Ülo Mattheus: kooreüraskite õnnevalem ehk Kas inimkonnal on lootust? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Ülo Mattheus
Ülo Mattheus Autor/allikas: Ave Maria Mõistlik/Wikimedia Commons

Kui inimkonnal on tulevik, siis ikkagi hargneb see lahti täiesti teistsuguses, inimese tahte järgi ümber kujundatud maailmas, kus inimesi on liiga palju ja kõike muud liiga vähe, kirjutab Ülo Mattheus algselt Sirbis ilmunud kommentaaris.

Inimene on teatud mõttes nagu kooreürask, kelle tegevus hävitab elukeskkonna, milles ta elab.

Kooreüraskil on võimalus edasi rännata puult puule, ühest metsast teise ja jätkata lõputult paljunemist, kuid inimesel on vaid üks "puu", planeet Maa, ja esialgu saab ta vaid unistada, et kui ta on oma planeedi ära tarbinud, siis istub ta mingisse kõrgtehnoloogilisse lennumasinasse ja siirdub järgmisele taevakehale, kus sobiv elukeskkond ja puutumatu loodus teda jälle ees ootavad.

Nii inimene kui ka ürask alluvad oma kindlale bioloogilisele programmile ega saa käituda kuidagi teisti. Kui üraskite tegevus on ökosüsteemile isegi kasulik – see toodab toorainet (pehkinud puitu) ja pakub eluvõimalusi paljudele teistele elusorganismidele –, siis inimtegevuse tagajärjed oma eluskeskkonnale on pöördumatud.

Kuigi 7,6 miljardit inimest moodustavad vaid 0,01% kogu eluslooduse biomassist, on nad tsivilisatsiooni algusest arvates hävitanud 83% imetajatest ja pool maakera taimkattest ning liikide paljusus on asendunud kariloomade ja karjamaadega.1

See on pannud teadlasi kõnelema uuest ajastust, antropotseenist, kus inimtegevuse mõju Maa elusloodusele ja keskkonnale on määrava tähtsusega.2

Kuid me teame seda kõike! Me teame, mis on selle kõige põhjus. See on meie majandusloogika, mis tugineb pidevale majanduskasvule. Meie õnnemudel.

Me teame, et oleme selle mudeli lõksus; osa meist on selle kui paratamatusega leppinud, teine osa otsib väljapääsu – sorteerib südamerahustuseks pakendeid, osaleb prügikoristuskampaaniates, hakkab taimetoitlaseks, ostab ökotooteid, viib oma vanu riideid taaskasutusse, korraldab protestiaktsioone, et nõuda ökomõtlemist ka valitsuselt – et see piiraks plasttoodete kasutamist, vähendaks CO2 emissiooni ja liiguks süsinikuvaba majanduse poole.

Aga see kõik ei muuda toimivat mudelit, majanduskasvu ideoloogiat ennast, millele kõik tugineb.

Tarbimine kui kasvumootor

Kui ma 1990. aastal sattusin veel toonasest Nõukogude Liidust otse Ameerikasse, oli mul raske mõista, miks tarbimisest on seal saanud kultus. Miks kõik on big size, alustades Coca-Colast ja hamburgereist ja lõpetades gigantsete külmkappidega, kuhu kõik see big size peab ära mahtuma? Miks seal kasutatakse nii palju pakendeid ja ühekordseid nõusid?

Kuid see tehti mulle puust ja punaseks: kui me kõike seda ei tooda ja ära ei tarbi, siis pole inimestel tööd. Ühekordsus on toimiva ühiskonnakorralduse alus – just see ühekordsus võimaldab neid asju rohkem valmistada ja annab inimestele tööd. Ühekordsus on levinud kõikjale – rõiva- ja autotööstusse, elektroonikasse, kogu tarbimisse.

Kvaliteet ja kauakestvus ei vasta ajastu mõttelaadile ja pidevatele tehnoloogilistele uuendustele, mis survestavad tarbijat muutustega kaasa minema. See oli ja on ameerikaliku edu saladus – tarbige, siis on kõik õnnelikud: teie olete, sest tunnete tarbimisest mõnu, ja teised on, sest nad saavad tänu teile tööd ja võivad omakorda tarbida ning kellelegi tööd anda!

