Alustuseks selgitan, et kui lapsel tuvastatakse puue, võib see olla keskmise, raske või sügava raskusastmega. Aastatel 2018-2019 ei ole aga 555 varasemalt raske puudega lapsele korduvtaotlemisel puuet üldse määratud.

Ka esmataotlejate tulemustes on näha hüppelist vähenemist – kui 2015 aastal ei tuvastatud esmataotlemisel puuet 3,4 protsendil, siis tänavu koguni 22,8 protsendil lastest. See on põhjustanud puudega laste vanemate hulgas segadust ja pahameelt.

Sotsiaalkindlustusameti (SKA) metoodik-ekspertarst Meris Tammik tõdeb arvamusloos "Väärarvamustest puudega laste abistamise kohta", et SKA on viimastel aastatel tõepoolest korrastanud nii ekspertiisi- kui ka halduspraktikat, lisades: "Ent eesmärk ei ole jätta abivajav laps abita. Me tahame, et iga abivajav laps saaks õiged teenused vajaduspõhises mahus ja õigest kohast."

Tunnustan ja toetan SKA püüdlusi liikuda laste vajaduspõhise abistamise ja toetamise suunas. Kuniks aga tervishoiu-, haridus-, sotsiaalsüsteemis, nii riigi kui kohaliku omavalitsuse (KOV) tasandil kõik osapooled seda põhimõtet ei rakenda, jäävad paratamatult pered roosipõõsaste vahele ekslema.

Nagu Meris Tammik õigesti märgib, on KOV-id ise välja kujundanud praktika, mille kohaselt saab lasteaia või kooli pakutavaid teenuseid ainult siis, kui lapsel on tuvastatud raske või sügav puue.

Nõustun Tammikuga, et selline praktika läheb vastuollu kohustusega aidata abivajavat last, kuid mure on selles, et lapsevanemal ei ole enamasti võimekust sellele vastuolule tuginedes KOV-iga väitlusse asuda. SKA küll nõustab KOV-e, kuid tekkinud olukorras vajaksid veel rohkem abi lapsevanemad – personaalset abi taotluste ja vaiete kirjutamisel ning vajadusel ka kohtus esindamist.

Kuniks roosipõõsad omavahel süsteemset koostööd ei tee, näeb mesilasest lapsevanema käekäik ringmängus välja nii.

Vanem saab koolist info, et laps vajab arengul tuge, näiteks ei suuda tulla toime kollektiivi käitumisreeglite ja õppetegevusega. Pole harv juhus, et aktiivsus- ja tähelepanuhäirega (ATH) lapse vanemale öeldakse otse: "Teie laps saab edaspidi õppetöös osaleda vaid koos tugiisikuga."

Tugiisiku teenus aga pole haridus-, vaid sotsiaalteenus. Seega pöörduvad vanema tugiisiku saamiseks KOV-i, kes on sageli ka sellesama kooli pidaja. Sealt kuulevad nad, et "tehku" lapsele kõigepealt puue ja siis räägime edasi.

Vanemad taotlevad seepeale SKA-st puude tuvastamist. SKA-s aga puuet ei määrata, kuna: "Hariduslike erivajadustega lapsed peavad endale vajalikud tugiteenused saama kätte esmajoones koolist, sõltumata sellest, kas neile on määratud puue või mitte." (Meris Tammik).

Loo lõpetuseks laiutatakse KOV-is käsi – tugiisiku teenust saavad meil kahjuks ainult puudega lapsed. Muuseas, ka riik ise pole selles osas paindlik – näiteks Euroopa Sotsiaalfondist rahastatavatele lapsehoiu, tugiisiku- ja sotsiaaltranspordi teenusele klassifitseeruvad vaid raske ja sügava puudega lapsed.

Tean, et lahendustega tegeldakse ja see teeb rõõmu. Sotsiaalministeeriumil on koostöös haridus- ja teadusministeeriumi ning KOV-idega käimas lootustandev katseprojekt erivajadustega laste teenuste integreerimisest. Ehk oleks valutum oodata ära katseprojekti tulemused, mitte alustada süsteemi korrastamist lapsevanemate õlgadele ebaloomulikult suure koormuse asetamisega abi otsimisel?

Praegu paistavad roosipõõsad ringi seest vaadates küll ühtviisi kaunid, kuid nende vahel oma koha otsimine toob lapsevanemale kogemuse, et tegemist on okkalise taimega.