Eestis seab aabitsale nõuded õppekirjanduse määrus, mis sätestab, kui palju peab aabits kaaluma ning seab reeglid, et aabits oleks lapsele lihtsasti loetav, faktipõhine ja mitte kallutatud. Aabitsate valik Eestis on lai.

Haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusosakonna ekspert Kaisa Mustingu sõnul on praegu Eestis kasutusel seitse kuni üheksa aabitsat. "Miks neid nii palju on? Sellepärast, et meil on väga palju kirjastusi, kes neid praegu annavad välja. Vaba turg," ütles Musting.

Aabitsa kirjastaja ja autor peavad oma raamatule tellima kaks retsensiooni – üks viieaastase kogemusega üldhariduskooli töötajalt, kes kuulub mõnda aineühendusse, ja teine sobiva eriala ekspertmetoodikult.

"Need retsensioonid peavad lõppkokkuvõttes olema avalikud, ja hea tava on see, et kui mingisugustes teemades ei jõutud kokkuleppele, siis need punktid ka avaldatakse seal retsensioonis. Ja see tagab nii-öelda kvaliteedikindluse tegelikult ka koolile," rääkis Musting.

Lisaks on võimalik aabits koolidesse testimiseks saata, kuid see ei ole kohustuslik. Aabitsa valikul on Eesti koolid ja õpetajad täiesti autonoomsed. Nii kinnitas ka Miina Härma gümnaasiumi algklassiõpetaja Teeli Roht.

"Otsus on vähemalt meie koolis algklassiõpetajal. Ja tegelikult aitavad algklassiõpetajal otsustada ka kõik meie nii-öelda ainegrupis tegutsevad õpetajad, kes on eelnevalt kasutanud seda õpikut. Aabitsa tekstid ka nii-öelda amortiseeruvad ja aabits peab ajaga kaasas käima," rääkis Roht.

Tänapäeval ei ole pruugi aabitsad olla enam klassikalises mõttes raamatud. Miina Härma gümnaasiumis, kus vahetatakse aabitsaid tihti, on näiteks kasutusel Pille Arneki toimetatud 2018. aasta aabits, mis sisaldab peale raamatu ka interaktiivset e-õppe keskkonda, videoid, kuulamisülesandeid, töövihikuid ja ka õpetajat abistavat aabitsa juhendit.

"Ma usun, et aabitsa ülesehitus peaks olema selline, et kindlasti on tekste nii kirjatähtedes kui trükitähtedes; et oleks aabitsas pilte; et oleks aabitsas võib-olla raskemaid sõnu poolitatud värvilise kriipsuga, et lapsel oleks kergem teda lugeda ja silmadega hoomata. Ma arvan, et aabitsa juures on oluline ka see, et laps saaks sellega toime iseseisvalt, et ei peaks olema kogu aeg keegi kõrval ja ütlema talle, kas sa lugesid õigesti või sa lugesid valesti," lausus Roht.

Vanim säilinud aabits ligi 250 aasta vanune

Kõige vanem Eestis säilinud aabits on 1777. aasta Tallinna Lindforsi trükikoja aabits. Kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogu juhataja Merike Kiipuse sõnul ei olnud algsed aabitsad küll pooltki nii kirevad kui täna, aga see-eest palju taskukohasemad.

"Need on üksikud tähed, silbid, et mismoodi, siis üldse see meie tähestik jookseb. On üksikud sõnalõigud, on siin ka juba mõningad õpetused, veidi sellist vaimulikku teksti, mida siis üks lugema hakkav inimene kohe koolis pidi hakkama õppima. Hilisemates oli ka selliseid praktilisi oskusi, oli ka näiteks kartuli kasvatusest juttu ja muidu maailma loomisest," kirjeldas Kiipus.

Lindforsi trükikoja aabitsast on säilinud ka veel vanem Forseliuse eestikeelne aabits, mis on trükitud 1694. aastal. Forseliuse aabits on küll ajutiselt Eesti Rahva Muuseumi väljapanekus, kuid kuulub Lundi ülikoolile Rootsis.