Sotsiaalministeerumil on kohustus, mille on riigikogu enamus rahva tahtel seadusesse raiunud.

See kohustus on toetada seaduses loetletud inimesi - naisi-mehi, rasedaid-sünnitajaid, lapsevanemaid-pereliikme hooldajaid, kaitseväeteenistuse kohustuse täitjaid, lapsi ja eakaid, teise nahavärviga ja teisest rahvusest inimesi, puuetega (eriliste vajadustega) inimesi, LGBT-kogukonda, (poliitiliste) veendumuste ja usutunnistuse kandjaid, ametiühinguliikmeid, meile tööle ja õppima tulnud Euroopa Liidu kodanikke ning nende pereliikmeid, sotsiaalse tausta tõttu halvemini kohtlemise mures olevaid inimesi.

Kõik need inimesed on loetud erilist kaitset vajavateks takistuste ületamisel, mis neile just nende tunnuste tõttu kipuvad ühiskonnas ette veerema. See õilis kohustus on kirjas võrdse kohtlemise seaduse paragrahvis 14.

Loomulikult peaks olema rohkem raha kõikide loetletud tunnuste huvikatse edendamiseks, aga hõiklemine, et jätaks äkki mõne seaduses ikka rahva tahtel loetletud tunnuse üldse välja, ei ole lihtsalt aus ega ka mitte lojaalne Eesti põhiseadusele.

Loomulikult on poliitikutel õigus vajaduse korral kasvõi seadusi muuta - just nimelt, vajadusel tööd teha, mitte aga minna külaväljakule nõrgemaid ja/või erilist kaitset ja tuge vajavaid inimesi halvustama.

See töötegemisele viitamine pole üleskutse seadust muuta, vaid selgitus, kuidas ühes demokraatlikus riigis asjad käivad. Ja kuna meil on õnneks põhiseadus olemas, siis ega mõne tunnuse väljarookimine põhiseaduse kehtimise ajal läbi saakski minna.

Ehk on sellest selgitusest kasu neile, kellel hakkab meediapildist jääma mulje, justkui tegeleks sotsiaalministeerium mingite juhuslike asjadega.