Ander Asberg: maha vaikitud torpeedorünnak 1939. aastal ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Miiniveeskaja Suurop.
Miiniveeskaja Suurop. Autor/allikas: Eesti Meremuuseum

Miiniveeskaja-traaleri Suuropiga toimunud olulist intsidenti 1939. aastal ei tohiks jätta ajaloolise tõe huvides mainimata, kui räägitakse vähegi põhjalikumalt Eesti okupeerimisest, kirjutab Ander Asberg.

17. juunil möödub 80 aastat Eesti sõjalisest okupeerimisest Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal. Sündmuste eelmäng algas Nõukogude Liidu poolt Eestile peale sunnitud baaside lepinguga 1939. aasta septembris.

Lepingu sõlmimise eel Eesti riigimeeste hirmutamiseks korraldatud provokatsioonidest nagu kaubalaeva Metallist uputamine ja Eesti mere- ning õhupiiri ebavajalikud rikkumised Poola allveelaeva otsinguteks teavad paljud. Seni on aga tahaplaanile jäänud tõsiseim, kuid ebaõnnestunud ja toona mõlemapoolselt maha vaikitud provokatsioon, mille mõju Eesti ajaloole saame vaid oletada.

Hilissuvised tumedad pilved Euroopa ja Eesti kohal 1939. aastal

Teatavasti sõlmisid Nõukogude Liit ja Saksamaa 1939. aasta 23. augustil üllatuslikult mittekallaletungilepingu, mille salajase lisaga sai Nõukogude Liit muuhulgas ka Eesti annekteerimiseks vabad käed.

Kuigi lepingu lisa oli salajane, lekkis info selle sisu kohta kohe, jõudes loetud päevade pärast ka Eesti võimudeni. Veel nädal enne lepingu allkirjastamist olid toimunud kogu Soome lahe ulatuses aga suured Nõukogude Balti laevastiku manöövrid, mille käigus harjutati tegevust Saksa mereväe vastu juhul, kui see ilmunuks Eestile appi Nõukogude Liidu maismaarünnaku korral üle Narva jõe.

Lepingu salajase lisa elluviimine algas 1. septembril 1939. aastal Saksamaa rünnakuga Poolale. Järgnesid sõjakuulutused Inglismaalt ja Prantsusmaalt, kuigi märkimisväärset sõjalist mõjutust sellele ei järgnenud. Saksa väed hävitasid suure Poola sõjaväe praktiliselt vaid paari nädalaga. Eesti kuulutas end käima läinud suures sõjas neutraalseks.

Äpardus Poola allveelaevaga

14. septembri hilisõhtul ilmus Tallinna reidile sõdiva Poola allveelaev Orzel, paludes luba haige komandöri maale saatmiseks ja masinarikke parandamiseks sadamas. Haigevõitu komandör jäeti haiglaravile, et aga riket ei tuvastatud, otsustati allveelaev interneerida. Sõjasadamasse pukseeritud allveelaevalt eemaldati suurtükkide lukud ja merekaardid, kuid torpeedode mahalaadimine venis.

Sündmuste areng Euroopas võttis uue pöörde, kui 17. septembril ründas Nõukogude Liit Saksamaa löökide all heitlevat Poolat selja tagant. Inglismaa ja Prantsusmaa Nõukogude Liidule aga sõda ei kuulutanud.

Teatud kavalust, kuid ka eestlaste usaldust ja saamatust ära kasutades õnnestus poolakatel oma allveelaevaga ööl vastu 18. septembrit põgeneda. Lugu oli seda ebameeldivam, et allveelaevale oli jäänud lisaks kütusele neli torpeedot.

Intsident maksis päevapealt ametikoha merejõudude juhatajale ja staabiülemale. Eesti sõjalaevadel kästi pagenud allveelaeva otsima minna (niivõrd, kuivõrd sellest otsimisest kasu oli). Poola allveelaeva põgenemine oli vast üllatuseks isegi Nõukogude Liidu propagandamasinale, mis alustas esmalt eestivastast kampaaniat süüdistusega vaenulike Poola allveelaevade varjamises ja aitamises.

Peagi anti eestlastele ametlikult teada, et Balti laevastik alustab alates 19. septembrist põgenenud allveelaeva otsinguid, sealhulgas Eesti, mis ei suuda oma neutraliteeti piisavat tagada, territoriaalvetes.

