Kersti Kaljulaid: demokraatiat ja vabadust ei saa olla kunagi liiga palju ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Aurelia Minev/ERR

Väärtused ja sõbrad, kellega koos oleme siiani jõudnud, on meie jaoks hädatarvilised ka siis, kui avastame uusi võimalusi. Täna väärib see kordamist. Demokraatiast ja vabadustest ei saa kunagi rääkida liiga palju, nii nagu demokraatiat ja vabadust ennast ei saa olla kunagi liiga palju, ütles president Kersti Kaljulaid iseseisvuse taastamise 28. aastapäeval presidendi roosiaias peetud kõnes.

1979. aasta suvel tundsid 45 leedulast, lätlast ja eestlast, et nad ei suuda kasutada igale Nõukogude Liidu kodakondsusse arvatule kättesaadavat võimalust vaikida.

Märgukiri ÜRO peasekretärile ning NSV Liidu, Saksamaa Liitvabariigi, Saksa Demokraatliku Vabariigi ja Atlandi hartale alla kirjutanud riikide valitsustele sai rahvusvaheliselt tuntuks Balti apelli nime all.

Apell nõudis Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide avalikustamist ja õigustühisteks kuulutamist. Märgukiri oli ajastatud pakti 40. aastapäevale ja avalikustati 23. augustil 1979.

Muidugi oli kõigile allakirjutanutele täiesti selge, et ohutum ja muretum olnuks vaikida. Aga Balti riigid olid okupeeritud ja keegi pidi ikkagi näitama, et ka siin, raudse eesriide taga ja pealtnäha sumbunud leppimises, loetakse ikkagi aega – 40 aastat Molotovist ja Ribbentropist. Pea 40 aastat okupatsiooni.

Eestist andsid allkirja neli meest – Mart Niklus, Enn Tarto, Endel Ratas ja Erik Udam.

Ja keegi ikkagi kuulis, pani tähele, võttis selle väikese sädeme, mis näitas – Balti riigid ei ole leppinud, unustanud, alla andnud. Ja puhus sellest leegi.

23. augusti õhtul räägiti Balti apellist juba Ameerika Hääles ja Vaba Euroopas, New York Times avaldas selle 25. augustil.

13. jaanuaril 1983. aastal võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni, milles kutsuti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni üles tunnustama Balti riikide õigust enesemääramisele ja iseseisvusele ning nõuti selle küsimuse otsustamiseks rahvahääletust.

Aeg pärast Balti apelli avalikustamist oli vabadusvõitlejatele ränk. Mart Niklus arreteeriti 1980., Enn Tarto 1983. aastal. Mõlemad mehed vabanesid 1988. aastal.

Aasta pärast Balti apelli nägi ilmavalgust 40 kiri, mille autorid samuti ei kasutanud neile kui lugupeetud inimestele kättesaadavat võimalust mitte riskida. Järgnenud repressioonid jäid nõrgemaks. Kümme aastat peale Balti apelli oli kartmatuid nii palju, et saime seista kõik koos Balti ketis.

Me tahtsime ära, välja, minema. Kuhu? Euroopasse. Õigemini, tagasi Euroopasse.

Kas meid oodati sinna? Nii ja naa.

Euroopa Parlamendis õnnestus Balti apellile tuginev resolutsioon vastu võtta. Teised rahvusvahelised organisatsioonid jäid oma reaktsioonides reaalpoliitika raamidesse.

President Ronald Reagan kuulutas välja Balti vabaduse päeva.

Nõukogude Liidu lagunemise järel oli rahvusvaheline õhkkond Balti riikidele soodne. Seda õhkkonda aitas kahtlemata kujundada Balti apell ja sellele järgnev.

Kui me tahtsime tagasi Euroopasse, siis mida me päriselt tahtsime?

Vabadust. Vabadust tahtsime. Õigust minna ja tulla, õigust avameelselt oma mõtetest ja tunnetest rääkida. Õigust hirmuta elada, aga seejuures mitte vaikida.

