada. See-eest tulime oma suurimate linnade tänavatele massidena kokku, et seada jalule ajalooline õiglus ning taastada oma inimväärikus, mida oli jõhkralt rikutud.

Me tõestasime oma moraalset üleolekut ning ei kartnud vaenlast, kes oli meist palju tugevam. Kui aeg oli küps, ehitasime tugevad barrikaadid – kuid meie laulud ja ühendatud käed olid neist veelgi tugevamad. Me ihkasime oma riikidele vabadust ning ei jätnud mingit kahtlust – nagu ka Balti ketis seistes –, et meie ühtsus võiks katkeda.

Viimaks saatis meid edu ning meie võit sillutas teed iseseisvate riikide tekkele. Ma olen kindel, et jääme alatiseks kokku hoidma nagu 1979. aastal, mil avaldati Balti apell, et kuulutada maailmale tõde Molotovi-Ribbentropi pakti kohta, 1991. aastal, mil seisime vastu agressiivsetele okupeerijatele, või 2004. aastal, kui astusime üheskoos Euroopa Liitu.

Meie kõigi kogetud ühtsustunnet on võimatu mälestuskingina edasi anda. Seda tunnet on tõenäoliselt ilma suuremate väliste protestiavaldusteta ka võimatu taasluua. Seega ei peaks me neid katsumusi ja raskusi täis aegu taga igatsema. Uute eesmärkide poole püüdlemine ning ühtne ja solidaarne koostöö on palju tähendusrikkam viis tulevikku astuda.

Tänase tähtpäeva puhul soovin, et Leedu ja Eesti erinevatel, kuid tihedalt põimunud teekondadel oleks alati meie ajaloolises mälus ning katkematus ühtsuses eriline koht. Olgem oma tegemistes alati sama kindlad kui barrikaadid, mis me püstitasime oma tänavatele ja südametesse, et seista vastu agressioonile ja okupatsioonile.