Virtuaaltuur KGB kongidest | Heli Susi: Pagari tn maja haises vaeva järele
Kümmekond aastat Nõukogude Liidu julgeolekuasutuse ehk KGB Pagari tn kinnipidamisruumidena kasutatud kelder on tulevast laupäevast Okupatsioonide muuseumi osana rahvale avatud. ERR.ee pääses ruumidesse veidi varem ja vestles Otto Tiefi valitsuses olnud haridusminister Arnold Susi tütre Heliga, kellele tee Pagari tänava majja oli mõttes igal 1944. aasta sügise ja talve päeval.
1944. aasta jõuluõhtul jalutab üks 15-aastane neiu Tallinnas ümber Pagari tänava maja. Väljas on külm, mööda ta põski voolavad pisarad. Ta kõnnib aeglaselt ja peatub iga natukese aja tagant viivuks, silmad tänaval. Kuskil teispool külma kiviseina on tema isa. Ehk isa tunneb, mõtleb neiu, ehk tunneb ta, et olen jõuludel temaga ja saab sellest jõudu.
Virtuaaltuur: milline näeb välja Pagari tänava maja keldriruum muuseumi osana?
15-aastasele Heli Susile oli tee Pagari tänavale juba viimased kolm kuud iganädalane ettevõtmine. Tema isa, Arnold Susi oli üks neist, kelle Nõukogude Liidu julgeolekukomitee ehk KGB Eesti okupatsiooni alguses arreteeris. Otto Tief oli 1944. aasta septembri keskpaigas moodustanud valitsuse ning Susi oli selle haridusminister. 10. oktoobril ehk veidi vähem kui kuu aega hiljem viidi Eesti poliitiline ladvik vangi.
"Küsisin isalt hiljem, kas ta tundis, et ma olin tema lähedal. Ta ütles, et muidugi ta teadis, et me kõik mõtleme tema peale," räägib Heli Susi nüüd. Sellest, mis kolme kuu jooksul Pagari tänava kongides toimus, ei tea tütar siiani, sellest ei tahtnud isa rääkida. "See šokk, mille sai härrasmees, kes sattus NKVD-istide küüsi, kui tal lõigati ära püksinööbid, võeti ära kingapaelad. See kohutav alandus, mis oli inimesele, kes oli kogu elu väärikalt advokaadina elanud..." Siberi vangilaagris olekust on Arnold Susi kirjutanud, Heli sõnul viskas isa sel teemal teinekord isegi nalja. Pagari tänaval olekust pole isa kirjutanud ridagi.
"Kui me küsisime, kuidas sul seal Pagaris oli, vastas ta, et mis me sellest ikka räägime. See pidi olema talle üle jõu käivalt raske. Kui isa ka peksti ja piinati, ei oleks ta sellest mulle rääkinud. /---/ Küsisin, kas sind on pekstud, tema vastus oli ei. Kas see vastas tõele, kahtlen ma siiamaani, sest toonases mõistes olid nad väga suured kurjategijad."
Esialgu, pärast isa arreteerimist, ei teadnud perekond - ema, lapsed Heli ja Arno ning pere juures elav haige vanaema - päris pikalt sellest, kus isa oli. Kui selgus, et Arnold on endiselt Eestis, Pagari tänaval ja et talle saab ka pakke viia, kasutasid Heli ja tema ema seda võimalust igal nädalal.
Heli Susi kirjelduse järgi üdini kurjusest, ülbusest, harimatusest ja jõhkrusest läbi imbunud siniste mütsidega julgeolekutöötajad, relvad käes, juhatasid külalised Laia tänava sissepääsust laudseintega vooderdatud koridori. Sealt paremale pöörates jõudis umbes 20-ruutmeetrisesse tuppa, kahel pool puupingid. Toa paremas nurgas oli kinnine luuk. Majas levis pesematuse lehk. "See haises vaeva järgi." Külalised olid nad vaid seal majas, mitte kinnipeetavate jaoks, omaksed ei kohtunud vangidega kunagi.
Heli ja tema ema istusid pingile ja asetasid pruuni paberpaki põlvedele, nagu paarteist ülejäänud kurva ilmega naisterahvast, kes tihtipeale pisaraid pühkisid. Need emad, tütred või abikaasad ootasid pikisilmi toa paremas nurgas olnud luugi avanemist. Keegi ei teadnud kunagi, millal see võiks juhtuda, oli juhuseid, kui istuti kella 10st 15-ni, asjata. Mõni vapram läks teinekord luugi juurde, koputas ja küsis arglikult, kas saaks pakke anda.
"Selle peale tehti luuk lahti ja käratati "Подождите!" ning pandi luuk uuesti kinni. Kõik olenes sellest, kuivõrd suur tõbras seal luugi taga oli./---/ Nad meelega nöökisid, me olime ju nende jaoks rahvavaenlased." See oli võimu tunne, mis KGB töötajad vaid karjuvas kõneviisis suhtlema pani. "Siin on ju kari naisi, kes minu armust sõltuvad," arutles Heli Susi.
Teinekord anti pakid üle tunniajase ootamise järel. "Millest me ootamise ajal rääkisime? Jutt käis ikka sealse olukorra ümber, uuriti, mis kellelgi pakis on, aga seda tehti väga-väga tasaselt."
Leiba, võid, pekki, praekartuleid või putru - naiste põlvedel olid toidupakid. "See, et saaks meestele pakke viia, oli kõige tähtsam sel ajal." Olgugi, et keegi sõja järgselt ja segaduste ajal kuigi hästi ei elanud, aeti kodus kruupidest ja seakamarast tehtud supiga läbi. Õnneks oli perel kontakte linna lähedal olevate taludega, kust veidi paremat toidukraami millegi muu vastu vahetada.
Ükski pakk kunagi läbiotsimiseta isani ega temaga koos kinni peetud ja Pagari tänavale viidud toonane õiguskantsler Richard Övelile ei jõudnud - tuli kontrollida, ega leiva sees nuga või muid keelatud asju sisse smugeldada ei üritatud. Paar korda õnnestus isal või Övelil Helile tänukiri saata. "Pakk tänuga vastu võetud," seisis paberiribal.
1945. aasta jaanuaris viidi Arnold Susi ja Richard Övel Siberisse.
Heli Susi. Autor: Siim Lõvi/ERR
Pagari tänava majas on tehtud mitmeid ümberehitusi ja 1944. aastal avanenud pilti sealt enam ei leia. Nüüd, kongide avamise päeval seisab Heli üllatunult Pagari ja Laia tänava nurgal. Taimetoidurestoran ja ilusalong - uks, mis toona viis treppimööda KGB ruumidesse, viib nüüd restorani ning hoopiski keldrisse.
"Aga nimi Pagari või sõna pagar ei ole mulle elus kunagi meeldinud," tõdeb Heli.
40 aastat hiljem: uus ja teistmoodi kogemus KGB-ga
40 aastat pärast isale toidupakkide viimist astus Heli Susi taas kord KGB poole, seekord aga suvisel ajal. "Panin kõrge kontsaga kingad jalga ja tulin mööda Laia tänavat klõpa-klõpa-klõpa!" Tänav oli tühi ja kontsaklõbin kajas hästi vanalinna majadelt vastu.
Esialgu oli ta telefonitsi kohtumisest keeldunud, kuid kui kuulis, et tööandjal võib seetõttu pahandusi tulla, otsustas minna. Nimelt oli ülemus jäänud vahele sellega, et laulis jõulude ajal ingliskeelseid laule. Heli Susi õpetas samuti õpilastele jõululaule, kuid tema õnneks olid need saksa keeles - KGB seda ei mõistnud.
Trepist üles minnes paiskusid uksed Heli ees lahti. Tal paluti istet võtta, viisakas fuajees olid tugitoolid ning laud. 40-aasta tagusest jõhkrusest polnud enam midagi järgi, ajad olid muutunud. "Tundsin end kuidagi niivõrd enesekindlalt ja teadsin, et enam midagi sellist juhtuda ei saa."
Tükikese enesekindlust andis Helile ka Mati Kiirendi kirjutatud "Kuidas käituda, kui KGB teid välja kutsub". Nii küsis Heli juba telefonis KGB töötajaga vesteldes, kas teda kutsutakse süüdistaja või kaitsja poole pealt ja et millises protsessis teda tunnistajaks kutsutakse. "Nad hakkasid kokutama: "Aga me tahame ainult teiega vestelda..."," meenutas Heli esimest ja viimast käiku KGB ülekuulamisele.
***
"Jõud ja vastasjõud - see käib niimoodi kogu aeg igal pool. Põrkavad kokku ja... aga kumbki teeb oma tööd ja midagi positiivset tuleb lõpuks ikka välja, positiivne pool jääb lõpuks ikkagi peale," usub Heli.
-----
Ilme Kure lugu: ma olin ju laps
Autor: Marju Kaasik, "Aktuaalne kaamera"
Ilme Kurg on üks nendest tuhandetest eestlastest, kes Pagari tänava kongides istunud on. Kuigi toonastest sündmustest on möödas 60 aastat, tuleb Kurel kohapeal olles ikka veel nutt peale, vahendas "Aktuaalne kaamera".
"Ma olin ju laps, 16-aastane on ju ikkagi laps. Ma sattusin siia sellises olukorras, et samal päeval lasti mu kodus üks mees maha. Meil oli haarang ja koos nende laipadega toodi meid siia," meenutas Kurg.
Ilmet süüdistati metsavendade toetamises, sest kuulsas Põrgupõhja punkris, mis maatasa tehti, peitsid end tema sugulased. Esimene Pagari tänava nädal möödus Ilmel üksikvangistuses.
"Kohutav valgus oli seal, mu silmad jäid väga haigeks. Pikali heitmiseks seal võimalust ei olnud. Pingi peal sain istuda, jalad ka sama pingi peal ja toetasin pea põlvedele - nii oli magamise võimalus," kirjeldas naine.