Õigust valida eluteed, mida ei piira kohustus vaikida, kui tahetakse "kuhugile jõuda". Õigust valida ametit, arvestamata vajadusega astuda parteisse, ühte ja ainsasse. Õigust valida vabalt mitmete erinevate poliitiliste tõekspidamiste vahel. Lõpuks – lihtsalt õigust käia poes ja vahetada oma tööga teenitud raha kauba vastu Eestis ja mujal, sabas seismata, ostulube taotlemata.

Majanduslikku mahajäämust, mille okupatsioon oli põhjustanud, ei saanud üleöö likvideerida. Aga oma vabadused saime kätte kohe.

20. augustil 1991 olime me kõik kodanikena ja isegi lihtsalt Eesti elanikena radikaalselt enam vabad, kui paar päeva varem.

Mida me ootame oma riigilt nüüd? Ikka sedasama – vabadust.

Võimalust kartmatult kõndida tänavail. Öelda välja oma mõtteid. Armastada, keda soovime. Õigust minna ja tulla, tulla koos armsaks saanud, aga teisest kultuurist sõpradega, mujal loodud suhetest sündinud ja teise nahatooniga lastega. Vabadust ette võtta ja isegi tuge neis ettevõtmistes. Vabadust väljendada oma mõtteid ja arvamusi.

Ka riigiameteis, kartmata repressioone.

Mida me peale vabaduse veel oma riigilt ootame? Tuge ja lootust, kui elu meile keskmisest raskema koorma on kanda andnud. Puudega lähedase. Erivajadusega lapse. Teeraja kaotanud teismelise. Ahistava töö- või koduse suhte.

Me ootame muuhulgas oma riigilt kindlustunnet üle elukaare, riigi poolt antud pikaajaliste lubaduste kehtivust isegi siis, kui nende realiseerimise aeg jääb aastakümnete taha.

Enn Tarto, Mart Niklus, Endel Ratas ja Erik Udam võtsid isikliku riski ja teadsid, et tõenäoliselt kaotavad nad selle vähesegi, mis tollal "normaalsele" inimesele kättesaadav oli. Sest nad ei tahtnud olla "normaalsed". Leppijad. Vaikijad.

Kui palju lihtsam olnuks taluda, kui tulevik oleks aimunud. Aga tulevik oli teadmata. Tume tõenäolisemalt kui hele. Ent nad tegid, mida oli sel hetkel vaja. Ei vaikinud. Ei elanud "nagu normaalsed" inimesed, kedagi ärritamata. Ei aktsepteerinud, et vabaduseta saab olla õnne.

Aeg teeb oma töö. 40 aastat hiljem on meie hulgas üha vähem neid, kes mäletavad Nõukogude okupatsiooni tõelist palet, on tundnud tõelist ahistust vabaduse puudumisest, tõsist hirmu lähedaste pärast, kes ei taha vaikida. Aga mõnikord on ajaloo meenutamine neetult vajalik, kuigi ka neetult valus. Seda peab tegema eriti siis, kui saavutatud unistus hakkab tunduma enesestmõistetav.

See unistus oli meie vabadus. Mis on üldse vabadus?

Vabadus on rahvusvaheliste suhete peen muster. Me tunneme seda euroopaliku kultuuriruumina, transatlantilise väärtusruumina, Põhjamaade solidaarsusena, Balti koostööna – paljude formaalsete ja vähem formaalsete sidemetena. Ja üks esimesi niite ses õrnas mustris, mis tänaseks juba 15 aastat täielikult arvestab ka meie huvidega, kooti 1979. aastal Tartus Vikerkaare tänaval, Mart Nikluse kodus.

Eesti on väike ja sõltub sellest haprast mustrist. Aga mitte ainult – ka meil on oma vastutus. Meiegi otsustest sõltub kindlasti, milline on Euroopa tulevik, demokraatlikke vabadusi austavate riikide roll ja mõju maailmas; isegi see, kas ja kuidas suudab inimene kliimamuutustega toime tulla ja nende süvenemist ära hoida.

Me oleme otsustajate laua taga. Euroopa Liidus, NATOs, kaks järgmist aastat ka ÜRO julgeolekunõukogus. Igaüks, kes istub nende laudade ääres Eesti sildi taga või Euroopa Parlamendis Eestile eraldatud kohal, vastutab demokraatliku maailma tuleviku eest ja Eesti koha eest selles maailmas. Vastutab iga oma sõnaga, vastutab iga oma hääletusega.

Muidugi vastutab igaüks samamoodi siin, kodus – parlamendi suures saalis ja komisjoni arutelul, kohalikus volikogus, Vabariigi Valitsuse istungil. Isegi kui alati käega kärbsepesa ei tee, võib suuga tehtud suure linna mõju olla märkimisväärne.

Me ei tea, millisest eksimusest võiks alata pöördumatu muutus, mis muudab tasakaalu väärtuste ja õiguste usku ja toore jõu usku poolte vahel. Me ei tea, millise otsuse edasilükkamise tulemusena jõuavad kliimamuutused kriitilisse punkti, millest edasi ei saa säilitada inimesele elamiseks sobivat planeeti. Aga me teame, et Eesti on nende otsuste tegijate hulgas. Me vastutame. Enda ja teiste eest.

Nii pika tee oleme tulnud alates 1979. aasta meeldetuletusest, et meie peale võiks vähemasti seal vabas maailmas mõelda, võtta vastu mõni resolutsioon, mis aitaks uuendada me lootust.

Täna loodavad teised meile. Meile loodavad ukrainlased, et kasutaksime oma kohta rahvusvahelistes institutsioonides Ida-Ukraina ja Krimmi pildil hoidmiseks. Grusiinid, et aitaksime külmunud konfliktidel mitte muutuda unustatud konfliktideks. Vaikse ookeani saareriigid, et aitaksime kuulutada – kliimamuutused on massihävitusrelv, küll aeglase toimega, aga terveid rahvaid hävitav genotsiid.

Muudatus on olnud kiire, võib-olla on meil veel raske tajuda oma vastutust maailma ees. Ikka veel tundub, et meist ei sõltu kuigi palju selle maailma hoidmises, mis Eesti iseseisvat ja demokraatlikku arengut toetab.

Meie justkui ei saa peatada kliimamuutusi, lõpetada maailma veriseid konflikte või seista rahvusvahelisel õigusel tugineva maailmakorra eest. Teised teevad, teised saavad, mina mitte midagi, nagu tavatses öelda mu vanaema.

Aga me juba seisame. See on meie pikaajalise diplomaatilise töö vili. Seda tööd sai teha, sest sai tugineda pikaajalisele järjekindlale välispoliitikale. Meile on antud see koht maailmas, need rollid rahvusvahelistes organisatsioonides, sest me lähtume rahvusvahelisest õigusest, demokraatlikest väärtustest, rahvusvahelistest kokkulepetest.

Tänavu, kui Balti apellist möödub 40, Balti ketist 30, NATO ja EL-iga liitumisest 15 aastat, on lihtne näha, mida 30 aastat välispoliitilist konsensust meile andnud on.

Vabaduse. Euroopa. NATO. Head suhted üle Atlandi. Üha süveneva ja võrdsemal sisulisel tasemel toimiva Põhja-Balti koostöö. Teadlaskonna, kes toetub rahvusvahelisele koostööle. Mitmekesise ja üha ambitsioonikama kultuuriruumi, mis hingab üheskoos vabade kunstidega kõikjal vabas maailmas.

Nutika ja üha enam ühiskonda tagasi panustava start-up kultuuri, maailmatasemel ühtluskooli. Majandusliku heaolu, mille põhjal tagada me inimestele järjepidevad avalikud teenused, mis loovad kindlustunnet üle elukaare.

