Karl Soonpää päevik 17.-18. septembril 1939. aastal
Riigikontrolör Karl Soonpää kirjutas 80 aastat tagasi, 17. ja 18. septembril 1939 oma päevikusse:
17. sept. hommikul telefoneeris [Riigikontrollnõukogu peasekretär Arnold Hermann] Leivalt, et Vene raadios tema kuulnud [NSV Liidu välisasjade rahvakomissari Vjatšeslav] Molotovi kõnet, milles see teatanud, et kuna Poola valitsus on maalt lahkunud, siis olevat suguvendade väike- ja valgevenelaste elu ja varanduse kaitseks SSSR väed Poolasse sisse marssinud.
Paistis, et see pidi sündima Saksa–Vene kokkuleppe kohaselt. Igatahes oli see muu maailmale üllatuseks. Ainult vahest Ameerika teadis seda. Ka "Daily Chronicle" tõi omal ajal kaardi, kus oli näidatud, et Saksa–Vene kokkuleppe kohaselt viimane saab omale Väike- ja Valgevene maaalad omaaegse Curzoni joont mööda.
18. sept. hommikul tuli [sõjaväeosakonna peakontrolör Martin] K.[elder] minu kabinetti ja päris, kas tean mina kõige uuemat uudist. Arvasin, et tema räägib Vene vägede Poolasse marssimisest, aga ta teatas, et "Orzel" olevat põgenenud meie poolt seatud 2 valvemeest kaasa võttes. Sadama kail olevat maas meie valvuri püssitääk, mis laseb oletada võitlust. Laeva pihta olevat avanud tule Aegna merekindlus.
Esimeste laskude järele olevat "Orzel" sukeldunud. Siunasime meie meremeeste kergeusklikkust ja küsisime, kes usub, et "Orzel" põgenes vastu meie tahtmist? K. seletas, et meremehed olevat lubanud ka Poola ohvitseridel laeval ööbida, vastupidiselt seletustele 15. IX. Ka olevat viina võetud pühapäeva õhtul. Temale paistvat, et kapt. [Valev] Mere ei saa ise aru, missugune põgenemise fakti tähtsus. Varustusest olevat maha võetud 14 torpeedot ja ära võetud suurtükkide lukud.
Meie oma allveepaadid, kes asusid samas, pole saanud otsekohe tagaajamist alustada, kuna nad nähtavasti polnud valvel. See paistab imelikuna, et niisugusel keerulisel ajal, kus sõda otseses ligiduses, meie paadid pole mitte valmis igal ajal välja sõitma.
Ajaloolane Küllo Arjakas: Üldine olukord muutus järsult, kui NSV Liit ründas Poolat. Poolakate jaoks muutus Tallinn kui NSV Liidule lähedane pealinn märksa ohtlikumaks peatuspaigaks. Esimest korda arutasid poolakad põgenemisplaani siiski juba 16. septembril. 18. septembri öösel kella kolme paiku lõid Poola meremehed Orzełi juures kail jalutanud eestlasest tunnimehe uimaseks ja ta talutati laeva, samas raiuti läbi allveelaeva kai külge kinnitanud manillaköied ning käivitati laeva mootorid.
Nii põgenes Orzeł uuesti merele. Tallinna Sõjasadamas ja merekindlustistes anti häire ning tulistati välja 14 mürsku, mitu vahilaeva hakkasid sukeldunud Poola allveelaeva otsima. Lisagem etteruttavalt, et Orzeł sõitis Soome lahest välja avamerele ja suundus Gotlandi poole, mille lähedal uimaseks löödud tunnimees ja laeva juhtimisruumis valvet pidanud eestlasest meremees said toiduaineid ning kojusõiduks piletiraha ja neil lasti kummipaadiga kaldale aerutada. 14. oktoobril jõudis Orzeł Suurbritanniasse, Eesti meremehed jõudsid aga õnnelikult Stockholmi ja Helsingi kaudu Tallinna.
Soonpää tähelepanekuga Eesti merejõudude vähese valveloleku kohta võib nõustuda. Samas polnud kahel Eesti allveelaeval isegi hea tahtmise korral võimalik Orzełit merel jälitada, sest poolakate uhiuus allveeristleja arendas pealveekiirust kuni 19,4 sõlme Eesti allveelaevade 13,7 vastu.
Loe lähemalt dokumentidest (link viitab pdf-failile Riigikontrolli veebikeskkonnas):
NSV Liidu valitsuse noot Poola valitsusele. 17. september 1939
Toimetaja: Kaupo Meiel