Küllap seletab see loogika sedagi, miks USA otsustas taganeda Pariisi kliimaleppest ja miks Donald Trump ei tunnista kliimasoojenemist. Või miks keskkonnaaktivism saab kergesti külge radikalismi või kliimaterrorismi sildi ja Greta Thunberg on sattunud kriitika tuleriidale nagu Jeanne d'Arc.

Tõde selle taga on lihtne – efektiivne keskkonnahoid ja kasumlik majandamine ei sobi kokku. Iga uus keskkonnameede tähendab suuri kulutusi ettevõtjale, hinnatõuse tarbijale ja mainekaotust valitsustele, kes sõltuvad majanduse edukusest ja riigile laekuvatest maksudest, mida saab valijaile ümber jagada.

Keskkonnaaktivism on oma loomult heaolumaailmale sama ebamugav kui islamiusk kristlusele. Nii näivad saabuva kliimakatastroofi ennustused korda minevat vaid Hollywoodi filmiprodutsentidele, kellele apokalüptika on üks võimalus toota eriefektidega kassafilme.

Pigem iseloomustab heaolumaailma ja selle poliitilist mentaliteeti markiis de Pompadourile omistatud juhtmõte "pärast meid tulgu või veeuputus". Nautimine pole täna enam aristokraatia prerogatiiv, sellest on saanud kogu rahva omand. Sellest on saanud toimiva majanduse üks põhilisi tingimusi.

Vaesuse ideaal ja keskkonnahoid

Nii nagu ületarbimine ise, pole uus ka vastasseis sellele. Nautlevale elulaadile on läbi aegade seatud vastukaaluks materiaalsetest hüvedest loobumine ja vaimsete eesmärkide järgimine, mis on olnud religioonide üks aluspõhimõtteid. Buddha õpetas, et kannatustest päästab vaimne tee ja mitteklammerdumine kõige muutuva (sh materiaalse maailma) külge; Jeesus ütles, et ärge koguge endale vara maa peale, vaid taevasse.

Buddha loobus kuningakoja luksusest ja rändas ringi askeedina. Ta piirdus päevas enamasti kausitäie riisiga ja rõivaks valis luitunud ürbi kalmistu väravast, kui eelmine oli ära kulunud.

Kristlusega läks teisiti. Jeesus Naatsaretist oli rändjutlustaja, kes ütles lahti nii oma vanemate omandist kui ka jõukast elust puusepa pojana.

Ometi, saatuse kiuste ja tänu apostel Pauluse tõlgendusele, kasvas tema järgitud vaesuse ideaalist välja lunastusõpetus, mida jutlustatakse kiriklikus luksuses. Kirik on maailma üks rikkaimaid ja varakaimaid institutsioone, mille tegelikku väärtust ei ole keegi suutnud kokku arvutada.

Ainuüksi Ameerika Ühendriikides on hinnatud ususektori sissetulekuks 378 miljardit dollarit aastas (mis on rohkem kui kümne suurima tehnoloogiaettevõtte – Apple, Amazon, Google jt – kogutulu kokku) ja kogu panuseks majandusse 1,2 triljonit dollarit.3 Usust on saanud tööstus, osa heaolumaailma majandusest.

800 aasta eest otsustas Assisi jõuka kaupmehe Pietro di Bernardone poeg Giovanni, kellest sai püha Franciscus, kristlike algväärtuste juurde naasta ja asutas kerjusmunkade vennaskonna Ordo Fratrum Minorum.

Legendi kohaselt läinud püha Franciscus isaga tülli, sest müünud ilma loata mõned isa poest võetud kangad, et saadud raha kirikule annetada. Väidetavalt saanud ta kiriku abistamiseks ilmutuse otse Jeesuselt. Tüli tulemusena ütles püha Franciscus isast lahti, heitis seljast isale kuulunud rõivad ja alustas oma vaimset teed ilma vähimagi ihukatteta.