Orzel ilmus 21. septembril välja Rootsi rannikul, kus lasti paadiga maabuda põgenemisel vangistatud Eesti tunnimeestel. Seejärel suundus laev Inglismaale, kuhu jõudis lõpuks 14. oktoobril. Selleks ajaks oli Nõukogude Liit juba sundinud Eestile peale oma nõudmised…

Luhtunud ja maha vaikitud provokatsioon

18. oktoobril 1939 saadeti Eesti sõjalaevad Orzeli otsima. Umbes 19. septembri varahommikul oli Eesti miiniveeskaja-traaler Suurop parasjagu otsingul Soome lahel Tallinna madala piirkonnas (Aegna saarest 7-8 miili põhjapool), kui äkki märgati veepinnal läheneva torpeedo jälge. Kiire pöördega õnnestus torpeedo eest ära põigata ja laev jäi puutumata.

Miiniveeskaja-traaler Suurop
  • Pikkus: 57,83 m
  • Laius: 15,35 m
  • Süvis: 1,8 m
  • Veeväljasurve: 500 t
  • Kiirus: 13,5 sõlme
  • Relvastus: 1x 47 mm kahur, 2x 7,62 mm kuulipilduja, kuni 175 meremiini
  • Ehitatud 1905. aastal Inglismaal reisilaevaks algse nimega Apostol Pavel. Alates 1928. aastast Eesti merejõududes miiniveeskaja-traaler. Hukkus 11. augustil 1941. aastal Suures väinas miinil.

Ehkki torpeedo laskjat polnud võimalik tuvastada, oldi juba toona praktiliselt kindlad, et tegemist sai olla Nõukogude allveelaevaga. Tagantjärele ongi teada, et Poola allveelaev see polnud ja ka mõne muu riigi oma olnuks ebareaalne.

Eesti võimud otsustasid ränga provokatsiooni toona avalikkuses maha vaikida, nagu varjati kiivalt ka kujunenud olukorra üldist tõsidust ja ohtlikkust. Ilmselgelt ei ole oma ebaõnnestunud vägiteost hiljem rääkinud Nõukogude pool ja nõnda vajus intsident peagi järgnenud pöördeliste sündmuste taustal vaikselt minevikku.

Tõenäoliselt teostas rünnaku mõni enam kui tosinast Balti laevastiku štšuka (haug) –klassi allveelaevast, mis arusaadavalt ei tegutsenud omal initsiatiivil. Kuigi sõja alguse järel piirati Balti laevastikus väljasõite, jätkati mõnedel andmetel allveelaevade patrulle.

Punaste allveelaevnike torpeedolaskeoskus polnud kiita. Nädalajagu hiljem oma kaubalaevaga Metallist Narva lahes korraldatud provokatsiooni puhul oli raskusi isegi seisva laeva tabamisega. Punalaevastiku pealvee sõjalaevade Orzeli otsimise üksus jõudis Tallinna alla umbes 19. septembri lõunaks ja küllap pidid omad allveelaevad selleks hetkeks juba "kadunud" olema.

Väljavõte Merelaevastiku Divisjoni tegevusaruandest 1. aprillist 1939 kuni 1. aprillini 1940, lk 28. Autor/allikas: Eesti Rahvusarhiiv

Spekulatsioon - kui rünnak oleks õnnestunud

Kuigi ajaloo "oleksitega" spekuleerimine pole väga viljakas tegevus, võiks vastav väike mõttekäik olla siiski huvitav. Minevikus toimunud olulisi sündmusi vaagides saaksime olla tulevikuks pisut targemad.

Kui torpeedo oleks tabanud, oleks see tõenäoliselt vana ratasauriku uputanud, tuues kaasa inimohvreid. Nõukogude Liidule oleks avanenud kohe magus võimalus süüdistada Eestit kahjurõõmsalt täielikus saamatuses neutraliteedi ja suisa omaenda sõjalaevade julgeoleku tagamisel, tõestades seda väga iseloomuliku näitega.

