Pärast riigikogu viimatisi valimisi ja uue koalitsiooni moodustamist liigume siinses poliitruumis ja viimasel ajal ka majanduselus ühest detailsest konfliktist teise.

Valitsemise raske taak on nii mõnelegi ministrile kui uues olukorras mitte orienteerunud tippametnikule osutunud liiga rängaks. Aga need, nii opositsiooni kui ka meedia poolt ülespuhutud skandaalikesed on üksnes tagajärjed. Samal ajal tulevad põhjused üha reljeefsemalt esile.

Ootuspäraselt on üles kerkinud vaidlusi ja kirgi loov teema - vastasseis ühelt poolt välja kujunenud, ringkaitsesse asunud, omadest hooliva ja oma väärtushinnangutega aeglaselt looviva ametkonna ja teisalt meile aktsepteeritavast demokraatiast võrsuvate kiireid sooritusi teha soovivate poliitikute/ministrite vahel. Aga kehtiv seadusruum on loodud eelmiste majandusstruktuuride ajal ja ametnike mõtlemisviisist lähtuvalt.

Adumaks meie konfliktsituatsioonide teket, peame oma avatud majanduse juures pöörama pilgu viimastel aastatel mujal maailmas toimuvale

Praeguses turumajandusfaasis on maailma majandus on viimastel aastatel kiiresti muutumas. Need tendentsid on üha rohkem tuntavad ka meie väikeses avatud majanduses, kus elanikkond kahaneb ja ülalpeetavate arv kasvab.

Eestis on toimumas äärmuslik varaline kihistumine. Need, kes tänu oma tööle ja osavusele ning valitseva poliitilise eliidi kaasaaitamisele on muutunud siinses mõttes jõukaks, ei ole enam huvitatud kardinaalsetest muudatustest.

Valitsemise parnassile tõusnud, uut majanduspoliitikat deklareerinud poliitikud püüavad pisut varakuse tekki nihutada vaesemate poole ja siin ongi peamine lõhe, ka majandusideoloogiline lõhe. Ja just siinkohal me vajame tarka riigi finantsjuhtimist majandus- ja finantsmaailma muutumisel.

Juba üle 25 aasta tagasi tulid riiki ehitama aktiivsemad ja ärksamad, väga erinevatelt tegevusaladelt inimesed, mugavustsooni ei olnud veel tekkinud.

Aga kuidas peaksime toimima nüüd? Järjest olulisemaks muutub riigistruktuuride paradigmaatiline raputamine, narratiivsete eesmärkide püstitamine, uute, suurema maailmapildiga inimeste haaramine riigi juhtimisse, sest on tekkinud ametnike küllaltki suletud alalhoidlik, oma märgisüsteemiga klass.

Probleem on selleski, et oluliste eesmärkide püstitamine ja nende saavutamise vahendite valimine eeldab haritute ja karismaatiliste ning rahva seas populaarsete juhtide olemasolu. Haritud ja karismaatilised selles tähenduses, et suudetakse genereerida uudseid mõtteid, kuidas riiki edasi viia, mitte ei tammuta paigal ja ei jaotata ümber olemasolevaid ressursse.

Valimistel on tagajärjed

Meie meedia, mida on nimetatud ka vasakliberaalseks, ja osalt selle poolt kujundatud avalik arvamus, tippametnikud, osa poliitikutest ja president takkapihta ei ole oma maailmavaatest (mida ei saa neile ette heita) tulenevalt adunud viimastel valimistel esile kerkinud uute poliitjõudude teistsugusele maailmavaatele baseeruvaid ambitsioone. Ehk siis valimistel on paratamatult tagajärjed.

Meie riigi arengufaas on selline, et on välja kujunenud ametnike klass, mis eksisteerib oma väärtushinnangute ja põhimõtete järgi ja mis sattus paratamatult konflikti uute valijate ja uue poliitilise jõuga.

Kui enne oli enam-vähem kõik paika loksunud, aeg-ajalt küll ka vabastati tippametnikke, siis nüüd hakati juba paati jõuliselt kõigutama. Aga milleks on see vajalik? Väga üldiselt väites, selleks, et meie riigi tulevik ja jõukuse kasv sõltuvad väga teistsuguste eesmärkide püstitamises ja selleks ka vahendite valimisel.

Nendeks on investeeringud haridusse, teadusesse, teedesse, uutesse tehnoloogiatesse, ühe allikana näiteks riigisektori võlamäära viimine eurotsooni keskmisele lähemale, aga selleks ringkaitsesse asunud ametkond valmis ei ole, sest see nõuab julgust ja rohkem ning teistmoodi tööd.

Tean, et ka tippametnikke on igasuguseid. Samal ajal, kui inimene saab hästi hakkama mõnes ametis, ei tähenda see veel, et saab ka mõnes teises ning see ei mõõda tema rumalust ega tarkust.

Reformierakonna pika valitsemisperioodi jooksul ei juletud ega osatud investeerida arengusse. Lisan veel ühe tulemuse - ei suudetud pisutki objektiivset kapitali kontsentratsiooni maksusüsteemi kaudu vähendada ja nüüd on käes tulemus, et ka rikkad varsti nutavad, sest tööjõud ja tarbijad voolasid välja.

Tuleb muuta aluspõhimõtteid

Negatiivsetest tagajärgedest hoidumiseks tuleb muuta aluspõhimõtteid. Niisiis tuleb üle minna omavalitsussüsteemile, mille aluseks on praegused maakonnad ja suuremad linnad, mistõttu tekiks umbes üle kahekümne kohaliku omavalitsusüksuse.

Oluliselt tuleb vähendada ministeeriumide ja ametkondade arvu, mille tulemusena väheneks ka ametnike arv, kes siiani süsteemi siseselt genereerivad riigi arengu seisukohast mõttetuid tööplaane.

Samuti tuleb kohalikele omavalitsustele anda suuremaid õigusi ja kohustusi ning nende realiseerimiseks rohkem raha.

Poliitkonfliktide edaspidiseks vältimiseks tuleb kaasajastada olemasolevaid seadusi, mis looksid paremad eeldused ametnike ja poliitikute koostööks, eelkõige siis, kui võimule tulevad demokraatlike valimiste tulemusena varasemaga võrreldes uuema maailmavaatega poliitikud. Koalitsioonilepingus sätestatut saab efektiivsemalt ellu viia, kui uus minister võib kujundada ministeeriumi tippjuhtkonna oma käe järgi.

Ja viimaks, praeguses riigi juhtimise faasis muutub üha tähtsamaks ametkondade koostöö ettevõtjatega. Üks külg on riigi poolt ettevõtlusele eelduste loomine seadusruumi ja investeeringute näol, teine pool on igapäevane dialoog ja suhtlus, sest kas seda soovitakse või mitte - meie riik rajaneb paljuski ettevõtjate poolt loodud väärtustele.