Praegused eesmärgid ja keskkonnahoiu ideoloogia, mis kutsuvad üles tarbimist vähendama ja säästlikult elama, ei erine põhimõtteliselt frantsiskaanide või budistide kasinuse ideaalidest. Ka keskkonnahoiust on saanud religioon ja sellel on hulk järgijaid, kes levitavad oma mõttelaadi nii nagu Jeesus, püha Franciscus või Buddha.

Tänapäeval me küll ei loobu kõigest ega lähe tänavale kerjama, aga kõneleme sellest, et pole vaja osta rohkem toitu, kui me ära sööme (piisab kausitäiest riisist); et uute rõivaste ostmise asemel võib kasutada kellegi vanu; tarbitud kaubad ja pakendid tuleb suunata säästlikult taaskasutusse jne.

Keskkonnareligioon räägib ka maailma lõpust nagu Johannese ilmutus ja ütleb, et kui me ei vähenda tarbimist ja CO2 emissiooni atmosfääri, järgneb kliimakatastroof. Keskkonnahoiul on oma vennaskonnad (Greenpeace jm rohelised liikumised) ja aeg-ajalt ilmuvad välja uued prohvetid nagu Greta Thunberg.

Keskkonnahoid kui religioon üritab muuta globaalseid protsesse ehk siis nähtusi, mille muutmine lõppkokkuvõttes ei ole inimese võimuses, ent mis ju teebki neist liikumistest religiooni.

Nähtamatu käe juhtimisel, kuhu siis?

Samal ajal kui keskkonnareligioon peab apokalüptilisi jutlusi, jätkab maailmamajandus ja tarbimine hüppelist kasvu.

Kui selle kogumaht jooksevhindes moodustas 1980. aastal 11 triljonit dollarit, siis 2000. aastal 33 triljonit ja 2019. aastal juba 86 triljonit, kasvades IMFi hinnangul 2024. aastaks 111 triljonini.4 Eriti kiire on majanduskasv arengumaades: kui 1980. aastal oli nende majanduse kogumaht 2,7 triljonit, siis 2019. aastal juba ligi 35 triljonit dollarit.

Selle kasvu mootor seisab kolmel sambal, millel ju samuti on usu tunnused.

Esiteks, majandus tugineb rahasüsteemi usaldusväärsusele: raha ringleb, pangad annavad laenu, laenajad täidavad oma kohustusi ja kõik usuvad, et see nii ka jätkub.

Teiseks. Usalduse püsimiseks tuleb teha pidevalt tehinguid, millest ilmneb raha reaalne väärtus. Selle usu tempel ja kirik on börs.

Kolmandaks. Kuna rahal on omadus aja jooksul väärtust kaotada, tuleb seda pidevalt investeerida, et majandustegevus püsiks kasumlik.

Raha pidev liikumine ja investeerimine on nagu õhk, ilma milleta majandus lämbub. Nii peab majandus tekitama tarbijais pidevat nõudlust ning pakkuma uusi teenuseid ja vidinaid, millest tal varem aimugi polnud. Tootja peab kasutama kõiki mehhanisme, et inimese naudinguvajadust veelgi ergutada. Majanduse ideoloogia tugineb hedonismile.

Mõtiskledes, mida tähendab majanduskasvule tuginev õnnemudel, tuleb paratamatult vastata küsimusele, mida toob tulevik ja missugustele lahendustele peaks inimkond oma tarbimispillerkaarist toibudes ellujäämiseks orienteeruma?

Või kas inimkonnal üldse on tulevikku ja kas ta mitte ei nautle nähtamatu käe all lihtsalt surnuks?

Olgu kliima soojenemise põhjuseks siis inimtegevus või kliimamuutuste tsüklilisus, mille üle jätkuvalt vaieldakse, on meie elukeskkonnas hulganisti muid muutusi, mis ei ole vaieldavad – meie ookeanides ja jõgedes hulbib määratus koguses tapvat plasti; me oleme suure osa maapinnast kaevandustega pahupidi pööranud, hävitanud suurema osa metsi ja loomaliike.

Meie maakera mitmed piirkonnad on muutunud kas tühermaaks või prügilaks. See on piisav ajend, et oma tarbimisele pidurit tõmmata või seda revolutsiooniliselt muuta, nii et jäätmeid loodusesse ei satuks, ja mis veelgi vajalikum, et see loodus üleüldse säiliks.

