Kas siis tõepoolest kannab meditatsioon üldlevinud arusaamades eskapismi tähendust? Ja mida arvata sellisest mõtteavaldusest kontekstis, kus räägitakse nähtusest nimega ärevus, mida võib seostada meeleseisundiga? Just selle viimasega meditatsioon enamikel juhtudel ju tegelebki.

Üsna suur segadus

Ütlen alustuseks välja, et kuulun ka sellesse mediteerijatest "nabanokkijate" klubisse ja ei arva sugugi, et ma sellega "maailma huku eest põgenen", kui tsiteerida saates väljaöeldud fraasi. Otse vastupidi.

Piltlikult öeldes on meditatsiooni läbi saadud oskuste abil võimalik maailma sealt põgenemise asemel hoopis palju adekvaatsemal viisil siseneda ning iseend ja enda ümber toimuvat märkama õppida.

Praktiseerijana olen omal nahal kogenud, kuidas need oskused võimaldavad iseseisvalt toimetada nii depressiooni, ärevuse kui ka füüsilist laadi probleemidega rääkimata siinkohal sellistest positiivsetest muutustest nagu keskendumisvõime paranemine ja lõõgastumisoskuste tekkimine.

Lühidalt öeldes, mediteerimine on võimeline andma väga võimsad tööriistad enesega toimetulekuks. Seda viimast oskust ei tundu ühiskonnas kahjuks just üleliia olevat.

Aga miks on ikkagi tekkinud eelarvamuslikud ja sageli halvustavad suhtumised meditatsiooni? Kindlasti on oma osa selles meedial, kes produtseerib mediteerijatest sageli groteskset-halvustavat kuvandit nagu oleks nende puhul tegemist maailma eest põgenevate "om" laulvate esoteerikutega või ka meditatsiooni seostumisel mingi müstilist laadi tegevusega ja kusagil mägedes üksinda vaikuses viibiva liha suretava mungaga.

Tegelikult julgen arvata seda, et sõna "meditatsioon" ümber valitseb üsna suur segadus, kuna sellega tähistatakse suurt hulka erinevaid praktikaid. Hollandi kultuuriteoreetik Mieke Bal räägib teaduses ringi rändavatest kontseptsioonidest, mis erinevate distsipliinide kontekstis võivad edasi anda erinevat sisu.

Oluline on siinjuures selgitus, mida üks või teine mõiste teatud taustsüsteemis tähendab. Sama on ka sõnaga "meditatsioon", mis rändab ühest praktikast teise, olles seejuures väga erinevate tegevuste tähistajaks. Lisaks on sõnal "meditatsioon" veel mitmeid sugulassõnu nagu näiteks mindfulness, kohalolu, teadvelolek jne, mis samuti viitavad erinevatele meditatiivset laadi tegevustele.

Mõistete rännakud

Ma ei võta kindlasti otsustaja või hindaja positsiooni selle üle, mis on meditatsioon või mitte ja millise sõnaga peaks ühte või teist tegevust tähistama, vaid pigem uuriksin sõnade "meditatsioon" ja "meditatiivne" rännakuid ühest praktikast teise. Samuti jätaksin siinkohal kõrvale palju pingeid tekitava eristuse esoteeriline ja teaduspõhine.

Kui püüda meditatiivseid tegevusi kuidagi ühise nimetaja alla paigutada, siis nende kõige üldisemaks sisuks võiks olla meele korralekutsumine ja uitrežiimist, milles meie meel enamjaolt viibib, teatud keskendumise meetoditega välja toomine.

Julgen arvata, et kõige sagedamini viidatakse meditatsioonile kui juhendatud praktikale, kus mediteerija viiakse kujutletavale rännakule, mille käigus manatakse kujutlusse kas oma sise- või välismaailmas toimuvaid teatud olukordi või tegevusi. Selle eesmärk on ennekõike keskendumine, lõõgastumine ja positiivsete meditatiivsete kogemuste saamine, mida igaüks vastavalt oma maailmavaatele seletada võib.

Teise meditatiivsete tegevuste liigina võiks rääkida praktikatest, mida viiakse läbi teraapilistel eesmärkidel. Siin võidakse terapeudi juhendamisel tegeleda patsiendi negatiivsete minevikukogemuste läbitöötamisega või ka meelejuhtimise tehnikate omandamisega teatud psüühiliste probleemide ületamiseks. Näiteks on kognitiivsel käitumisteraapial olemas mindfulness suund.

Lisaks kutsutakse meditatsiooniks tervet rida tegevusi, mida võiks kokku võtta, kui ilma juhendajata toimuvaid praktikad. On olemas näiteks helimeditatsioonid, kus kuulatakse lamades muusikat või mingit helilitausta. Saab rääkida ka aktiivmeditatsioonidest, mille käigus tehakse teatud liikumisel põhinevat tegevusi.

Viimase meditatsiooni tähendusena tooksin välja meditatsiooni kui meetodi, mis erineb eelnevatest selle poolest, et seda tehakse süsteemselt teatud tehnikaid rakendades ja selle eesmärk on meeles püsivate muutunud omaduste esilekutsumine.

Ehk sobiks siin eesmärgina mainida püüet jõuda seisundisse, mida budistid kutsuksid "häirimatu meel". Meditatsioonist kui meetodist saab rääkida nii budistlike kui ka mindfulness'i praktikate kontekstis. Teadusuuringute kontekstis on sõna "meditatsioon" kasutuses just viimases meetodi tähenduses. Uuringute käigus tegeletakse kõige sagedamini mediteerijate erinevate ajupiirkondade mõõtmistega või kogemuste kaardistamisega.

Tegelikult pole oluline ühe või teise praktika sildistamise viis, vaid sisu ja eesmärk, mida nende siltide all välja pakutakse. Aga kindlasti oleks parem praegu, kui enesega toimetuleku oskustest üha rohkem rääkima on hakatud, meditatsiooni ja meditatiivseid tegevusi mitte alavääristada ja halvustada.

Olen täiesti nõus ennast nabanokkijaks nimetama, kui saan selle sildi all teha tegevusi, mis aitavad nii iseenda kui ka maailmaga paremini toime tulla ning suurendavad sõltumatust näiteks tabletipurgist või muust välisest abist.

Meditatsiooni abil on võimalik omandada oskus, mis aitab jõuda lähemale millelegi, mida võiks kutsuda algseks või elementaarseks inimeseks olemise juures. Selleks on märkamine, iseenda ja oma ego haarde, teiste inimeste ning ümbritseva maailma tähele panemine.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.