Karl Soonpää päevik 19. septembril 1939. aastal
Riigikontrolör Karl Soonpää kirjutas 80 aastat tagasi, 19. septembril 1939 oma päevikusse:
19. sept. oli riigi majanduskomitee koosolek. Harutusel siseturu hinnad. Soovitasin võihinna ülemmäär fikseerida, kuna seda kaupa kõige kergem normeerida: tuleb ühelt varustajalt – "Võiekspordilt" – ja läheb ruttu rikki, nii et teda ei saa ka kaupmees peita.
Vaidleb vastu [põllutööminister Artur] Tupits. Poolt [teedeminister Nikolai] Viitak, kes arvab, et tuleks fikseerida vahekasu, mida võib lisada noteeritud hinnale. Peaminister [Kaarel Eenpalu] arvab, et ühes välisturu hinnaga tuleks igal nädalal noteerida ka siseturu hind ja see võiks siis määrata kõrgemaks hinnaks, mida või eest jaemüügil võtta võib.
Istume minister Viitakuga kõrvu. Ta ütleb minule, et lood polevat head. Vene raadios räägitavat, et Eesti ei ole võimeline neutraliteeti oma vetes maksma panema. Nemad aga ei võivat sallida, et neid Eesti vetest ähvardataks. Seepärast olevat nemad sunnitud ise oma laevastikku saatma, et otsida Tallinnast ärakaranud allveelaeva ja nii julgeolekut maksma panna. Vene laevastik olevat Kroonlinnast välja sõitnud kursiga läände. Tallinna kohale võivat teda oodata kella 10–11 paiku. Ka olevat üks torpeedo lastud välja meie vahilaev "Suuropi" pihta. Et aga "Suurop" istub madalal, olevat torpeedo selle alt läbi läinud kahju tegemata. Viitak arvab, et kallaletungija võis olla Vene allveelaev. Peaminister lõpetab komitee koosoleku pea.
Koduteel küsin [sõjaminister] kindral [Paul] Lillelt , kuidas oli allveelaeva põgenemine võimalik. Ta ütleb, et üks rumal inimene, nagu [Valev] Mere, võib teha väga suurt kahju riigile. Küsin, mis ta kostis ja kas kind. [Johan] Laidoner teda jutule võttis. Lill vastab, et pole võtnud, vaid vabastamine (Mere ja ta staabiülema) sündinud ilma pikemate arutlusteta. Tunnen esmakordselt, et asi võib palavaks minna, kuna senini on minu optimism olnud kõigutamatu.
Ajaloolane Küllo Arjakas: Orzełi põgenemine põhjustas Tallinnas diplomaatilise ja poliitilise skandaali. Juba järgmisel päeval tagandati ametist Merejõudude juhataja mereväekapten Valev Mere ja Merejõudude staabiülem kaptenmajor Rudolf Linnuste.
NSV Liidu juhtkond nägi Poola allveelaeva põgenemises ootamatult sülle sadanud võimalust asuda realiseerima seda, mis oli ette nähtud Molotovi-Ribbentropi pakti salajases lisaprotokollis. 19. septembril kell 13 kutsuti Eesti saadik Moskvas August Rei Kremlisse NSV Liidu valitsusjuhi ja välisasjade rahvakomissari Molotovi juurde.
Viimane viitas ohutu laevaliikluse probleemile ja teatas, et NSV Liidu valitsuse korraldusel alustab Nõukogude sõjalaevastik Tallinna läheduses Poola allveelaeva otsinguid. Molotov süüdistas Eesti juhtkonda sümpaatias Poola vastu. 19. septembril teatas NSV Liidu infoagentuur TASS, et tundmatud allveelaevad varjavad end Balti riikide sadamates ja saavad varjatud toetust nende maade valitsusringkondadelt. TASSi teadaandes süüdistati Eesti valitsust Orzełi põgenemisele kaasaaitamises.
Samal päeval, 19. septembril, väljusid Nõukogude sõjalaevad Kroonlinnast. Allveelaeva otsimise ettekäändel rikkusid NSV Liidu lennukid ja sõjalaevad korduvalt Eesti riigipiiri. Suurop oli vana rataslaev, mis 1920. aasta lõpul põhjaliku moderniseerimisega seadistati ümber miiniveeskajaks-traaleriks.
II maailmasõja puhkemine ja sõjategevuse laienemine põhjustas Eestis algul varustamise keerukusest tulenevaid piiranguid: nii viidi petrooleumi ja suhkru müük üle kaartidele. Sõja venimine ennustas täiendavaid majandusraskusi ja nii tuli kokku Riigi Majanduskomitee.
Loe lähemalt dokumentidest (link viitab pdf-failile Riigikontrolli veebikeskkonnas):
Toimetaja: Kaupo Meiel