Hoidkem seda. Isegi ühest, riigi poolt antud ja siis paari kümnendi pärast tagasi võetud lubadusest, mis pidanuks kestma põlvest põlve, aga ei kestnud, võib alata muutus, mis kaotab meis usu oma riigi sõnadesse.

Isegi ühest, väga valesti sõnastatud väljaütlemisest kusagil sotsiaalmeedias, kui ütleja ei taju oma positsioonist tulenevat vastutust, võib alata Eesti sõprade usu kadumine meie otsuste järjepidevusse ja väärtuspõhisusse. Isegi ühest juhtumist, kus poliitiku tahe ületab õigusriigiga seatud piirangud ja jõuab eesmärgile ebaseaduslikult, võib alata demokraatliku Eesti lõpp.

Miks? Sest on asju, mis on ajatud ja absoluutsed. Mille üle ei saa tingida, mida ei saa ilma usaldust murdmata lahjendada ega venitada. Riigi lubadus kodanikele. Rahvusvaheliste partnerite ees võetud kohustused. Õigusriigi ülimuslikkus poliitiku tahte ees.

Meie asjad on hästi, sest meil on juba varsti 30 aastat olnud õigusriik, sõnapidav riik, õigustatud ootusi täitev riik. Aga asjad ei ole ajaloos iialgi nii hästi, et võiksime habraste tasakaaluniitidega hooletult kiikuda, õrnal sidemete võrgustikul üleannetult üles-alla hüpata ja mõelda, et nii väikese tegija üleannetusest, nagu seda on Eesti, ei juhtu ju midagi.

Võib juhtuda. Me vastutame. Kodus ja võõrsil. Ja see, et rahvusvaheline keskkond oleks meile jätkuvalt soodne, on eelduseks, et saame rahus tegeleda nende koduste asjadega, millega just praegu on tähtis tegeleda.

Kas ükskeelsest, eestikeelsest koolist saab siinsete koolilaste jaoks ainus ja enesestmõistetav? Kas Eesti jääb uute tehnoloogiate julgete ja kogu ühiskonda hõlmavate rakenduste eestvedajaks?

Kas Eesti jõuab energiapöördeni enne Euroopa Liidu suuri ja suudab muutuva kliimapoliitika enda kasuks tööle panna? Kas Eesti suudab järele jõuda maailma tootlikematele majandustele, kus täna 10 000 töötaja kohta müttab 74 robotit meie 11 vastu?

Kas Eesti tahab järjekindlalt tegeleda sotsiaalprobleemidega, mis eeldavad ühiskonnalt suuremat valmisolekut solidaarseks käitumiseks, kui seni harjunud oleme? Kas Eesti tahab ka edaspidi olla edukas rahvusvahelise teadusraha kaasaja? Kas Eestis tohib ja saab ka edaspidi viljeleda kõiki kauneid kunste, vabalt? Kas Eesti jääb riigiks, kus meedia on vaba ja mistahes propaganda paneb õlgu kehitama?

Need on üsna asised, praktilised küsimused. Vastused sõltuvad tänastest otsustest. Nii neist, mida teeme kodus, kui ka neist, mida teeme rahvusvahelistes organisatsioonides.

Minu eelkäija Toomas Hendrik Ilves lausus kord, et tee, mis toonud meid siia, ei vii meid enam edasi. Tal oli kahtlemata õigus ja toona polnud ka põhjust arvata, et uute radade otsimisel võiksime hüljata oma vanad sõbrad.

Aga väärtused ja sõbrad, kellega koos oleme siiani jõudnud, on meie jaoks hädatarvilised ka siis, kui avastame uusi võimalusi. Täna väärib see kordamist.

Demokraatiast ja vabadustest ei saa kunagi rääkida liiga palju, nii nagu demokraatiat ja vabadust ennast ei saa olla kunagi liiga palju.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: