Kantsler esindab ministeeriumis maja ehk ametkonda, minister koalitsioonipoliitikat. Siin tuleb mängu kantlseri olulisim oskus - näha n-ö nurga taha, avastada ohte nii poliitikakujundamisel kui ka ministeeriumi igapäevatöös, vahendas "Aktuaalne kaamera. Nädal".

"Kõiki asju ei pruugi näha, aga on asju, mille puhul on võimalik justkui kukkuvaid õunu püüda ja neid õigele kohale tagasi asetada," rääkis siseministeeriumi kantsler Lauri Lugna.

ERR küsis, kes tegelikult ministeeriumi juhib - kas kantsler on ministrile sisuline partner või teeb ära töö, mis ministrit ei näi huvitavat?

"See on nii ja naa. Mõnikord ministrit just huvitab selline micromanagement ja siis tekivad ka pinged, sest ideaalis minister ei peaks sellega tegelema," vastas Indrek Tarand, kes oli välisministeeriumi kantsler aastatel 1994 kuni 2001.

"Ministrid on väga erineva juhtimisstiili, kultuuri ja huvidega, millistesse teemadesse minna. On olnud ministreid, kes on väga huvitatud maja enda toimimisest, ja on ministreid, kes on tulnud majja ja öelnud, et "Lauri, seisa sina maja toimimise eest ja mina keskendun poliitilistele eesmärkidele ja muutustele, mis on koalitsioonis kokku lepitud"," kommenteeris Lugna.

Tähtis on kantsleri ja ministri vahel koostöö loomine, mille kvaliteet tuleb välja just raketes olukordades, kogu maja koostöös.

"Eks ta selline sillaehiataja roll on. Kultuuriministeeriumi ja kultuurivalkonna eesmärkides on vaja liitlasi leida teistes ministeeriumites või ka avalikkuses. Samuti sildade ehitamine poliitikute ja ametkonna vahel. Kui silla otsad kokku ei lähe, siis koostöö ei toimi," selgitas kultuuriministeeriumi kantsler Tarvi Sits.

"Raske hetk on olnud pea aasta tagasi, kui Eesti Kontserdi juhi valimisel oli nõukogu ja valitud kandidaadi vahel erimeelsusi ja samal ajal lõpetas NO teater. See sattus kõik kokku," lisas ta enda ametiaja ühest keerulisemast ajast.

"1998. aasta jaanuars toimus Ida-Tallinna keskhaiglas selline ennekuulmatu asi, et siirdati neerusid. Neerudoonorid saabusid sõbralikust Moldovast, aga viisad oli neile andnud Türgis pesitsev aukonsul, kellel võib-olla oli, võib-olla ei olnud õigust viisasid anda. Sellest tuli suur sakndaal. Kui meditsiinieetiliselt mõelda, siis see sündmus omas suuremat kaalu kui üks listeeriabakter," meenutas Indrek Tarand seika enda ametiajast.

"See on koht, kus ametnikuna avalikus teenistuses pead ühel hetkel aru saama, et esindad riiki. Ja mõnes mõttes kogu kriitika, mis regionaaltasandil toimub - kusagil pannakse sünnitusosakond kinni - on süüdistused ka sinu pihta. Kui sa suudad eristada ametniku ja isikliku tasandi, siis sa suudad sellega hakkama saada," rääkis Sits.

Indrek Tarand tegi koostööd kuue valitsusega, ministreid oli selle aja jooksul mõni rohkem. Ta alustas Jüri Luige ja lõpetas Kristiina Ojulandiga.

"Tööstiil on erinev ja kahtlemata erakondlik taust mõjutab seda tööstiili, lisaks isikuomadustele," sõnas ta.

"Jüri Luigel oli juba noorest peast fookuses välispoliitka. Tema oli minusuguse kantsleri jaoks mentor, kes näitas, kuidas asjad toimuvad ja kuidas saab midagi teha. Kristiina Ojulandist jääb meelde midagi muud. Kui me olime minister Sinijärve ajal remontinud ministri ooteruumi, siis Ojulandile ei meeldinud põrandakate ja ta käskis esimese asjana selle 24 tunni jooksul välja vahetada," meenutas Tarand.

Lugna: iga kantsler on seaduste ja väärtuste kaitsmise nimel valmis ametist lahkuma

Kantsleril on tööleping, mis ei anna õigust poliitikute seisukohti kritiseerida. Aga ta peab kaitsma riigi järjepidevust rumaluste eest.

"Sageli vaadatakse ministrit lihtsustatult kui maskotti, kelle üleanne on eelarvest raha tuua, et meie (maja) saaksime tegutseda. Seal peab ka kantsler kellelegi, kes liiga kõrgeks peenras kasvab, vaheltharimist tegema," selgitas Tarand.

"Maja roll on pigem välja tuua riskid ja mõju, aga mitte öelda, et meie arvates on see nüüd sobimatu. Loomulikult, piir jookseb seal, kus minnakse seadusega vastuollu. Ma siin ei müstifitseeriks kantsleri rolli. See käib avaliku teenistuse töötaja kohustuste hulka, et sa teatad sellisest olukorrast kui need tekivad," rääkis Sits.

Et kantsler on apoliitline, on tal varasemast mingi valdkondlik kompetents.

"Tunda valdkonda ja mingeid teemasid teada - ega ta kahjuks ka ei tule ja võib-olla jääb ära selline tõestamise moment, et ma ka midagi kultuurist tean. Teisalt, kindlasti tuleb seda enam tähelepanelik olla, et oma armastatud valdkonna külge kinni ei jää ja ka teised saaksid samaväärset tähelepanu," kommenteeris Sits.

"See apoliitilise ametkonna stabiilne süsteem on olnud hea ja on edaspidi, kui teda nüüd katki ei löödud. Ma arvan, et siit võib ilmneda aasta või pikema aja jooksul, et ametnikkond on saanud sõnumi, et pilliroog lebab niipidi, kust tuul puhub. See ei ole hea," ütles Tarand.

Kantsleri töö on leida kompromisse. Isekeskis kohtutakse igal esmaspäeval, igaüks tuleb oma majast oma valdkonna huvidega.

"Üks meist peab minema tagasi oma majja ja ütlema, et seekord oli Eesti jaoks mõistlikum teha teistsugune valik. Kõige populaarsemaks oma majas sellega ei muutu, et andsid järele mingisuguses huvis, aga see on kõige nauditavam osa töös. Meie roll seisneb selles, et panna kirja tänase olukorra plussid-miinused, alternatiivi plussid-miinused, luua veel üks alternatiiv ja selle plussid-miinused ja anda poliitilise otsuse tegemiseks ministri kätte," selgitas Lugna.

Lugna usub, et iga kantsler on valmis ametist tagasi astuma, kui küsimus on väärtuste või seaduste kaitsmises.

"Ma usun küll, et on. Ja puhtalt selle pealt, et kõik kantslerid on andnud ametivande olla ustav Eesti Vabariigile ja teha oma tööd ausalt. Ja olen täisti kindel, et iga kantsler seda ka teeb," ütles Lugna.

"Eesti vabariigi taastamise järgsed kantslerid on osa folkloorist, kui me mõtleme Margus Leivo või Mihkel Oviiri peale," märkis Tarand.