Hardo Pajula: vibe maaletulek ({{commentsTotal}})

Globaalne poliitiline maastik meenutab praegu reformatsioonieelset olukorda, kus aegamööda piki rahvuspiire fragmenteeruvale kristlaskonnale vastandus ladinakeelne katoliiklik koorekiht, kirjeldab Hardo Pajula oma arvamusloos.

Nüüd juba pea paarkümmend aastat tagasi valgustas üks mu hea sõber mind küsimuses, kuidas vibe Eestimaale tuli. Kuivõrd see oskussõna võib olla tänaseks juba minevikuhõlma vajunud, siis ei ole vahest patt siinkohal meelde tuletada, et vibe – sõna, mida trenditeadlikum publik hääldas inglisepäraselt vaibiks – oli üks kentsakas karneval.

„Vibe sündis Hollywoodis,“ selgitas see semu mulle, „kus osadel inimestel ei ole juhtmed mitte üksnes koos, vaid turritavad otsapidi meelekohtadest välja.“ See seltskond pani siis Los Angelese peenemates puhvetites esimesed vibed püsti.

Seejärel sattusid päevapildid kepsakamatest karnevalidest seltskonnaajakirjade klantskaantele ja edasist võib juba aimata. Ju juhtus keegi tarmukam ja rahakam Maarjamaa proua kuskil Londoni juuksurisalongis mingit sellist žurnaali lehitsema, sattus fotodele ja idee oligi sündinud – teeme järgi!

Viimastel nädalatel Eesti meedias puhkenud dispuut kommunismi puudustest ja voorustest tõi mulle selle ammuse loo jälle meelde. Katsumegi järgnevalt uurida nimetatud kahe nähtuse – vibe ja kommunismi – vahelist ühisosa.

Mida oli vibe maaletulekuks vaja? Kahte asja: sütitavat ideed (see tuli väidetavasti Hollywoodist) ja karnevalijanust maarahvast. Nende kahe põrkekohal sai mõnda aega edukalt elu igavust ja monotoonsust peletada.

Mulle tundub, et ka praegu on osadel inimestel lihtsalt talumatult igav. Tööturg on viimase paarikümne aasta parimas seisus, reisimisvõimalused sõltuvad ainult enda pealehakkamisest, sotsiaalvõrgustikud on teinud igaühest kui mitte kirjaniku, siis vähemalt meediastaari, sovetiaegne hallus on põlatud kapitalismi tingimustes asendunud efektse värvikirevusega.

„Ainult üks asi ei klapi: et see on mõistuspärane,“ kirjutas Dostojevski oma põrandaaluse ülestähendustes ja ennustas, et kui inimesel ei jää midagi muud teha „kui magada, präänikuid süüa ja inimajaloo edasikestmise eest muretseda“, siis „ihkab ta tahtlikult kõige hukatuslikumat jama, kõige ebaökonoomsemat rumalust – ainuüksi selleks, et lisada kogu sellele positiivsele mõistlikkusele omalt poolt hukatuslikku fantastilist elementi.“

Millenniumilastele – kuhu tahaksid kangesti kuuluda ka mõned minuvanused igavesti haljad kodanikud – ei paku tavaline kapustnik enam pinget ja nii sirutavad nad käe kangema kraami järele. „Kominterni ideaalide mustal turul leidub alati uusi silte,“ kirjutas Arthur Koestler 1949. aastal ilmunud kogumikus „Äpardunud jumal“ ühes teiste lääne intellektuaalidega oma kirglikust flirdist kommunismiga.

Tal on kahtlemata õigus. Egalitaarse utoopia külgetõmbejõudu ei tundu vähendavat teiste ega enda kogemused. Need, kes pärast 1989. aastat arvasid, et selle ideoloogiaga on nüüd kõik, olid väga lihtsameelsed. Nüüd oleme targemad, sest meile on viimastel aastatel lahkelt selgitatud, et see, mida me Nõukogude Liidus, Hiinas, Kambodžas ja mujal nägime, polnud “tõeline” sotsialism (maoism, polpotism).

Kui mingi nähtus või asjakorraldus püsib nii kaua, siis järelikult vastab see mingile väga sügavale vajadusele. Nii on see ka egalitarismi ehk võrdsustusõpetusega. See doktriin on sama sügavate juurtega kui ühiselu isegi. Alates aegade hämarusest on alati olnud neid, kellele kõikvõimalikud hierarhiad ja kihistused pinna peale on käinud. Võrdsusapostlitele on need alati tundunud meelevaldsete, rõhuvate ja progressivaenulikena.

Küllap on sellel kõigel hea põhjus. Ilmselt suutsid meie kauged esivanemad savannides ja ürgmetsades ellu jääda ainult tänu sellele, et nad omavahel jahisaaki mingi vormeli järgi enam-vähem võrdselt jagasid. Ka õhtumaade eluolu enam kui pooleteise tuhande aasta vältel vorminud kristlus on oma olemuselt eelkõige egalitaarne õpetus. Kirjas galaatlastele ütleb Paulus kuulsad sõnad: „Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses.“

Teiste sõnadega: mingil olemuslikul – või kui soovite, metafüüsilisel – tasandil on kõik inimesed Kristuse õpetuse järgi võrdsed. Igas inimeses on teda kõigest muust olemasolevast eristav jumalik säde, mida võiks tänapäeva inimesele arusaadavas keeles nimetada teadvuseks ja millest me teame kuuldavasti sama vähe kui teispoolsusest.

Veelgi enam, võrdsuse tagaajajatel on õigus ka selles, et igasuguste hierarhiate ja mängureeglite ülesanne on kehtestada meie käitumisele piirangud, ja kui me ei tunnetaks neid aeg-ajalt ahistavatena, siis ei täidaks nad oma otstarvet. Neil on õigus ka selles, et halbade asjaolude kokkulangemisel võivad need hierarhiad ja normid muutuda tõepoolest despootlikeks. Ent nagu kõikidel muudel ideoloogidel, on ka neil õigus vaid osaliselt.

Jah, „struktuurid“ – mille pelgas olemasolus näevad egalitaristid kõikide halbuste algallikat – rõhuvad meist igaühte. Paraku eelistavad struktuurilammutajad vaikida sellest, et vaatamata kõikidele oma puudustele on tsiviliseeritud ühiskonna hierarhilised institutsioonid olemuslikult võrreldavad ürgtulega, mille ümbert meie iidsed eellased pimeduse eest sooja ja varju otsisid. Kui tuli kustus – ja võib olla kindel, et seda juhtus tihti – jäi järele pime ähvardav kaos ühes kõigest sellest tulenevate tagajärgedega. Viimaste aastatuhandete vältel on siin muutunud ainult see, et kaose peamine allikas ei ole enam niivõrd meid ümbritsev loodus, vaid me ise.

Kui egalitaarsete meeleolude tugevnemises ei ole midagi üllatavat ega iseäralikku, siis ei taha ma sellega sugugi öelda, et nende praeguses puhangus ei oleks üldse midagi uut. Ma tahaks tähelepanu juhtida eelkõige kahele momendile.

Kuigi jutt käib jälle kommunismist, on selle sõna tähendusvarjund märgatavalt muutunud. Kui veel paar inimpõlve tagasi seostus Kommunismus võitlusega töölisklassi õiguste eest, siis nüüd on vormiline rõhuasetus väga selgelt mujale nihkunud. „Struktuuridele“ ei vastandu enam proletariaat, vaid reipalt laienev täherida FLBGT... (feministid, lesbid, biseksuaalid, geid, transseksuaalid) jne. Seda järjest mitmekesisemat seltskonda ei ühenda vastuseis mitte niivõrd kapitalismile kuivõrd patriarhaadile, mille sümbol on traditsiooniline mehest, naisest ja lastest koosnev perekond (vt ka „Bullerby lapsed“, PM 28.8.17).

Teiseks – seekord ei tule kommunistliku vibe ideed mitte niivõrd Hollywoodist kuivõrd Silicon Valleyst, sest uue ortodoksia jõustamisel mängivad olulist rolli just sotsiaalmeediagigandid Google, Twitter jne.

See on huvitav. Alates Prantsuse revolutsioonist on poliitilist spektrit vaadeldud läbi vasak-parem filtri ning egalitaarsed ideed on olnud loomulikult pahempoolsete pärusmaa. Selle kevade Prantsusmaa presidendivalimiste tulemusi kommenteerides kirjutas aga USA kirjamees Christopher Caldwell: „Ajakirjanduse väited, nagu kujutaks valimistejärgne poliitiline maastik endast midagi „pentsikut“ või „sürrealistlikku“, ei vasta tõele. Sugugi mitte! See on tavaline pilt. Ühes ääres on endiselt kapitalistid ja varahaldurid, teises töölised. Pentsikut on selles kõiges ainult nii palju, et esimesed kutsuvad end nüüd „vasakpoolseteks“ ja teised „parempoolseteks“.“

Seetõttu meenutab globaalne poliitiline maastik praegu pigem reformatsioonieelset olukorda, kus aegamööda piki rahvuspiire fragmenteeruvale kristlaskonnale vastandus ladinakeelne katoliiklik koorekiht. Kui usupuhastusvibe kord tuurid üles võttis, jäid konfessionaalsed erimeelsused peagi palju põhimõttelisema vastasseisu varju. Ühe leeri arvates tuli lootusetult korrumpeerunud maailm – tänapäeva kõnepruugis siis kapitalism – minema pühkida ja ehitada selle asemele õigluse, võrduse ja lunastuse kuningriik. Teine oli tagasihoidlikum ja nägi lahendust üksteise ärakuulamises ja kompromissides.

Nii oli siis, nii saab olema ka nüüd. Igasuguses suures ühiskondlikus murrangus on alati kaose ja korra parteid ja see, kummal pool kuningat kumbki neist istub, on sootuks teisejärguline. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli

Allikas: Vikerraadio päevakommentaar



Maavärina purustused Mexico Citys.

Maa aeglustumine toob suuri maavärinaid

Ameerika teadlased väidavad, et tuleval aastal võib maailmas tulla tavapärasest rohkem suuri maavärinaid, sest maakera pöörlemine on aeglustunud. Roger Bilham Colorado ülikoolist ja Rebecca Bendick Montana ülikoolist analüüsisid kõiki maavärinaid, mis on toimunud alates aastast 1900 ja mille magnituud on olnud üle seitsme.

Kadrioru mesitarudest võetakse mett

Uuring: mida sisaldab Kadrioru roosiaia mesi?

Võiks arvata, et linnakeskkonnas on saaste suurem kui maal ning saasteained võivad sattuda ka linnas kogutud metesse. Tallinna ülikoolis tehtud meeanalüüsi tulemused näitavad aga sootuks muud.

Marine Le Pen 7. mail valimiskaotuse järel kõnet pidamas.

Aro Velmet. Kas kahekümnes sajand oli viga?

Žanr, milles tavaliselt jutustatakse Euroopa lähiajalugu, on apokalüpsis. Katastroof, millele järgneb puhastumine ning „uus taevas ja uus maa“. Suure majandussurutise ja Teise maailmasõja õudustest tulid eurooplased välja veendumusega, et millelgi sellisel ei tohi kunagi lasta korduda

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: