Ilmselt ei ole põnevamat aega NATO-s töötamiseks, aga kui ma vaatan avaliku arvamuse pilti ja ka mõningate analüütikute väljaütlemisi, siis diplomaatilisemad ütlevad, et NATO on muutumises, aga skeptilisemad ütlevad, et suur kriis on majas ja küll ta lõpuks ära laguneb. Kumb versioon tõele lähemal on?

Esiteks on kindlasti tõele väga lähedal see, et ei ole põnevamaid aegu. Ma ei hakka siin võib-olla konkureerima 50-60ndate kogemustega, kui Eesti ei olnud NATO-s, aga nende aegadega võrreldes, mil Eesti on NATO liikmeks olnud, on praegused ajad kahtlemata kahetsusväärsetel põhjustel eriti huvitavad. 

NATO tervisest rääkides – eks neid hädakraaksujaid on olnud kogu aeg. NATO peasekretär Mark Ruttegi ütles mulle hiljuti, et kui NATO tippkohtumised toimuvad, siis on suur osa inimestest, kes seal ümber parvlevad ja tolmlevad, ametis sellega, et ennustada, kui kiiresti NATO ära kaob.

Näeme, et tegelikult on NATO tänasel päeval asisem ja vajalikum kõigile liitlastele kui ta on olnud võib-olla aastakümnete jooksul. 

Tänagi läheme Põhja-Atlandi nõukogu teiste liikmetega ehk kõigi riikide esindajatega NATO Euroopa vägede peakorterisse SHAPE-i, kus räägime asjast – räägime sellest, kuidas Euroopat kaitstakse ja kuidas allianss on muutunud ning reageerinud muutunud oludele.

Kui me vaatame nende muudatuste sisse, mida allianss praegu vaieldamatult läbi elab, siis kas NATO euroopastumine – selline huvitav mõiste – on teatud mõttes paratamatus?

Viimastel aegadel on erinevaid loosungeid või termineid kasutatud, aga olles ise viimase pooleteise aasta jooksul näinud Euroopa julgeolekut, viimases jupis siitsamast Euroopast, ent pikema aja jooksul Washingtonis Eesti suursaadikuna, siis ma nägin ka seda, kuidas USA-s endas oli alguses neid, kes rääkisid NATO euroopastumisest. Siis üsna kiiresti jäi peale seisukoht, et tuleb küll rääkida suuremast Euroopa osakaalust NATO-s, aga tegelikult on USA enda huvides ja USA-le vajalik see, et USA enda tugev roll NATO-s jätkuks. 

Mulle isiklikult see "NATO euroopastumine" terminina väga hästi ei sobi, sest ma arvan, et see ei anna edasi päris seda sentimenti, nagu siin majas on.

See on päris huvitav, et need kirglikud ja sageli ka vastuolulised poliitilised avaldused siia seinte vahele ei jõua.

Nagu te nägite siia majja tulles, on see omaette arhitektuuriline ime – tõesti tohutu suur hoone, kuhu kõik liitlased on võrdselt toodud ühe katuse alla. Ei ole niimoodi, et suurtel liitlastel oleks kuskil veel mingisugune eraldi NATO esindus. 

See tähendab ka seda, et töökeskkond on siin, mitte ainult füüsilises mõttes, vaid ka poliitiliste võngete osas, mõnevõrra rahulikum. Arusaam sellest, mis on see ühine asi, mida me vajame, on siin väga tugev. Sellised päevapoliitilised kõlavad väljaütlemised ei pruugi siinseid protsesse niimoodi mõjutada, nagu mõnikord avalike avalduste järgi võiks tunduda.

Ameerika on viimastel aastatel selgelt muutunud ja ilmselt muutub lähiajal veel, kuid meie jaoks on küsimuste küsimus, kas Euroopa on piisavalt muutunud. Kuidas siit NATO peakorterist vaadates tundub?

Ma ütlen, et "piisavalt" kindlasti veel mitte. Mis puudutab praktilisi tegevusi, siis me kõik ju teame, et enamik liitlasi on tänase päevani veel suhteliselt kaugel sellest, et jõuda Haagis kokkulepitud viie protsendi kaitsekulude tasemeni. See on praktiline väljendus sellest, kas midagi on muutunud selles, milles on kokku lepitud. 

