USA president süüdistab kõrges kütuse hinnas Ukrainat. Kas tõesti Ameerikas diislikütuse hinnad sellepärast tõusevadki, et Zelenski pommitab Putini diislitehaseid?

Tegelikult tõusevad hinnad eelkõige teistel põhjustel ja eeskätt Hormuzi väina ümber toimuva tõttu. Kui vaadata mõlema sõja mõju naftatoodete turule, sealhulgas eelkõige diisliturule, siis see on olemas ka Vene diisli osas. Aga vahe on kordades Hormuzi kasuks ehk sel on palju suurem osakaal. Sealt tuli välja märkimisväärne osa diislist, mitte ainult toornafta, ja kuna väin on nüüd kinni, siis on puudus käes. See viib loomulikult maailmaturuhinnad üles.

Lisaks on teatud tehnoloogilised probleemid seotud sellega, et vastu sügishooaega lähevad tehased tavaliselt veel remonti. Pakkumine on seega igas mõttes vähenenud ja hinnad lähevad üles. Need on maailmaturuhinnad, mis mõjutavad ka Ameerika turgu. Ameerika Ühendriikide veotransport töötab väga võimsalt diisli peal. Nüüd on sealsed hinnad hakanud üles ronima ja bensiinihinnadki on natuke järele tulnud. Vahevalimiste lähenedes on vabariiklastel ja eelkõige Trumpil selle tõttu probleemid. Seda kardetakse ja Trumpil on vaja leida süüdlane. Ta ei saa ju ise süüdlane olla, et Hormuzis asjad algasid, seega peab süüdlane olema keegi teine. Siis leitigi, et Zelenski on süüdi.

Pealegi pole Zelenski seda palvet väga tõsiselt võtnud, kui mõtleme kas või tänase öö peale, mil Moskva lähistel suur tehas pihta sai.

Täpselt nii, pealegi said enne seda pihta veel kaks tehast. Tegelikult on Zelenski võtnud õige positsiooni, sest tuletage meelde: sellele eelnesid Venemaa massiivsed rünnakud ja pommitamised. Need olid suunatud energia- ja kommunaalobjektide, mitte ainult tsiviilsektori elanike ja elamute vastu. Meil ei ole isegi mõtet arvata, et kui venelased jätkavad pommitamist, siis Zelenski on nõus järele andma. Aga muuseas, seal on üks detail. Zelenski ütles alguses, et okei, teeme nii, aga paluks nimekirja, mida ei tohi pommitada. Seda nimekirja Venemaa poolelt ei tulnudki.

Kas Moskva lähistel asuva naftatehase pommitamine on seotud ka sellega, et Venemaal on valimiste nädalavahetus? Kas see on selge märk, et just sinna need pommid langesid, arvestades, et Moskval on üldse rekordkogus droonirünnakuid?

Mingil määral see nii ongi. Kapotna tehas on väga hästi rünnatav, kui Moskvat ümbritsevast õhutõrjest on läbi murtud. Tehnilise ülesehituse tõttu on see isegi kergemini pommitatav kui mõned teised tehased. Kogu tootmisinfrastruktuur on ehitatud korruseliselt, mitte ei ole laiali laotatud nagu teistes tehastes. See tähendab, et kui pihta saadakse, tabatakse korraga mitut asja – mitut tööstusseadet, mis on kütuse tootmiseks vajalikud ja mida on rafineerimisprotsessis väga palju.

Niipalju kui mina aru saan, viidi seal rivist välja kuues algseade. See töötles 60 protsenti või rohkem kogu tehase naftast ja alles sealt edasi tulid teised seadmed, millega toodetakse diislit või bensiini. Seega ei ole neil füüsiliselt millestki toota ja Moskvas on juba alanud defitsiit. Bensiinijaamades on järjekorrad ja kütust normeeritakse. Osades bensiinijaamades pole enam midagi – isegi plakatid on maha võetud, mis enne lubasid 20 liitrit korraga. Nii et asi on tõsine. Millal vastavad seadmed tagasi tuuakse, seda saame meiegi teada, kui need kord kohale jõuavad.

Kas Venemaa poliitilises olukorras võib miski muuta rahva meelsust? Kas see võiks natukenegi mõjutada valimistulemusi?