Isegi kui inimeste toodetud CO2-l ei ole kliimasoojenemises kõige otsustavamat osa, ei tähenda see, et me võiksime oma atmosfääri edasi saastata. Urbaniseeruvas maailmas on sellel aina suurem tähtsus, me ju tahame hingata puhast õhku, mitte autode ja vabrikute tossu. Me tahame puhata liivarandadel, mitte randa uhutud plastil.

Vihmauss, kes sööb oma saba

Me räägime küll palju süsinikuneutraalsest majandusest, taastuvenergia osakaalu suurendamisest ja majandustegevuse ökoloogilise jalajälje vähendamisest, kuid tänapäeva meetodid meenutavad pigem vihmaussi, kes sööb iseenda saba.

Orienteerudes vähema süsinikuga tuule-, päikese- või tuumaenergiale projitseerime oma jalajälje kuhugi kaugemale, kus kaevandatakse nende seadmete tootmiseks vajalikke muldmetalle või uraani tuumaelektrijaamadele. Põletades elektrienergia tootmiseks puitu me samal ajal ka hävitame biomassi, mis CO2 ümber töötab.

Tekitatud jalajälge ei saa mõõta vaid CO2 emissioonist lähtuvas mõõtkavas (et näiteks tuuleenergia CO2 just nagu ei tooda), vaid arvesse tuleb võtta ka teisi keskkonnamuutusi – hävinud maastikke ja elusloodust, saastunud (radioaktiivset) vett jms, millele lisanduvad tootmisjäätmete probleemid.

Sageli ei ole toorainet kaevandatavates riikides, nt Hiinas või Venemaal, piisavat keskkonnakaitset ega keskkonnateadlikkust, et hävitavaid tagajärgi keskkonnale ja elusloodusele ära hoida, ning ka arenenud riikides saavutatakse kokkuhoid sageli keskkonna arvelt, sest nii on kasumlikum.

Selline areng, kus vihmauss sööb oma saba, jõuab paratamatult lõpptulemuseni, kus pea teeb viimase ampsu ja neelab iseenda alla. See tähendab, et praegune süsinikuvaba majanduse ideoloogia, millega me projitseerime oma jalajäljed kellegi teise õuele, ei ole väljapääs. Inimkonna energiavajaduste keskkonnasäästlik rahuldamine eeldab mingeid täiesti uusi energiatootmise tehnoloogiad.

Võimalik, et teadusuuringutega juba kombitakse neid, kuid veelgi tõenäolisem on, et me isegi veel ei aima, missugune on energia­tootmine millalgi kauges tulevikus. Või milliseid materjale me kasutame ja kuidas toodame toiduaineid.

Kui inimkonnal on tulevik (kui me kasutame mingeid senitundmatuid säästlikke tehnoloogiaid, lõpetame heitmete keskkonda paiskamise jne), siis ikkagi hargneb see lahti ühes täiesti teist­suguses maailmas.

See ei ole optimistlik vaade, see lihtsalt on maailm, kus inimesi on liiga palju ja kõike muud liiga vähe. See maailm on täielikult inimese tahte järgi ümber kujundatud. See on valdavalt linnakeskkond, mis on kaetud elu- ja tootmishoonetega.

Selles maailmas asendavad elusloodust inimeste kultiveeritud taimed ja põllukultuurid, loomariigis domineerivad koduloomad ja kodulinnud (arvukuselt ja biomassilt on see juba praegu nii) ning metsikust loodusest on alles jäänud, piltlikult öeldes, vaid prussakad ja mõned linnuliigid, kes neist prussakaist toituvad. Loodetavasti säilivad ka kodumesilased, sest ilma nendeta pole meil lootust.

Võib juhtuda, et inimkond saavutab mingi optimaalse suuruse, näiteks 10-11 miljardit inimest, ja et kõik tema vajadused on kaetud sellisel määral, et ta suudab kooslusena edasi toimida.

Võib juhtuda ja võib mitte juhtuda. Võib-olla on õigus neil, kes räägivad maailma­lõpust või mingist postapokalüptilisest maailmast, kus kliima- või tuuma­katastroofidest ellujäänud alustavad kõike otsast peale?


Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: