Alo Lõhmus: teetööd ja, ennäe vaeva, siis tulebki armastus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Erakogu

Maaelu ergutamist kujutatakse sageli niivõrd kompleksse ettevõtmisena, et selle elluviimine näib vist ka poliitikutele endile juba ette lootusetuna. Aga võib-olla piisab lihtsalt korraliku tee tegemisest ning maaelanik hoolitseb selle abil ise oma jõudmise eest tõmbekeskusesse, arutleb Alo Lõhmus Vikerraadio päevakommentaaris.

Augusti lõpupäevil korraldas parajasti Lõuna-Eestis töötanud president Kersti Kaljulaid avaliku rattaretke Räpina keskusest sadamasse. Kohale tuli palju rõõmsaid jalgrattureid, kes veeresid eesotsas rõõmsa ja sportliku presidendiga augustiõhtupäikese paistel Lämmijärve suunas. Veeresid mööda head asfaltteed.

Sadamas leidis aset presidendi kohtumine kohaliku rahvaga. Muu hulgas esitati talle küsimus: milline meede või tegu võiks tema meelest kõige tõhusamalt kaasa aidata maaelu säilimisele ja arenemisele?

President vastas, et on sama asja küsinud oma arvukatel kohtumistel valdade esindajatega ning saanud sageli vastuseks: teede asfalteerimine. Kui külatee saab endale asfaltkatte, siis peagi ostetakse külast ära kõik mahajäetud talusüdamed ning neisse kolivad noored pered, küla ärkab uuele elule, vahendas riigipea omavalitsusjuhtide kogemust.

Tõepoolest. Keerukatele probleemidele pole tavaliselt lihtsaid lahendusi, kuid mõni lahendus on siiski tõhusam kui teised. Maaelu ergutamist kujutatakse sageli niivõrd kompleksse ettevõtmisena - maale tuleb rajada töökohad, tõmbekeskused, koolid, kultuuriasutused jms -, et selle elluviimine näib vist ka poliitikutele endile juba ette lootusetuna.

Aga võib-olla piisab lihtsalt korraliku tee tegemisest ning maaelanik hoolitseb selle abil ise oma jõudmise eest tõmbekeskusesse ja selle hüvedeni.

Unistus korralikust külateest on eesti kultuuri üks tuumunistusi. "Istu aga kõvasti peal, istu keskpaika, muidu viskab maha," õpetas "Tõe ja õiguse" Andres Krõõta, kui ta oma noore naise esimest korda Vargamäele tõi ning vanker kehval sooteel kõvasti rappuma hakkas.

"Ega see nõnda igavesti jää," lubas Andres. "Kraavid teeme sügavamaks, tee kõrgemaks ja siledamaks. Põhja kuuseoksad ja kadakad, peale põllukivi ja sauerähk. Seda on meil küll, väljamäel mändide alt võta niipalju, kui süda kutsub. Mõne aasta pärast sõida kas või tõllaga, kaks hoost kõrvu."

Aga nagu me teame, hõivasid muud tegemised Andrese kogu tähelepanu ning tee parandamiseks ei jätkunud tal aega. Võib-olla just seetõttu Vargamäele õnne ei saabunudki ning lapsed läksid Vargamäelt alla.

Kui vana Andres ütleb teose kõige kuulsama lause "Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus," siis võib-olla polnudki see lause nii vale, nagu tema poeg noor Andres arvas. Ehk varjutas tõde lihtne eksimus kokku-lahkukirjutamise reeglite vastu ja elukogenud Andres tahtis öelda hoopis: "Teetööd ja, ennäe vaeva, siis tulebki armastus."

Meie kultuuri teise tüviteksti, Oskar Lutsu "Kevade" esimeses lauses hilineb Arno koos isaga koolimajja, kus tunnid olid juba alanud.

Mis muud sai olla hilinemise põhjuseks kui ikka kehvad teeolud. Romaani ainsa, aga see-eest saatusliku naiskangelase nimi on ju... Teele.

Ernst Enno rändaja kõnnib hallil lõpmata teel kesk nurmi täis valmivat vilja. Ja ehkki need teed laulavad õhtul hilja, tunnistab luuletaja, et "meel igatseb tolmuta randa".

Igaüks, kes on rännanud suvisel kruusateel ning köhinud pärast seda kopsudest välja rohkelt teetolmu, saab sellest igatsusest hästi aru. Nähtavasti tundis seda ka president Kersti Kaljulaid, kui ta kirjutas Lõuna-Eesti teedel tolmukorraga kattunud ametiauto kapotile sõrmega üleskutse #tolmuvabaks!

Enne Eesti liitumist Euroopa Liiduga jagas toonane erakond Res Publica postkaarte tekstiga "Külateed korda ja sigadele toetust!" Olgu sigadega, kuidas on, kuid teed on tasapisi tõesti edenenud.

Statistikaameti andmetel oli 2004. aastal Eestis 7717 kilomeetrit kruusakattega riigimaanteid, 2018. aastal aga vaid 4632 kilomeetrit. Asfalteerimise senise tempo jätkudes võivad juba paarikümne aasta pärast kruusateed meie teedevõrgust kaduma hakata.

Ma siiski loodan, et mõned neist võetakse õigel ajal muinsuskaitse alla ning säilitatakse tulevastele põlvedele. Kruusatee lõhn, kruusakivide ragin rattarehvide all ning kruusatee dikteeritav aeglane sõidutempo, mis tagab rändajale hoopis sügavama kontakti mööduva maastikuga kui kiirustama õhutav asfalttee, on alalhoidmist väärt.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: