Ärevus tundena on meile kõigile tuttav. On terve rida erinevat "liiki" ärevusi, millel oma sõna ja tähendusväli: eksamiärevus, esinemisärevus, kohtamisärevus jne. Võib arvata, et inimkonna evolutsioonis on ärevusel olnud oma vajalik ja tarvilik koht kui märguandel, et olend peab kuidagi reageerima, midagi ette võtma, või midagi vältima.

Käitumuslikult peaks ärevustunne, ületades teatud läve või taseme, vallandama nn võitle-või-põgene reaktsiooni. Kõik on loogiline ja kena kuni hetkeni, mil võidelda või põgeneda pole nagu põhjust, aga ärevus muudkui kasvab ja on äärmiselt ebameeldiv taluda.

Lõpuks viib sümptomi areng olukorrani, kus ärevus tekib ilma erilise põhjuseta, näiteks kasvõi vihjest või fantaasiast, et eeloleval koosolekul võiks tekkida olukord, kus peab paar sõna ütlema. Ärevus hakkab häirima, sellest saab ärevushäire.

Ärevus on inimeseks olemise osa

Kui inimese sisemised nõuded endale või standardid esitavad talle teatud väljakutse, siis selle iseloomust olenevalt reageerib psüühika märguandega, mida tunneme ärevusena.

Kohtamisärevuse puhul on niiskete peopesade taga terve müriaad fantaasiaid ja mälestusi, mida kõiki ei pruugi inimene teadvustada; alustades enesehinnangust, eelnevatest isiklikest ja lähedaste kogemustest, suhtumisest vastassoosse, seksuaalsusesse jne. Kui inimese psüühikas tekib n-ö kahtlus, et mingis mõttes võib olukord kujuneda negatiivset kaasa toovaks - näiteks ta põlatakse potentsiaalse partneri poolt ära - reageerib psüühika ärevusega, mis on sellisel puhul n-ö signaal "ohuolukorrast".

Selleks ei ole isegi tarvis kohtama minna, piisab ainult olukorra ettekujutamisest, ning häbitunne (lihtsustamise huvides toon ainult ühe võimaliku tunde näite) tulvab üle inimese. Ärevus viitab seega millelegi veel olulisemale - et ma "ei saa hakkama".

Mida ärevusega peale hakata?

Kuidas käsitlevad ärevust psühhoanalüütikud ning mida selle nähtusega peale hakata?

19. sajandi lõpu maailma teaduskäsitluses oli olulisel kohal energia mõiste: nähtamatu ja käega mitte katsutav jõud, mis oli võimeline midagi tegema, liigutama, suunama.

Freud võttis oma tungiteoorias sellesama mehaanilisevõitu paradigma paralleelselt kasutusele, hakates rääkima vaimsest energiast, mis on inimese sees, mis annab tema ihadele, mõtetele ja sealt edasi tegudele suuna ja objekti, pürgides lahendusele, ning mille n-ö vabalt voolamine tähendabki tasakaalus psüühikat ehk head elukvaliteeti vaimses plaanis.

Kõik takistused eluenergia ehk libiido "vabaks voolamiseks" põhjustavad ärevust; takistus on otsekui pais või tamm jõel või ojal. Energia allikas on aga alateadvuses, seletamatus Miskis (Id). Konflikt, eriti just teadvustamata kujul, ongi neuroos ja ärevus üks selle tunnetuslik ilming.

1926. aastal muutis Freud oma kontseptsiooni oluliselt (Inhibitions, Symptoms and Anxiety, Complete Works of Sigmund Freud, XX: 77-175) ning lahendamata konflikti, n-ö paisuga takistatud jõe metafoori asendas mitmekesisem ja kliiniliselt palju rohkem pakkuv seletus: ärevuse kui signaali põhimõte.

Eelkirjeldatud näidet jätkates on mingi eelolev, või miks mitte ka järelmeenutatav, kohtumine isiksusele (täpsemalt: Ego'le) väljakutset esitav ning ärevus on märguanne psüühiliste kaitsemehhanismide rakendamiseks.

Kõik see toimub mõistagi alateadvuses, mistõttu on protsess automaatne ja silmapilkne. Ehk - kui ma tunne(ta)n kusagil sügaval enda sees, et kohtamisolukord on potentsiaalselt "ohtlik", siis vallandab see ärevuse, mis omakorda nõuab olukorra psüühilise tähenduse allasurumist või siis moonutamist.

Ma võin seeläbi tunnetada suurt vastumeelsust üldse igasuguse kohtamise suhtes, unustada kohale minna, võtta enne kohtamisele minekut "pudelist julgust" (mis tihti viibki kohtamise lörriminekuni ja ebameeldiva kordumisele, mis tugevdab algset vastupanu); hakata kohtamisel patrama tööst või hobidest, püüdes ennast "huvitavamaks teha", või siis jälgida ennast halastamatu tähelepanuga, et hiljem oleks selge, miks kõik untsu läks.

Tõin siinkohal välja ainult rea kaitsemehhanisme ja nendest tõukunud käitumisi, mis ei aita olukorra tähenduse muutmisele kaasa, vaid taastoodavad negatiivset ja seeläbi teevad ärevustundlikumaks.

Ärevuse juurpõhjus

Freud pidas ärevuse nn juurpõhjuseks hirmu kaotada psüühiline objekt: jääda üksi ja hüljatuks. Inimese (ja kõigi imetajate) varajane areng põhineb võimel see objekt (loe: teine inimene) leida ja sellega seonduda, räägin mõistagi ema kui esmahooldaja elutähtsast rollist beebi maailmas.

Freudile järgnenud psühholoogid on seda esimest suhet pidanud indiviidi kõikide tuleviku inimsuhete prototüübiks ja varajases eas kogetut mh ärevuse poolt esiletõstetud sisemiste regulatsioonimehhanismide väljaarenemise võtmeks.

Kõrvalmärkusena ei eitanud Freud, et ärevusel võib olla ka väline, reaalne põhjus; näiteks kiirelt minu poole kihutav sõiduk või lendav objekt. Ka eelnev traumeeritus on kergemini ärevust vallandav, sobivaks näiteks võiks olla koolikiusatute äärmine tundlikkus töökohal või ka lähisuhtes valitseva ebavõrdsuse osas, mis hoiab ärevust pidevalt "valvel".

Kas ärevus on põhjus või tagajärg?

Ärevus on psüühika tööriist, mis räägib automaatsete, teadvustamata tasakaaluprotsesside häiritusest ning vajadusest "midagi ette võtta". Erinevad psühholoogiakoolkonnad käsitlevad algpõhjuseid erinevalt, andes erineva tähenduse ka teadvustamisele või kordamisele.

Analüütilises mõttes on ärevus signaal, mis viib kaitsete rakendumisele, et algne konflikt ei tõuseks teadvusesse ega ujutaks seda üle talumatu hirmu, abituse, õudusega. Reeglina ei ole tegemist ühe konfliktiga, vaid põimunud, erinevate psüühika tasandite ja erinevas vanuses omandatud toimetulekuviiside umbsõlmega, mille lahtiharutamine võtab aega.

Seda on võimalik teha rahulikult, pikema aja jooksul, luues usaldussuhte terapeudiga, kes aitab "ärevust kanda" ning luua patsiendis uusi sisemisi seoseid, mis konflikti mitte ei väldi, vaid sellega toime tulla aitavad. Siis ei ole enam oluline, kas ärevus on põhjus või tagajärg, inimese enda sisemine ressurss ärevust taluda kasvab ja häire kahaneb talutavaks nähtuseks.

Elu ilma ärevuseta ei ole, küll on see võimalik ilma häirivuseta.