Vanhaneni intervjueeris saates "Välisilm" Rain Kooli.

Kuidas te kirjeldaksite poliitilist arutelukultuuri Soomes ning keelekasutust parlamendis? On see viimasel ajal teravamaks muutunud, kas üksteisele öeldakse järjest halvemini, on ehk populistlikke sõnavõtte rohkem kui enne?

Seesama teema on praegu päevakorral ilmselt kõigis demokraatlikes riikides. Kõik märgid näitavad, et sotsiaalmeedias levinud keelekasutus ilmub ka mujale avalikku debatti.

Soomes arutletakse üsna palju selle üle, kuidas parlamendis omavahel suhelda tuleks. Meie põhiseadus eeldab, et parlamendi liige peab end ülal tasakaalukalt ning väärikalt, teisi solvamata. Ehk et debateerida on lubatud, ka teravalt, kuid seda tuleb teha nii, et ei solvata ega tembeldada kedagi teist ei inimese ega inimgrupina. Selle ära õppimine tekitab veel mõnevõrra raskusi.

Eestis on viimasel ajal räägitud palju opositsiooniliider Kaja Kallase tapmisähvardusest. Kui tõhusalt Soome politsei poliitikuid kaitseb ning kui tõsiselt taolisi ähvardusi võetakse?

Meil on turvasüsteem, mille üks põhimõtetest on, et sellistest ähvardustest ei räägita kõva häälega. Ma arvan, et suur osa tõsistest ähvardustest jääbki seetõttu avalikkuse eest varjatuks. Kui ma ise olin peaminister, ei avalikustatud mulle tulnud ähvardusi kunagi. Paljud ähvardajad just nimelt otsivad ja loodavad avalikku tähelepanu. Niisiis on parem, kui taolistest ähvardustest ei räägitaks kõva häälega, aga ametivõimud teeks tasahilju oma tööd nende uurimisel.

Põlissoomlased on tõusnud viimastes toetusuuringutes Soome kõige populaarsemaks erakonnaks. Millega seda seletada?

See on hääletajate tahe. Demokraatias on see kõige olulisem. Hääletajad otsustavad, keda toetada.

Laiemalt on aga tegemist üle-euroopaliku või isegi kõigi Lääne demokraatlike ühiskondadega seotud nähtusega. Üks selle ilmnemisviisidest on president Trumpi toetus USA-s, aga ka toetus Brexitile Ühendkuningriigis. Nii mitmestki Euroopa riigist on võimalik samalaadseid ilminguid leida ning ma olen päris kindel, et kui kümne aasta pärast tagasi vaadatakse, saadakse aru, kuidas kõik see on ideoloogiliselt omavahel seotud olnud. Tänapäeval kanduvad poliitilised trendid ühest riigist teise piiridest välja tegemata. Soomes on selle kõige väljund Põlissoomlased.

Eesti siseminister Mart Helme tekitas Eestis väikest viisi skandaali Soome ajakirjanikele öeldud lausega NATO-välise "plaan B" kohta, kus ka Soomel olla oma roll. Mida te sellest arvate?

Ma saan aru nii, et tegemist oli üsna suuresti vääritimõistmisega.

Eesti on NATO riik, Soome ei ole, ometi sõjaväelased harjutavad üha enam üheskoos. Kui kaugele taolise koostööga on võimalik sellistes tingimustes minna?

Päris kaugele. See, et üks riik kuulub NATO-sse ja teine mitte, ei takista sõjalist koostööd. Soomel on ühiseid õppusi ka kogu NATO-ga. Soome kaitsejõud lähtuvad paljuski NATO tehnilistest standarditest ning on loomulik, et me arendame oma kaitsevõimekust nendest standarditest lähtudes. Meil on siiski iseseisev riigikaitse, samas aitavad kaitsekoostöö ning ühisõppused NATO liikmetega, kaasa arvatud Eestiga, meie iseseisvat kaitsevõimet parandada ning kaitsejõude arendada.