Kärmelt roomates jõuab ta oma vanemate vendade tuppa, avab kapiuksed ja tõmbab sealt järjest välja erinevaid esemeid: markereid ja teibirulle, joonlaudu ja vihikuid. Ta vaatab teibirulli ja hoiab kramplikult markerit käes, jändab nendega ja otsustab seejärel markeri hoopis endale suhu pista.

Ta on minu noorim poeg, veidike vähem kui ühe aasta vanune, ja teda jälgides leian ma, et ega ma ise eriti targem ei ole. Ma ei tea ega mõtle just üleliia sageli sellele, kust tulevad inimõigused, kes need tegi ning kuidas ja milleks neid täpselt kasutama peaks – lõppeks tunduvad need lihtsalt head asjad, mida iseenesest mõistetavalt võtta.

Heteroseksuaalse paiksoolise mehena ei tunne ma endal õigust rääkida näiteks ühegi LGBT kogukonna liikme nimel või eest, ma ei peaks olema mingisugune arvamusliider selles vallas, vaid tegelema LGBT kogukonna liikmete võimestamisega, et kostuks nende endi arvamus.

Olles väga lähedane sõber nii mõnelegi LGBT-kogukonda kuuluvale inimesele, tunnen ma kohustust rääkida antud teemadel, kui selleks on olemas kontekst, kui selle kohta küsitakse minu arvamust.

See kohustus ei põhine vaid isiklikul sümpaatial, teisest inimesest hoolimisel, selle tuumaks on enda elu võrdlus teiste eluga. Millised õigused on mul ja kui palju need erinevad teise inimese omadest, kui palju on minu elu lihtsam ainuüksi minu seksuaalse orientatsiooni tõttu?

Ma ei pea muretsema, kas mulle ja mu elukaaslasele kehtivad elementaarsed õigused nagu õigus abielluda, pärandada, lapsendada jne. Ma ei karda oma perele rääkida sellest, kellega ma koos elan, ma ei pea põdema, kas meile üüritakse korterit või antakse kodulaenu, kas mind aktsepteeritakse tööandja poolt.

Inimõigused, mida me tänapäeval nii iseenesestmõistetavalt võtame, ei tekkinud ju tegelikult iseenesest, need on tagajärg Teise maailmasõja koledustele, mõrvarlikele režiimidele, mis pidasid vaid osa inimkonnast täisõiguslikeks ning hävitasid ülejäänuid, kes ei sobinud oma rahvuse, religiooni, seksuaalse orientatsiooni või mõne muu täiesti teisejärgulise karakteristiku tõttu.

Need õigused on ajas arenenud, täienenud vastavalt uutele olukordadele. Need õigused on aluseks ka meie vabariigi põhiseadusele, millega üks või teine käremeelsem kodanik üsna sageli võtab vaevaks näppu viibutada.

Põhiseaduse teine peatükk, mis kätkeb endas põhiõiguseid, vabadusi ja kohustusi, põhineb just üldtunnustatud inimõigustel ning esimene peatükk, mis kindlustab iseseisva, vaba ja demokraatliku riigi, on nende õiguste, vabaduste ja kohustuste eelduseks.

Põhiseadus, mis tagab inimõigused ja nende rakendamise Eestis, puudutab moel või teisel kõiki eluvaldkondi. Nii on see muude eluvaldkondade seas aluseks ka noorsootööle ja selle kutse-eetikale, teesidele, millel põhineb minu igapäevatöö noorsootöötajana.

Noorsootöötajana avatud noortekeskuses on mul kohustus tagada turvaline keskkond kõikidele noortele, kohelda kõiki kui võrdseid ja võrdse lugupidamisega. Keskus on kui riik noortele oma õiguste ja kohustustega.

On oluline teada asjade päritolu ja nende kasutusvõimalusi, nende otstarbekus muudab need mõttekateks ning välistab olukorra, et neid kasutatakse lihtsalt suhu toppimiseks. Inimõigused on universaalsed - õigus inimväärsele elule, võrdsele kohtlemisele ning laste puhul ka haridusele, puhkusele ja mängimisele on võõrandamatu.

Need õigused on vundamendiks meie ühiskonnale, sellele, kuidas me omavahel suhtleme ja kuidas me oma tööd teeme.

Avatud noortekeskuses töötava isikuna ootan ma keskusesse erinevaid noori, olgu nende erilisuse aluseks perekond või nende endi sugu/seksuaalsus/rahvus/päritolu. Mitteformaalse õppe pakkujana tutvustan ma ka vastavalt olukorrale ja vajadusele selle maailma erilisust noortele.

29.-30. oktoobril toimub Tallinnas sihtasutuse Archimedes noorteagentuuri korraldatud ja Euroopa Komisjoni kaasrahastatud inimõiguste hariduse konverents, mis vaatleb inimõiguste väärtustele rajanevat noorsootööd Euroopas. Konverents on rahvusvahelise partnerlusprojekti "Noored inimõiguste eest" lõpuüritus.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.