Jesse kirjutab Postimehes oma arvamusloos, et argumente sõidujagamise poolt tuuakse palju, kuid enamasti pole neil alust või on need omavahel vastuolus.

"Sõidujagamisteenust eristab taksoteenusest vaid see, et sõidujagajad ei tohi seista taksopeatuses ega kasutada ühissõidukirada. Teisest küljest kehtib aga taksojuhtidele terve hulk nõudeid, mis sõidujagajatele ei kohaldu: kõrgendatud nõuded sõidukile ja juhile ning piirangud teenusele," märkis Jesse.

Jesse arvates tuleks sõidujagamisteenuse reguleerimisel aeg maha võtta, eesmärgid läbi arutada ja leida asjakohased seadusandlikud lahendused, mis ka soovitud eesmärgini viivad, sest taksoteenuse osutamisele seatud piirangute kõrvaldamine, nimetatagu seda siis jagamismajanduseks või milleks tahes, kätkeb endas reaalseid riske.

"Kui võimaldada maanteel sõita praegusest kaks korda kiiremini, jõuaks enamik inimesi palju kiiremini kohale. Likvideerides hügieeninõuded, oleks ka toit odavam. Kui mitte makse maksta, jääb rohkem raha kätte. Paraku on medalil alati ka teine külg: kiiruspiirangute tõttu hukkub liikluses vähem inimesi, hügieeninõuete tõttu esineb vähem tervisekahjustusi, maksudeta ei oleks riiki jne. Regulatsioonidel on üldjuhul mõte ja need on loodud inimeste kaitseks," märkis Jesse.

"On selge, et tööpäevast väsinud inimesed ei peaks pakkuma õhtusel ja öisel ajal veoteenuseid avalikkusele, sest väsinud inimene on liikluses endale ja teistele ohtlik. Seetõttu on elementaarne, et teenuse osutamisele on määratud konkreetsed ajalised või muud piirid, kui palju võib seda teenust osutada. Samuti järelevalve ja nõuded sõidukitele," ütles ta.

Eesti Liikluskindlustuse Fondi statistika näitab, et sõidujagajad põhjustavad tavaliiklejatega võrreldes õnnetusi 4,75 korda tihedamini ehk taksojuhtidest peaaegu 20 protsenti rohkem.