Olukord justkui nõudnuks "õnnetute eestlaste" kiiret abistamist ja see võinuks olla isegi usutav paljudele rahvusvaheliselt. Võimalik, et kohe järgnenud Balti laevastiku Orzeli otsimise aktsioon oleks teostunud veel agressiivsemalt ja julgemalt ning Eestile oleks üritatud esitada veel rängemaid ja ultimatiivsemaid nõudmisi, kui seda tehti viis päeva hiljem Moskvas. Võimalik, et polekski olnud vajadust üsna halvasti õnnestunud kaubalaeva Metallist uputamise provokatsiooniks Narva lahes 27. septembril 1939.

Kindel on siiski, et kuna Hitler oli jätnud Stalinile Baltikumis vabad käed, oleks Nõukogude Liidu kavatsetud sõjaline ekspansioon Eestisse toimunud lõpuks mis iganes ettekäändel ja moel nii ehk naa.

Vaatame aga olukorda ka teiselt poolt. Alates Nõukogude-Saksa salaleppe teatavaks saamisest ja sõja algusest olid Eesti riigivõimud president Konstantin Pätsi juhtimisel infot ja olukorra tõsidust rahva eest kiivalt varjanud, üritades seeläbi inimesi rahustada ja küllap ka oma populaarsust ning võimupositsiooni säilitada.

Hoolimata kuulujuttudest ja Euroopas sõja algusega kaasnenud majandusraskustest oli see seni ka üsna hästi õnnestunud. Tõrvatilgaks meepotis kippus vaid Poola allveelaeva häbiväärne põgenemine, ehkki ka see info kohe lehtedesse ei ilmunud.

Suuropi hukk poleks aga olnud enam varjatav. Tõenäoliselt tekitanuks taoline traagiline sündmus rahva ja poliitikute seas märksa kriitilisemaid küsimusi Eesti julgeolekuolukorrast. Ehk oleks rohkem avanud ka mõne juhtiva tegelase silmi idanaabri tegelikest kavatsustest.

Ei saa välistada, et tekkiv "lainetus" oleks pannud riigijuhid ja poliitikud sedavõrd tugevama surve alla, et maad ja rahvast tegelikult ähvardanud selged ohud oleksidki saanud avalikuks. See poleks omakorda ehk võimaldanud juhtivatel riigitegelastel enam kogu riigi edasist saatust vaid senises kitsas ringis arutada ja otsustada.

Väärib uurimist ja meelespidamist

Suuropi torpedeerimisest on säilinud vähe materjali. Konkreetseimalt on seda mainitud merejõudude aruandes, kuid ka mõnedes tänapäeval ilmunud või kuuldud mälestustes, millele siinkirjutajal kahjuks pole võimalik viidata. Suuropi logiraamat pole samuti säilinud. Seega on teretulnud kõik teemasse vähegi rohkem selgust tuua aitavad ajaloolised killud. Suurop ise hukkus hiljem juba punalaevastiku teenistuses olles.

On selge, et meie idanaaber pole lähiaegadel huvitatud oma totalitaarse ja vastavalt poliitilisele vajadusele sätitava ajaloo tumedamate külgede adekvaatsest uurimisest ega ka vastavate arhiivide avamisest sõltumatumaks uurimustööks. Seetõttu on vähe tõenäoline, et lähiaegadel õnnestuks tuvastada provokatsiooni toime pannud nõukogude allveelaeva nimi.

Õnneks on tänapäeval vähemalt teada juba eespool pisut puudutatud nõukogude kaubalaeva Metallist uputamise provokatsiooni ja 1939. aasta detsembris Eesti kaubalaeva Kassari kuritegeliku uputamise täideviijad.

Suuropiga toimunud olulist (kuigi õnneliku lõpuga) intsidenti ei tohiks jätta ajaloolise tõe huvides mainimata, kui räägitakse vähegi põhjalikumalt Eesti okupeerimisest ja eelnevalt Nõukogude Liidu poolt Eestile jõuga peale surutud nn baaside lepingust.

Toonaste juhtumuste karm õppetund seisneb kindlasti olulise info riigijuhtide poolt õigeaegse avalikustamise vajalikkuses, kuid ka näiteks asjaolus, et puudujäägid merelises riigikaitses (samuti distsipliinis) võivad osutuda kiirelt arenevas kriisiolukorras ootamatult kogu riigi kirstunaelaks.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: