Kari Käsper: rünnakud inimõiguste kaitsjate vastu on murettekitav nähtus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kari Käsper
Kari Käsper Autor/allikas: Eesti Inimõiguste Keskus

Ükskõik, mis valdkonnas inimõiguste eest seista — poliitikas, ajakirjanduses, riigi või kohaliku omavalitsuse ametkondades, vabaühendustes, koolides, noortekeskustes, kultuuriasutustes, ettevõtetes või mujal — on hädavajalik senisest enam tegeleda inimõiguste kultuuri juurutamisega, kirjutab Kari Käsper.

Eestis on inimõigustega taasiseseisvumisest saadik komplitseeritud lood olnud. Pärast seda, kui selgus, et inimõigused piiravad riigi tegutsemisvabadust, eriti tundlikes valdkondades nagu rahvussuhted, võis täheldada nende minimaalsel tasemel, üpris formaalset juurutamist.

Asjale ei aidanud kaasa Venemaa kohati ülespuhutud rünnakud siinsete venelaste õiguste kaitsel. Samuti tegid omalt poolt vea ka need, kes käsitlesid inimõigusi kui välismaiseid väärtusi, millega peame rahvana leppima, kui soovime Euroopasse tagasi integreeruda.

Nii ongi juhtunud, et formaalselt paistab Eesti tänaseks inimõiguste musternäitena. Eesti Vabariik on liitunud peaaegu kõigi inimõiguste alaste konventsioonide ja lepingutega (oluline erand on kodakondsusetust puudutavad konventsioonid).

Eesti annab igal aastal aru kümnetele ja kümnetele rahvusvahelistele monitooringumehhanismidele, ning ka riigi sees pole asjadega kuigi halvasti, kui seadusi vaadata. Oma saatusekaaslastega võrreldes on Eesti selles mõttes olnud kahtlemata edulugu.

Samas tekib küsimus, kuivõrd inimõigused väärtustena on siiski juurdunud, kui vaadata pealispinna alla. Kas inimõiguste õiguslik ja formaalne aktsepteerimine on tähendanud ka sisulist inimõigustel põhinevat kultuuri? Siin on ühemõtteliselt jaatavalt keerulisem vastata. Totalitaarses ühiskonnas elamine ja demokraatliku riigi kasvuraskused on jätnud tahes-tahtmata oma jälje.

Viimasel aastakümnel on inimõiguste vaidluspunktid Eestis muutunud üpris sarnaseks nendega, mida elatakse läbi mujal maailmas.

Seksuaal- ja soovähemuste ning naiste võrdsete inimõiguste saavutamine ja vastulöögid sellele, samuti rändega seotud inimõiguste küsimused on ka siinsetes avalikes aruteludes võtnud palju ruumi. Samuti on ka Eestis valimistel edu saavutanud poliitiline jõud, mis seab kahtluse alla paljud senised saavutused ning ei pea kohtuvõimu või ajakirjanduse sõltumatuse ründamist enam tabuks.

Ühest küljest on mitmes valdkonnas toimunud aeglane edasiminek inimõiguste parema kaitse suunas. Nii on õiguskantsler saanud olulise rolli inimõiguste kaitse asutusena ja puuetega inimeste konventsiooni järelevalvemehhanismina. Suurenenud on teadlikkus isikuandmete kaitsest ning ka meie aruannetes pidevalt ette heidetud poliitilise välireklaami keeld on kaotamisel.

Teisalt on kevadel alustanud valitsus välistanud edasise osalemise pagulaste ümberasustamises ning vaenukõne ja -kuritegevuse levikut pole piirama asutud. Enamikes valdkondades siiski olulist halvenemist ega parenemist toimunud ei ole.

EKRE valitsusse asumine ning juba enne seda levitatud vastandav retoorika on siiski jätmas oma jälge. Õõvastav retoorika ja sisu mõjutavad tahes-tahtmata kogu Eesti ühiskonda ning seetõttu on näha ohukohti inimõiguste kaitsele. Need jagunevad eelkõige kaheks: esmalt ohustatakse inimõiguste universaalsust, neid proovitakse ümber defineerida ning nõrgestatakse inimõigusi kaitsvaid sõltumatuid institutsioone.

Inimõigused on oma olemuselt universaalsed, see tähendab, et nad rakenduvad kõigile ja igal pool maailmas. Eestis on paraku olnud näha katseid inimõigusi ümber defineerida enamuse õigustena (näiteks vene vähemuse keeleküsimustes on viidatud olematule inimõigusele rääkida eesti keelt) ning välistada näiteks seksuaal- ja soovähemusi inimõiguste kaitsest.

Samamoodi toimub üpris kergekäeliselt migrantide ja kurjategijate inimõiguste piiramine, suuri probleeme oma õiguste reaalse kasutamisega on ka puuetega inimestel.

Rünnakud õigusemõistmise sõltumatuse, vaba ajakirjanduse ja inimõiguste kaitsjate vastu on samuti murettekitav nähtus. See seab nad uude olukorda, kus nad peavad oma rolli selgitama ja kohati ka õigustama. Ajakirjanike, kohtunike, inimõiguslaste ja opositsioonipoliitikute ähvardamine tekitab väikses ühiskonnas lihtsalt hirmuõhkkonna, kus väärtustele kindlaks jäämine on raske.

Inimõigused Eestis pole veel kriisis. Aga ohumärgid, mida ka aruandes "Inimõigused Eestis 2020" välja toome, peaksid kõiki neid, kes inimõigusi oluliseks peavad, mõtlema panema.

Ükskõik, mis valdkonnas inimõiguste eest seista — poliitikas, ajakirjanduses, riigi või kohaliku omavalitsuse ametkondades, vabaühendustes, koolides, noortekeskustes, kultuuriasutustes, ettevõtetes või mujal — on hädavajalik senisest enam tegeleda inimõiguste kultuuri juurutamisega.

See tähendab inimõiguste käsitlemist mitte ainult põhiseaduslike või rahvusvaheliste kohustuste või nõuetena, vaid osana meie ühiskonna alusväärtustest. See tähendab oma tegevuse paremat mõtestamist inimõiguste raamides. See tähendab enese ja teiste harimist inimõiguste vallas arusaadavas keeles ja viisidel. See tähendab inimõiguste eest seismist ka siis, kui see ei ole lihtne ega mugav.

Inimõigused jäävad seni, kuni me kõik koos nende kaitseks pingutame, nii hästi kuidas oskame. Soovin selleks meile kõigile jõudu ja jaksu!


Kommentaar ilmus algselt Eesti Inimõiguste Keskuse aruandes "Inimõigused Eestis 2020".

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: