"Probleem on tekkinud seetõttu, et maakatastris registreeritud andmed ei muutu olukorras, kus looduses kaldajoon muutub. Saartel ja Lääne-Eestis maapind tõuseb, seetõttu on ka katastrikaarti vaadates tavapärane olukord, kus varem registreerinud maaüksuse ja kaldaala vahele jääb maariba. Kehtiva õiguse kohaselt ulatub omand siiski merepiirini, kui maatükk algselt on olnud mereni. Kuigi register seda ei kajasta, siis maaomandi ulatus on ikkagi vee piirini," ütles maa-ameti pressiesindaja Karmen Kaukver.

Avaliku veekogu piiriga on seotud ligikaudu 15 000 maaüksust.

"Käesoleval hetkel puudub regulatsioon, kuidas kaldakinnisasjad katastri aluskaardil rannajooneni viia," rääkis Kaukver.

"Maa-amet on probleemist teadlik ja tegeleme aktiivselt lahenduste otsimisega ja õigusliku regulatsiooni ettevalmistamisega. Oleme hetkel analüüsi faasis. Kuna tegemist on omandit puudutava teemaga, kaasame kindlasti ka laiemat avalikkust lahenduste tutvustamisel. Eesmärgiks on see, et tulevikus maaüksuse piiriandmed registris seotakse kaldajoonega ja loodusliku joone muutus kajastatakse registris peamiselt automaatselt," lisas ta.

Viimane jääeg lõppes hiljemalt 10 000 aastat tagasi. Toona sulas ka Eesti alasid katnud ulatuslik jääkilp, mille järgselt varasemalt tohutu raskuse all vajunud maapind hakkas kerkima.

Läänemere ümbruses tõuseb maapind pidevalt, kuid see on ebaühtlane. Näiteks Botnia lahe põhjaosas tõuseb maapind üheksa millimeetrit aastas ja Eesti looderannikul kuni kolm millimeetrit aastas.