EKRE aseesimees, rahandusminister Martin Helme on palju otsekohesem kui peaminister Jüri Ratas. Ratas selgitab ebamääraselt, et maaeluminister Mart Järvik ja ministeeriumi kantsler Illar Lemetti pidid lahkuma, et ületada maaeluministeeriumis juhtimiskriis. Martin Helme aga tunnistas Tre Raadios sirge seljaga, et valida oli, kas valitsus laguneb või EKRE vahetab ministri välja ja ministri väljavahetamise juurde kuulus kokkulepe kantsleri vabastamisest.

Seega oligi nii, nagu poliitilistes koridorides juba varem kostis – Illar Lemetti kantsleri koht oli vahetuskaup koalitsiooni püsimise eest, et peaministri usalduse kaotanud maaeluministri saaks valitsusest ära saata.

Aga see pole veel kõik. Martin Helme sõnul sõlmisid koalitsioonierakondade juhid koos Järviku ja Lemetti lahkumise otsustamisega terve paketi muid kokkuleppeid, millest – rahandusministri sõnul – ei olegi praegu mõtet avalikkusele rääkida ja mida ta lubas kisata ära teha, sest muidu "tullakse jälle kirve ja kangiga kallale".

Millised on need tegemist ootavad kokkulepped, seda ei ole avalikustanud ka peaminister Jüri Ratas.

EKRE esimees, siseminister Mart Helme nimetas Järvikust loobumist Tre Raadios taktikaliseks taandumiseks. Kui kuulata või lugeda aga Martin Helme sõnu, siis – ei, tegemist on strateegilise pealetungiga.

Kelle vastu on tankipataljonid ja jalaväebrigaadid sihitud? Esialgu jääb mulje, et apoliitilise ja professionaalse ametnikkonna vastu. Ka näiteks ametnike iseseisvuse vastu avalikustada kahtlused, mida tekitab poliitikute sekkumine mõnda järelevalvemenetlusse. Just seda tegi juba augusti alguses Illar Lemetti, kes kantslerina rääkis riigisekretärile, ja tema kaudu peaministrile, mõndagi huvitavat maaeluministeeriumi poliitilise juhtkonna tegevusest ja nüüd jahvatavad seda infot edasi õiguskaitseasutused. Siin on kogu Lemetti-asja sisu, mis tuleb lahutada vormist, kuidas ta ei nõustunud enda vabastamisega ja küsis veel kantslerina kohtust valitsuse vastu esmast õiguskaitset.

Raske öelda, kas teistel riigiametnikel on edaspidi sama palju julgust minna oma kahtlusi jagama, kui need riivavad poliitikute tegusid.

Nii jääbki lõppevast nädalast kriipima mitme poliitiku parastav ja kahjurõõmus suhtumine, mis saatis 25. novembril valitsuse erakorralise telefoniistungi otsust vabastada Illar Lemetti ametist. Jaanus Karilaid Keskerakonnast võttis selle kokku lühikesse mõttesse "Antud juhul on tegemist poliitilise tasandi taaskehtestamisega."

Kirjanik Urmas Vadi rääkis meile aga mõistuloo väärikast lahkumisest. Selle lõpus astub Mart Järvik ametist lahkudes väärikalt üle kabineti ja paneb selja taga kinni väärika ukse, mille lingid on tehtud... kantslerite sääreluudest.

Ometi on nii, et poliitikud, näiteks ministrid, ei saa hakkama ilma ametnikkonnata, kes annavad oma ministritele tuge nende poliitiliste lubaduste, ka koalitsioonilepingu täitmiseks. Isamaa peaks seda teadma niikuinii, sest on õige mitmes valitsuses olnud. Praeguseks võiks ka Keskerakond olla üle saanud ametnike umbusaldamisest, mida nad tundsid kolme aasta eest, kui tõusid opositsioonist peaministriparteiks. Isegi EKRE, kes võitleb kompromissitut võitlust nn süvariigiga, on tegelikult kogenud ametnike ja poliitikute koostööd õige mitmes ministeeriumis. Helmed, sise- ja rahandusminister, tunnevad seda igapäevaselt.

Aga nüüd ütleb siseminister Helme pühapäevases raadiosaates sõna sõnalt järgmist, rääkides Mart Järviku aegsest maaeluministeeriumist: "Üdini korrumpreerunud, oma ametis mitte toimetulnud, seda valikuliselt ja oma suva järgi ellu viinud ametnikud süüdistavad ministrit, kes tahtis neid tööle panna."

Loeme seda lauset uuesti. Ja mõtleme korraks, jättes nimed kõrvale.

Korruptsioon on Eestis kuritegu. Korrumpeerunud ametnik, kui kohus tõestab tema süü, on kurjategija. Siseminister, kes teab, et keegi – ka riigiametnik – on seotud korruptsiooniga, peab oma oletusi jagama kiiresti prokuratuuri, kaitsepolitsei või keskkriminaalpolitseiga, et saaks algatada ametliku menetluse ja teha lõpu seaduse rikkumisele. Teisiti ei ole mõeldav, sest ta on siseminister.

Muide, nii käitus augusti alguses kantsler Lemetti. Nüüd loodaks, et siseminister Helme on sama otsustav ja on juba andnud või kohe annab pädevatele asutustele üle talle teadaoleva info ametnike korruptsioonist. See on äärmiselt tõsine süüdistus.

Ent ametnikest laiemalt.

Muidugi me tahame, et veterinaar- ja toiduamet ehk VTA räägiks rohkem, arusaadavamalt ja faktidega listeeria-skandaalist ja just pereettevõtte M.V.Wool tegevuse piiramise põhjustest. Tahame, et kõik ametnikud võtaksid omaks õiguskantsler Ülle Madise toetatud selge sõnumi põhimõtte.

Aga mida me ei taha, on poliitikute poolt araks ja alalhoidlikuks triigitud professionaalselt tasalülitatud ametnikkond, kartlikud ja algatusvõimet alla suruvad inimesed, kes kell 8.30 lähevad tööle ja kell 17.30 lahkuvad sealt.

"Kas ametnikud saaksid ka üksi riigi juhtimisega hakkama?" küsis kaks aastat tagasi Eesti üks säravamaid ja sügavamaid diplomaate Matti Maasikas Postimehele kirjutatud essees. Ja ta jätkas: "Ajalehti uskudes see meil praegu juba nii toimubki. Vale. Professionaalne orkester mängib ilma dirigendita küll sümfoonia maha, aga lugu hakib – vaja on kedagi, kes tempot ette annaks. Sama on riigi puhul, kus on vaja nii poliitikute kui ka ametnike arukat panust."

Ahjaa, kui tänavu juulis pani siseminister Helme ühele pulgale Ida-Euroopa vabanemise NSV Liidu kontrolli alt ja Suurbritannia lahkumise Euroopa Liidust, nentis Matti Maasikas, siis veel välisministeeriumi asekantsler, kuidas meie diplomaatidel on üha keerulisem rääkida, et Eesti poliitika pole uue valitsuse ajal muutunud. Ja mida ta kuulis vastuseks? Martin Helme küsimust: "Kes sa selline enda arvates oled? Sellise riigivalitsemise lõpetamiseks me valitsuses olemegi."