Vaadake, Jabloko kõrvaldamine valimiste eel oli seotud hirmuga, et liiga suur protsent inimesi asub toetama nende loosungit minna rahuläbirääkimistele. Kremli eesmärk selle hääletamise korraldamisel on aga sõja toetamine. Kuna osalusprotsent on praeguseks juba 53 protsenti ehk rohkem kui eelmisel korral, siis peamine eesmärk – saada osaluseks üle poole – on täidetud. Küll nad joonistavad vajaliku tulemuse ja poolthääled ka. Kuna ülesanne on täidetud, suhtutakse väga rahulikult sellesse, et näiteks Donetski oblastis ei ole valimisjaoskonnad alates kella kahest enam lahti.

Seda tehakse hirmust, et materjale ei jõuta jaoskondades enne pimedat läbi töödelda ja pimedas tulevad Ukraina droonid. Moskvas on järjekorrad ka sellepärast, et IT-pool on maha kukkunud ja elektroonilisi nimekirju ei saa sedelite väljastamiseks kasutada. Samal ajal Ella Pamfilova (Venemaa keskvalimiskomisjoni eesistuja - toim) ütleb, et kõik on suurepärane, tip-top ja mingit probleemi ei ole. Selline on Venemaa.

Huvitav, kui suur võib olla vahe Putini tegelikus toetuses – selle vahel, mis saadakse päriselt hääletamisega ja selle vahel, mis meile hiljem kokku luisatakse?

Seda peaks küsima eelkõige FSO ehk presidendi valveteenistuse käest. Nemad teevad ainsana enam-vähem arvestatavat sotsioloogiat Venemaal, kõik ülejäänud saavad nagunii valesid vastuseid ja keegi ei oska seda täpselt öelda. Kuna viimaste küsitluste põhjal, enne Jabloko maha võtmist, arvas ligi 60 protsenti vastanutest, et tuleb minna rahuläbirääkimistele, siis annab see teatud indikatsiooni. Neid inimesi, kes ikkagi sõja lõppu tahavad, on päris palju. Kas just kõik rahuläbirääkimiste pooldajad tahavad kohe sõja lõppu, on iseasi, aga vähemalt mingi osa küll ja see osa võib olla suhteliselt suur. Häda on selles, et see pole piisavalt suur – sotsiaalseid tingimusi selleks, et Venemaa sõja lõpetaks, praegu veel ei ole.

Kas ka see, et Moskvas ei ole näiteks enam autodel bensiini või diislit, ei ole veel piisav ajendus?

Mingil kujul veel midagi kuskil on. Probleem hakkab suuremates linnades siis, kui täitsa kõik otsa lõpeb. Enne veel ei hakka, sest Venemaa inimesed on üldiselt harjunud kuskilt asju hankima. See on neil nõukogude ajast kontides, aga meie oleme sellest võõrdunud ja elame külluse ühiskonnas.

Küsimus on veel ka selles, et kui see hääletamine, valimine või pigem näitemäng on ära toimunud, kas Putinil on siis põhjust oma valitsevas klikis korrektuure teha? Kas me näeme uut, teistsugust peaministrit tulemas ja kas miski muutub?

Me teame Putini käekirja: viimase hetkeni ei saa keegi lõpuni aru, mis juhtuma hakkab. Seda on aga näha, et otsus on tehtud ja minnakse üle sõjamajanduse tugevdamise stsenaariumile. See toob paratamatult kaasa teatud muudatusi eliidis, ametikohtades ja ametiisikutes.

Pealekauba on hakanud tugevnema ka teine protsess, millest oleme varem rääkinud – varade ümberjagamine. Kui varem oli Vene äril võimalus paisuda maailma ja sisemiselt konkureeriti suhteliselt talutavalt, siis nüüd sanktsioonide ja piirangute tõttu enam laieneda ei saa. Tugevamad jagavad vara siseriiklikult ümber ja võtavad seda igasugustelt tegelastelt ära. Viimane näide oli näiteks rahvusvaheline suurkontsern Nestlé, kellelt vara ära võeti. Ümberjagamine praegu jätkub ja see toob loomulikult kaasa eliitide vahetusi.

Praegu käib võitlus FSB siseselt, kus toimuvad ilmselgelt muudatused, aga kuhu see välja viib, ei tea. Tundus, et alguses hakkasid Rotenbergid alla jääma, kuid praeguse hetkeseisuga selgus vastupidine. Ega see veel lõppseis ei ole, nii et muutusi on tõenäoliselt tulemas. See ei ole meile aga hea uudis, sest kogu protsess tugevdab sõjamajanduslikku poolt.

Kas mingit lootust või ootust ei tasu endale üldse tekitadagi, et valimised lähevad Putinile küll nii, et paberil saab ta asjad korda aetud, aga sisemine protsess – kas või too varade ümberjaotamine – muutub tüliks? Et ühel hetkel tekib kriitiline mass, kes ütleb, et seltsimees Putin, me enam teiega mängida ei taha.

Seda on praegu veel vara oodata ja väga palju oleneb sellest, kuidas käituvad Ameerika Ühendriigid ja Euroopa ning mis juhtub Ukraina rinnetel. Vastu talve käib veel kurnamissõda. Ilmselgelt loodavad venelased selle tulemusena survestada Ukrainat ja liitlasi, eelkõige neile sõjaväsimust peale surudes.

Trumpi sanktsioonid – õigemini Grahami seaduse sanktsioonid läbirääkimiste survestamiseks – on kindlasti hea nui. Kas ta neid ka rakendab, seda me veel näeme. Mina näiteks arvan, et ei pruugi rakendada või rakendab väga valikuliselt. Kõik unustavad ära, et lisaks Venemaa ja Ukraina sõjaga seotud survestamisteemale on nendes sanktsioonides ka Iraani sanktsioonide jätkamine viieks aastaks.

Vähe sellest, seal on varjatult ka vastasseis Hiinaga. 24. septembril peaks olema ÜRO peaasambleel kohtumine Xi Jinpingiga ning seal on vaja argumente ja läbirääkimisi. Selleks on need sanktsioonid samuti väga head. Meie ei taju seda seost, sest vaatame ainult Euroopa poolt, aga tegelikult on Trumpil käimas suurem mäng. Ta võib vabalt teha kaupa Aasia suunal ja selle nimel jätta kaup tegemata Euroopa suunal.

Kas Venemaal on lähiajal oodata mobilisatsiooni?

Nad on valmisoleku selleks tehniliselt loonud. See sõltub ainult ühest mehest, kas ta annab käsu või mitte. Nad suudavad mobiliseerida märkimisväärse osa, ehkki see on tehniliselt keeruline. 150 000 meest suudavad nad enne aasta lõppu küll enam-vähem ette valmistada ja kokku 300 000 peale võtta. Seda saab teha ka roomavalt.

Minu eeldus on pigem see, et üldmobilisatsiooni vähemalt esialgu ei tehtagi. Teda tehakse roomavana, toetudes juba 2022. aasta sügise ukaasile. Seda on juriidiliselt ja tehniliselt kerge teha. Roomav tähendab seda, et inimesi võetakse portsudena. Eeldused selleks on loodud: piirid on kinni pandud ja arvestussüsteem on korda tehtud. Kogu küsimus on nüüd selles, kas seda on vaja või mitte. Arvan, et mingi mobilisatsioonitaoline asi tehakse – isegi kui seda nii ei nimetata, näidatakse seda kui mobilisatsiooni, et tugevdada algavatel läbirääkimistel oma positsiooni.

Kas Vene ühiskond võtab selle vastu? Meil on juba läbi käinud, et lahingutandril on olnud poolteist miljonit ohvrit. Kui võtta juurde veel 300 000 meest, kelle elupõli ei ole ilmselt üleliia pikk, arvestades, kuidas hakklihamasin neid sööb, siis kas Vene ühiskond võtab selle kaotuse vastu?

Praeguse seisuga ikka veel võtab. Kõige hämmastavam on see, et seos ei ole üldse nii lihtne, nagu ka meie siinsed eksperdid on siiani aru saanud – et suurlinnades on rahulolematus suurem ja sellepärast seal ei ole mobilisatsiooni. Võib-olla see veel tuleb, aga viimased küsitlused, mida mina olen näinud, on pigem näidanud, et suurlinnades on toetus vaat et veel suurem, sest seal on mehi veel palju alles. Provintsides on tegelikult luuaga suhteliselt palju üle käidud ja seal on meelsus võib-olla juba hakanud natukene muutuma. Venemaal otsustavad muidugi ainult suurlinnad, mitte provints.