Ma arvan, et mentaalne muutumine – valitsustes laiemalt, aga ka üksikute riikide sees mitte ainult kaitse- ja välisministeeriumites, on aru saadud, et on vaja teha teatud asju hoopis teistmoodi ja kiiremini – on kohale jõudnud.

Lõpuks saab tulemusi lugeda praktiliste sammude järgi. Siin peame ise hoidma oma liini, aga loomulikult kogu aeg rääkima oma liitlastega, et nad liiguksid vajalikus suunas ja vajaliku tempoga.

Eesti on kogu aeg öelnud, et meie huvides on ilmselgelt tugev NATO. Aga millised need NATO tänaste arutelude fookused peamiselt ikkagi on, küsimus ei ole ju ainult selles, mis on Ameerika roll?

Hästi lihtsalt öeldes on NATO arutelude fookus suhteliselt tagasi seal, kus NATO sünni hetkel oli. Kollektiivkaitse on kõrgemast kõrgem prioriteet ja miski, mille edukuse järgi hinnataksegi NATO vajalikkust ja edukust läbi ajaloo – see on siin erinevates diskussioonides läbiv noot. Praegune USA suursaadik NATO juures Matt Whitaker on öelnud, et see, mida NATO praegu teeb, on tehase algseadete taastamine. 

Kindlasti me ei saa ega tahagi astuda tagasi aastasse 1949 või 50ndate algusesse, kus tehase algseaded peale pandi. Aga ka inimesed, kes on siin kauem olnud, ütlevad, et erinevate teemade hulgas domineerivad siinseid arutelusid praktilised kaitseküsimused – kuidas on NATO plaanid üles ehitatud ja kuidas neid plaane praktiliste võimetega täita, samuti see, kuidas panna riike kiiremini midagi hankima või teatud üksusi arendama.

Nende võimekuste arendamine saab olema tohutu väljakutse, sest tegelikult Euroopal napib musklit nii kosmoses ehk luure ja eelteavitus, kui ka õhust tankimisel, pikamaa pommitamisel ja nii edasi. Sellest võib pika raamatu kirjutada. Kuidas seda ületada? Me saame aru, et kaitsekulutuste tõstmine ei ole paljudes riikides üldse populaarne teema.

Loomulikult ei ole. Me ju mäletame, mis juhtus üheksakümnendate alguses, kui oli võimalik võtta "rahudividend", nagu läänemaailmas tol ajal öeldi. Ühel hetkel tajuti, et nüüd on võimalik kaitsekulude arvelt teha muid olulisi, aga kahtlemata ka poliitiliselt populaarsemaid asju.

See aeg on praeguseks möödas?

See aeg on väga möödas. 

Praegu on huvitav see, et sageli räägitakse "kaitsedividendist", mis peaks meie ühiskondi toetama. Mitte ainult sellega, et nad tajuvad ennast korralikult kaitstuna ja NATO heidutus töötab, vaid ka sellega, et tööstus ja meie innovatsiooni ökosüsteem saab areneda. Me ju teame, kuidas kaitsetööstus on olnud läbi ajaloo sageli innovatsiooni ja majanduse arengu üks mootoritest.

Kindlasti me teame, mis on juhtunud maailmas intressimääradega ja millised eelarveväljakutsed on erinevatel riikidel. Aga samas, kui uudised toovad teateid selle kohta, et ühes või teises NATO riigis on toimunud intsident, mis on tegelikult sabotaažikatse, või on jutuks olnud atentaadikatsed ja muud sellised asjad, siis need panevad valitsusi ja ühiskondi laiemalt vaatama sinnapoole, mida nad saavad teha selleks, et oma ühiskondi kaitsta. Nii need kaitsekulud tõusevad.

Te mainisite intsidente. Me oleks selleni niikuinii intervjuu käigus jõudnud, aga klaarime selle siis ära. Mis hetkest NATO-l saab villand, kui me vaatame küberrünnakuid, drooniintsidente, pommiähvardusi ja neid samu provokatsioone, millest te räägite? Mis hetkest NATO ütleb, et kuulge, poisid, nii need asjad ei käi?

NATO on ühest küljest juba üht-teist öelnud ja teinud nende samade intsidentidega seoses. Me ei saa muidugi rääkida nendest intsidentidest kui millestki, mis on täpselt ühtemoodi planeeritud, ühtemoodi läbi viidud ja ühesuguse mõjuga. 

Aga me ju teame, et näiteks Baltic Sentry merekeskne operatsioon sai omal ajal alguse Läänemerel toimunud intsidentidest. On tihendatud ka erinevaid monitoorimis- ja patrullimisvahendeid näiteks Musta mere piirkonnas. 

Väga keeruline on selliste asjade puhul ühel hetkel öelda, kas operatsioonil on olnud täpselt selline mõju, nagu loodeti, või kas midagi on jäänud sellepärast toimumata. Ma usun, et nendel NATO poolt astutud sammudel on kindlasti olnud positiivne ja kainestav mõju. 

Samuti on tõsi see, et NATO kui sõjalispoliitiline organisatsioon ei saa olla lahendus igasuguste selliste intsidentide ärahoidmisel või neile reageerimisel. Enamasti on tegemist intsidentidega, kus peaksid riigi enda politsei- ja julgeolekuasutused põhiraskust kandma. NATO saab olla platvorm ja tegelikult ongi platvorm, kus riigid vahetavad informatsiooni nii toimunu kohta kui ka selle kohta, mida nemad on teinud selliste intsidentide ärahoidmiseks. 

Mõnikord on tegemist praktiliste sammudega, mis puudutavad politsei- või julgeolekuasutuste tööd, aga väga sageli on küsimus ka seadusandluse muutmises vastavalt tänastele oludele. Mõneski riigis ei käsitleta vandalismiakti, mis on tegelikult sabotaaž ja pandud toime selleks, et tekitada riigis kõhedustunnet ning panna inimesi tundma, et olukorda enam ei kontrollita, karmimalt kui lihtsalt poisikeste huligaansust. 

Me usume, et neid asju peab vaatama vastavalt sellele, mis on taustal olev jõud ja mis on olnud sammu eesmärk. Sellel on ka oma heidutav mõju.

Räägime USA vägede kohalolekust. Poliitiline otsus on lubatud langetada aasta lõpuks või uue aasta alguseks. Kas NATO-s on juba ametlikult kommunikeeritud, mida see sisuliselt tähendama hakkab?

Ei ole kommunikeeritud. On peetud erinevaid konsultatsioone ja räägitud sellest, mis on Ameerika praeguse Euroopa vägede ülevaatuse taustal, miks seda tehakse ja millised on põhipidepunktid, millest lähtutakse. Aga jah, meil täna kindlust või teadmist, mis sealt täpselt tuleb, ei ole. 

[USA president] Donald Trumpi ajal võib muidugi öelda ka seda, et ametlik otsus võib ju tulla ja siis president Trump võib järgmisel päeval teha järgmise ametliku otsuse.

Muide, kuna te olite oma eelmises ametis suursaadik USA-s, siis mis meelt teie olete – kuhu suunas Donald Trump nüüd pärast vahevalimiste korralikku koslepit vaatab? Kas ta fookus võib suunduda välis- ja julgeolekupoliitikale ning kas see ei pruugi meie jaoks hea uudis olla?

Ameerika põhiseadusest tuleneb juba loogika, et kui presidendil ei ole tugevat toetust kongressis, siis on tal lihtsam tegutseda välis- ja julgeolekupoliitika küsimustega. Sageli seda tehaksegi – mõnikord lihtsalt ratsionaalsest kaalutlusest, aga tihtipeale ka selleks, et oma pärandit kindlustada. 

President Trump ei ole teisel ametiajal, kahtlemata ka enne kongressi enamuse kaotamist, olnud välispoliitika teemadel väga vaoshoitud või tagasihoitud. Mul ei ole alust arvata, et see põhimõtteliselt muutuks ka teise ametiaja teisel poolel. 

Esimesed sammud viimase nädala jooksul näitavad seda, et Trump tajub vajadust kiiresti kindlustada oma positsioone. Et administratsioon ei muutuks sisepoliitiliselt poksikotiks. Praegu tundub tema tähelepanu fookus olevat suunatud just sellele, et teatavate personalimuudatuste ja avaldustega tagada endale uue kongressi ametisse tulles nende suhtes võimalikult tugev positsioon.

Ehk siis võitleb lõpuni, tegelikult, kui ka personalijuhi valikut vaadata?

Kahtlemata võitleb, jah.

Väidetavalt on Winston Churchill kunagi öelnud, et Ameerika teeb õigeid asju siis, kui ta on kõik muud asjad ära teinud. Kas see kehtib ka tänase Ameerika kohta?

Churchilli erinevaid ütlusi või väidetavaid ütlusi on väga palju. Need on enamasti, kui ta neid ütles või väidetavalt ütles, tõesti vaimukad ja tabavad. Ma pean ütlema, et olen sedasama ütlust kuulnud ameeriklaste endi poolt öelduna viimastel aastatel peaaegu et häirivalt palju. 

Küll aga usun endiselt, et Ameerika puhul peab teatud olukordades näitama kannatlikkust ja suutma ise võimalikult veenvalt esitada enda argumente – mitte olema vait siis, kui argumentide esitamiseks on ruumi ning õige aeg ja koht. Ma usun, et Ameerika aitab meil lõpuks saavutada õigeid eesmärke.

USA, Ukraina ja Venemaa delegatsioonid kohtusid äsja Abu Dhabis ja vangide vahetuses lepiti kokku. Aga keskmist sorti torm tuli siis uudise näol, et Venemaa ja USA tahaksid Euroopa julgeolekustruktuuri ümber vaadata. Miks mulle tundub, et NATO poliitilises peakorteris see jutt väga kellelegi ei meeldinud?

Abu Dhabi suunast tagasi vaadates tundub, et ainukene tõesti konkreetne – loodetavasti ka kinnitatav ja reaalsete kojujõudmisteni viiv tulemus – oligi vangide vahetus. Selle osas oleme suhteliselt veendunud, et tegemist on käegakatsutava asjaga, mis loodetavasti lähipäevil kuidagi lõpule jõuab. 

Kõige muu osas on avalikus ruumis ausalt öeldes olnud ilmselgelt väga palju infomüra ja info ettesöötmist, kus me võime mõnel puhul aimata, mis on Venemaa eesmärk. Näiteks kui eile nende pealäbirääkija Medinski võttis pärast läbirääkimisi sõna või kui venelased rääkisid CSTO ehk Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni kohtumisel mingisugustest enda ettepanekutest. Kõik see on mõeldud teise poole mõjutamiseks, tasakaalust väljaviimiseks ja selleks, et tekitada siin majas ja selles organisatsioonis mõrasid. 

Sealhulgas bluffivad nad sellega, kui palju nad kontrollivad Ukrainat.

Kui palju nad kontrollivad Ukrainat ja ilmselt ka sellega, kui palju nad on ühel meelel USA-ga. Ma arvan, et on väga oluline punkt vaadata USA läbirääkijate avalikult esitatud tweet'e. Seal on näiteks toodud ära NATO olemine Euroopa ja transatlantilise julgeoleku keskmes ning seal on toodud territoriaalne puutumatus. Need on õiged teemad ja me arutame neid siin liitlastega. On selge, et Euroopa julgeoleku korralduse teemal on keskne sõnaõigus ikkagi Euroopa riikidel, mitte kellelgi teisel.

Ja Euroopa vaatest ei ole küsimus mitte niivõrd selles, kas me oleme Ukraina läbirääkimistel laua taga, vaid selles, et ilma meie juuresolekuta Euroopa julgeolekuarhitektuurist rääkimine kõlab nagu halb ajalootund.

Jah, ja ma võin kinnitada, et see ei ole küsimus, kus Eesti oleks ühes nurgas ja Portugal või mõni teine meist kaugemal asuv riik teises nurgas. Selles osas on ikka väga selge ja ühtmoodi arusaamine kogu Euroopas. Ja ma ütlesin just "Euroopas", mitte ainult NATO-s, sest Euroopa riigid laiemalt – ka need, kes NATO-sse ei kuulu – on enamasti samal meelel.

Kas [Venemaa president] Vladimir Putin võib olla nii pöörane, et ta testib moel või teisel NATO ühtsust?

Ta püüab ju seda mingis mõttes testida oma erinevate sõnavõttudega ja tegelikult on ta seda testinud kogu oma Ukraina-vastase agressiooni käigus. Aga kui rääkida sellisest praktilisest testimisest, kuhu te ilmselt osutate, et kas ta võiks panna NATO artikkel viie küsimuse alla, siis on mul piisavalt alust uskuda, et Vladimir Putin teab, arvestab ja respekteerib artikkel viit ega ole seda kuidagi kahtluse alla panemas.

Ohuhinnangus selles mõttes ju muudatust ei ole, sest Eesti piiride ääres on Vene sõjaväebaaside mõttes vaiksem kui kunagi varem?

Just.

Sõda muutus paar päeva tagasi Eestis ka jälle üsna nähtavaks, kui Ida-Virumaal oli näha põlenguid ja Soome lahes sai pihta Vene sõjalaev. Kui tõsised analüüsid ja arutelud selliste sündmuste järel NATO-s käivituvad? Ühest küljest on see Ukraina jaoks legitiimne sihtmärk, aga samas on see NATO piir.

Paraku me oleme praegu sellises ajastus, kus näeme endalegi väga lähedal sellist sõjategevust, mida varem nähti mõnikord filmides või enamasti õppustel. Veel viis aastat tagasi ei osatud seda ettegi kujutada. 

Kõik siin majas saavad aru, et Ust-Luga sadama põlemine või et meie õhuruumi on sattunud droonid, toimub sellepärast, et Venemaa peab sõda Ukraina vastu ning Ukraina tegutseb enesekaitseks. Kust ja kuidas nad täpselt siia on sattunud, ma praegu ei spekuleeriks. Viimasel juhul me küll teame, et need droonid sattusid Eesti õhuruumi Venemaalt, aga täpseid asjaolusid ma ei spekuleeriks. 

Meil on mõnel korral jõudnud siia ka Ukraina droonid. Aga kindlasti ei ole kas või eile toimunu midagi sellist, mis oleks pannud siin äkiliselt käed-jalad värisema – selleks on olemas inimesed ja struktuurid, kes jälgivad asju reaalajas. Asjadest ei saada teada tagantjärele. 

Täiesti selgelt ei ole Eesti ega NATO laiemalt kellelegi avanud oma õhuruumi. Rääkisime eile sellest ka Ukraina saadikuga Eestis. Tahame väga selgeks teha, et sellisel viisil Eesti õhuruumi kuritarvitamine ei ole midagi, millega me oleksime nõus.

Ja isegi NATO lennukid lasevad vahel mööda.

Mõnikord millestki lastakse mööda, aga eks siin on oluline ka see, et igal situatsioonil on oma ohuhinnang, kus lõplik päästiku otsus jääb piloodile. Piloot peab hindama erinevaid riske, sealhulgas nii seda riski, kuhu droon on minemas, kui ka seda, kuhu võimalik rakett võiks minna.

Muide, testides veel teie teadmisi ja kompetentsi: kas need tehingud Ukrainaga, kus Euroopa ja Kanada maksavad ning USA tehnika tuleb, jätkuvad? Vahepeal on ju Trump tegelikult ka selle küsimärgi alla seadnud.

Need jätkuvad. Tegelikult on oluline teada, et USA on neid nimekirju ja kaupu kokku pannud ning liigutanud Ukrainale üleandmiseks hetkedel, kus on justkui olnud mingi pingetõus. Kogu selle aja vältel, mil selline kokkulepe on kehtinud, on USA neid tarneid teinud. Teatud juhtudel ka nii, et Euroopa ja Kanada maksed on tulnud tagantjärele, nii et USA on andnud krediiti.

Ukrainal seisab ees sõna otseses mõttes ellujäämise talv, sest energeetika infrastruktuur on väga valusalt pihta saanud. Kas Ukraina peab vastu?

Mul on võimalust ja põhjust hinnata seda, mida ütlevad ukrainlased mulle. Samuti hinnata seda, mida ütlevad mitte-ukrainlased, kes tunnevad Ukrainat ja ukrainlaste võitlusmeelt paremini kui mina. Ma ei ole veel kordagi kahtlusnooti tajunud.

Kindlasti on oluline see, et rindel on Ukraina muutnud Venemaa edasiliikumise praktiliselt võimatuks. See, kui efektiivselt on suudetud Venemaa üksuste igasugune liikumine kontrolli alla saada, on muljetavaldav. Ukraina on võtnud siin küll pigem taktikaliste õgvendustena, aga võtnud viimati isegi rohkem territooriumi tagasi, kui Venemaa on seda saanud. 

See peaks kindlasti aitama ka ühiskonnal laiemalt vastu pidada, kuigi talv saab olema väga raske. Selle tõttu ma ütlen, et loodan, et iga inimene, kes seda saadet vaatab ja Ukrainale kaasa elab, peaks ka aastal 2026 leidma võimaluse ka isiklikult panustada sellesse, et Ukraina üle elaks ja vastu peaks. Mina seda kindlasti teen, olen seda teinud läbi viimase viie aasta ja jätkan.