Sven Mikser ja Raimond Kaljulaid: miks mässata vabaduse vastu? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Sven Mikser ja Raimond Kaljulaid
Sven Mikser ja Raimond Kaljulaid Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR ja Siim Lõvi /ERR

Me oleme veendunud, et paremäärmusliku populismi võidukäik ei ole vääramatu ei Eestis ega Euroopas. Siiski ei tohi me käed rüpes oodata, kuni äärmuspopulistid ennast diskrediteerivad, sest see eksperiment oleks ühiskonnale liiga kulukas, kirjutavad Raimond Kaljulaid ja Sven Mikser.

Tõnis Saartsi artikkel "Eesti mäss Lääne vastu" sisaldab mitmeid mõtlemapanevaid tähelepanekuid, mis aitavad paremini mõista paremäärmuslike populistide esile kerkimist Eestis, selle ajajoont ja põhjusi.

Siiski ei saa kiirustades nõustuda Saartsi keskse teesiga, mille kohaselt on antiliberaalse poliitika tõus omane eeskätt Ida-Euroopale ja selle nähtuse juured peituvad pettumuses, mida põhjustab Lääneliku elulaadi matkimise püüdluse läbikukkumine.

Liberaalne demokraatia on tugeva surve all

Tegelik pilt Euroopas on sootuks mitmekesisem. Liberaalne demokraatia on tugeva surve all nii siin- kui sealpool kunagist raudset eesriiet. Antiliberaalsed parteid on kogunud märkimisväärset toetust nii Poolas kui ka Prantsusmaal, samal ajal kui näiteks Leedus ja Portugalis on nende valimisedu marginaalne.

Antiliberaalid mittedemokraatlikes maades jälestavad läänelikku liberaalset dekadentsi, kuid ei vastusta heaolu, mida liberaalne demokraatia ja vabad ühiskonnad on suutnud luua. Küll ei näe nad demokraatlikke vabadusi heaolu kasvu vältimatu eeltingimusena, vaid püüavad oma valijaid veenda, et raha sotsiaalsete hüvede tarvis on kusagil paratamatult olemas, seda tuleb lihtsalt senisest erineval viisil ümber jagada.

Nii saavadki nad lubada kõigile kõike, vaevamata end liigselt küsimusega, milliseid tingimusi on jõukuse kestlikuks kasvuks vaja hoida või luua.

Paradoksaalsel moel põlgavad antiliberaalid lääneliku liberaalse demokraatia tuumikväärtusi - vabadust ja sallivust, mitmekesisuse aktsepteerimist ja mittediskrimineerimise nõuet, kartes samas paaniliselt "teistsuguste" kultuurilist invasiooni, mis justkui ähvardaks meilt need väärtused röövida.

Antiliberaalsed poliitilised jõud demokraatlikes riikides külvavad hirmu väljast võõraste väärtustega tulijate ees, kuid soovivad kärpida vabadusi omaenda ühiskondades, muutes neid seeläbi sarnasemaks nendega, kelle eest end justkui soovitakse kaitsta.

Rääkides aga sellest, mida meil demokraatlikus maailmas tõeliselt kaitsta tasub, ei tohi unustada, kui suurt rolli Läänemaailma heaolu ja globaalse konkurentsivõime kujunemisel mängisid just need samad väärtused ja vabadused, mida antiliberaalid raevukalt ründavad.

Teise ilmasõja järel koondusid Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika demokraatiad kaitsma oma ühist väärtussüsteemi totalitaarse Nõukogude impeeriumi pealetungi eest.

Toona loodud majanduslikud ja poliitilised liidud osutusid hämmastavalt tugevateks ja kestlikeks. Nende peamiseks eeliseks ähvardava vaenlase ees oli nende loomulik atraktiivsus: Euroopa Liidu ja NATO-ga liituti suveräänsete riikide vabal tahtel, samal ajal kui Nõukogude Liit pidi "liitlasi" värbama jõudu kasutades või sellega ähvardades.

Just liberaalsed väärtused - vaba ühiskond, poliitilised ja isikuvabadused, sõna-, usu- ja südametunnistusevabadus, erinevuste respekteerimine ja "teistsuguste" mittediskrimineerimine on olnud ühelt poolt Läänemaailma loomuliku atraktiivsuse ja teiselt poolt majandusliku edukuse peamiseks põhjuseks. Ainult vaba ühiskond annab igaühele võimaluse oma andeid, võimeid, teadmisi ja oskusi maksimaalselt arendada ja teostada ning tagab seeläbi, et ka ühiskonna kui terviku potentsiaal saab täielikult realiseeritud.

"Võitjad" ja"luuserid"

Kolmekümne aasta eest soovisid ikkest vabanevad idaeurooplased, nende seas ka eestlased, Läände eelkõige just sealsete vabaduste, mitte ainult Lääne jõukuse tõttu.

Ent tajutud vabadus on mõistagi kombinatsioon õigustest ja võimalustest ning just sotsiaalmajandusliku heaolu ühtlustumine "vana ja uue" Euroopa vahel on kulgenud aeglasemalt ja valulikumalt, kui aastakümnete eest loodeti.

Mitmel pool on see kaasa toonud pettumuse erakondades ja poliitilistes liidrites, kellelt loodeti kiiremaid ja tulemuslikumaid, aga ka sotsiaalselt vastutustundlikumaid lahendusi.

Tuleb möönda, et alati ei püüdnudki üleminekuaja liidrid leida radikaalsetele reformidele ühiskonna laiapindset aktsepti. Ka mitmed Eesti poliitikud uskusid "šokiteraapia" vajalikkusesse, ehkki tagantjärele on mõni neist tunnistanud, et reformide vajalikkus ja eesmärgid nõudnuks paremat selgitamist ja ka nende tagajärgi pidanuks kõige haavatavamate jaoks pehmendama.

Vahetult laulvale revolutsioonile ja taasiseseisvumisele järgnenud "varakapitalistliku" perioodi vapustused ja nihestused murendasid Eesti ühiskonna sidusust märkimisväärselt. Vabaduse eest oli võideldud ühiselt, kuid ühtäkki said ühtedest "võitjad" ja teistest "luuserid". Müüt "võitjate põlvkonnast" ja ühiskonna jagamine "esimeseks" ning "teiseks" Eestiks räägivad kõnekalt tajutud ebaõiglusest ja võrdsete võimaluste puudumisest.

Ükskõik, kas pidada sellist poliitikat suurte sotsiaalmajanduslike muutuste ajal põhjendatuks või mitte, oleme me Eestis ikkagi jäänud hiljaks tekkinud lõhede tasandamisega.

Tundes põhjendatud uhkust ühiskonna jõukuse kasvu üle tervikuna, on meil üha vähem õigustust sellele, et me ei ole valmis pakkuma oma inimestele korralike sotsiaalhoolekandeteenuseid või aitama vaesusriskist välja üksi elavaid eakaid.

Ehkki põhjused võivad mõnel määral erineda, ei ole võõrandumine ja pettumine traditsioonilises poliitikas ja poliitikutes mõistagi omane vaid meile Eestis või ainult idaeurooplastele.

Ka Läänes on tavainimeste tunnetatud heaolu kasv, mis pikki aastakümneid kulges tormilises tempos, toppama jäänud. Samas on ühiskondlikud ja töösuhted, aga ka tehnoloogiline ja informatsiooniline keskkond, milles tegutseme, lühikese ajaga tundmatuseni muutunud. See loob soodsa pinnase fundamentalismile, soovile minna tagasi endisesse aega, mil maailm oli lihtsam ja arusaadavam.

Mäletatavasti oli ka Ameerika presidendi Donald Trumpi valimisloosung mitte "Let's Make America Great!" (sellise hüüdlausega võitis omal ajal valimised Ronald Reagan), vaid "Make America Great Again!" (ek - teeme Ameerika uuesti suureks/suurepäraseks!)

Identiteedipoliitika

Üheks antiliberalismi väljendusvormiks, mis näib ühendavat Ida- ja Lääne-Euroopa radikaale ja populiste, on identiteedipoliitika. Ehkki populistid jagavad peavoolupoliitikutest kergekäelisemalt heldeid lubadusi, ei ole neil enamasti paremaid retsepte, kuidas tegelikult tagada inimestele hüvesid, millest nood tunnevad end olevat ilma jäetud.

Juhtimaks tähelepanu kõrvale sotsiaalmajanduslike lubaduste teostamatuselt, pakuvad nad odava aseainena teatud valijarühmadele võimalust tunda ennast ühiskonnas eesõigustatuna lihtsalt mõne välise grupitunnuse tõttu. Selliseks tunnuseks võib olla nahavärv, etniline päritolu, usutunnistus, seksuaalne orientatsioon või isegi sugu.

Taolisele sõnumile rajatud poliitiline kampaania on selle viljelejaile odav ja intellektuaalselt vähenõudlik, aga see on ahvatlev ka põhjusel, et võimaldab asetada vastutuse (või isegi süü) ühiskonna valupunktide eest iseendast väljapoole, neile, kes sinuga sama identiteeti ei jaga.

Üks lihtne näide: mõne ääremaal kiduva ja kahaneva küla kurva saatuse põhjused võivad olla keerulised ja komplekssed. Rolli mängivad enamasti globaalsed trendid, nagu tootmise konsolideerimine ja automatiseerumine, samuti linnastumine, aga oma osa süüst võib olla ka valitsejate naiivsel veendumusel, et majanduse dereguleerimisest ja liberaliseerimisest tulenev majanduskasv valgub iseenesest ja valitsuse sekkumiseta hüvedena üle kogu maa.

Äärmuslastest identiteedipoliitikute jaoks on asi aga sootuks lihtsam: kogukond käib alla, sest töö on "meie omadelt" ära võtnud võõrad sisserändajad, madalas iibes on aga süüdi homoseksuaalid! Vaatamata sellise sõnumi ilmselgele ekslikkusele suudab see oma lihtsuses kõnetada märkimisväärset osa neist inimestest, kes on senistes poliitikutes ja nende lubadustes pettunud.

Paremäärmuslik identiteedipoliitika on ohtlik mitmel põhjusel. Ehkki vähemuste ja väljastpoolt tulijate vaenamine võib teatud osas ühiskonnast tekitada ühtekuuluvustunnet ja pakkuda võimalust kuhjunud frustratsiooni välja elada, lõhub see kogu ühiskonna sidusust ja pärsib tema arengut.

Rääkimata ebaõiglusest ja ülekohtust, mis saab osaks nendele, kes oma teistsuguse rahvuse, nahavärvi või muu tunnuse alusel "meie" hulgast välja jäetakse.

Seda, miks äärmuslik-populistlikud sõnumid meie ühiskondades sedavõrd suurt kõlapinda omavad, võib osaliselt seletada tehnoloogilisest arengust põhjustatud kiirete ühiskondlike muutuste ja globaalsete trendidega.

Ka varasemate valitsejate tegudel ja tegematajätmistel on kindlasti oma mõju. Aga kui varasemad otsustajad ka kannavad vastutust oma tegude ja otsuste eest, siis vastutus ühiskonda lõhestavate sõnumite eest lasub täiel määral neil, kes neid sõnumeid poliitilises võitluses kasutavad. Need poliitikud Eestis, kes nimetavad kaasinimesi prussakateks, parasiitideks või saastaks, ei saa vastutust oma sõnade ja nende tagajärgede eest riputada ei George Sorose, Angela Merkeli, Andrus Ansipi ega Mart Laari kaela.

Pärast okupatsioonist vabanemist tahtsime me võtta sisse oma õiguspärase koha vabas maailmas. Riigina jõudsime me sihile hämmastavalt kiiresti, kuid ei suutnud selles joovastuses märgata neid, kelleni vabadusega kaasnevad hüved ei jõudnud.

Neid tegematajätmisi ei ole veel hilja heastada. Aga ühiskonna lõhestamise ja vaenu külvamisega seda ei tee. Vabaduste lämmatamisega samuti mitte.

Pole ühtegi kaalukat põhjust väita, et liberaalne demokraatia on oma aja ära elanud ja tulevik on äärmuslaste ja populistide päralt. Mitteliberaalsed jõud on sotsiaalmajanduslikku ängi ja üha haaramatumaks muutuvat infomaastikku ekspluateerides küll mitmel pool populaarsust kogunud, kuid oleks sügavalt eksitav väita, et neil on Eestis või enamikes Euroopa riikides ühiskonna enamuse toetus.

Vaba ühiskond on kaitstav

Liberaalne demokraatia ja vaba ühiskond vajavad kaitset ja õnneks on nad ka kaitstavad.

Kuidas?

Esiteks on vaja iseendale tunnistada, et kiirete ja valdavalt edukate reformide kõrval oleme viimase kolmekümne aasta jooksul teinud ka tõsiseid vigu, mis vajavad korrigeerimist.

Me ei pea seni tehtut revolutsionääride kombel alusmüürideni maha kiskuma, kuid riigi toimestruktuuride ning tulude ja kulude perioodiline ilma dogmade ja tabudeta üle vaatamine on igati mõistlik ja vajalik, nagu ka sisuline debatt maksude ja riigieelarve üle.

Samal ajal tuleb välistada pikaajaliste struktuursete reformide tükkideks katkumine populistlike valimislubaduste või sponsorite majandushuvide realiseerimiseks. See on võimalik, kui meie peamisi poliitikaid hakkab nappide enamuskoalitsioonide hapra tasakaalupunkti asemel senisest enam tagama laia ja ka vähemuse huve arvestada ühiskondlikku kokkuleppe otsimine.

Teiseks peame olema valmis looma suuremat ühiskondlikku sidusust mitte vastandamise, vaid ühisosa pinnalt. See tähendab näiteks, et kestlikku üksteisemõistmist eesti ja vene emakeelega inimeste ja kogukondade vahel ei ole võimalik luua, kultiveerides ühist vastumeelsust siia saabuda võivate teise nahavärvi või usutunnistusega sisserändajate suhtes.

Koosmeelset ja terviklikku ühiskonda saame ehitada vaid nii, et püüame leida ühisosa ja kokkulepet neis küsimustes, mis on meid siiamaani lahutanud.

Hea näide on vene hariduse tuleviku küsimus, mida ei saa lahendada Reformierakonna pakutud kirvemeetodil, aga samuti mitte nii nagu tegi Keskerakond, mis leppis koalitsiooni luues võimupartneritega kokku, et poliitiline lahendus erimeelsusele seisneb üldse igasuguse poliitika puudumises.

Toimiv lahendus saab seisneda aga üksnes ühiskondlikus kokkuleppes, mida ei tajuta eestlaste soovina otsustada, mida "me siin oma venelastega peale hakkame".

Kolmandaks peame suutma kokku leppida reeglitepõhisuse austamises nii oma siseriiklikus toimimises kui ka rahvusvahelistes suhetes.

Maailmast, kus igaüks üritab oma huve jõu abil kehtestada, ei ole kellelgi midagi võita, kaotada aga küll. Eesti-taoline väikeriik võib oma mõjukuse ja positsiooni, halvimal juhul koguni iseseisvuse, kaotada aga iseäranis kiiresti.

Riigis, kus ühiskondliku kooseksisteerimise põhimõtted iga poliitilise pinnavirvenduse peale muutuvad, ei tunne ennast turvaliselt ei üksikisikud ega ettevõtted.

Ühiskonnas, milles valitsevad teravad sotsiaalmajanduslikud lõhed ja mille kõigile liikmetele ei laiene samad põhiõigused, puudub sisemine stabiilsus, mis on vajalik pikaajaliste sihtide seadmiseks ja elu viimiseks. Nagu kett on vaid nii tugev, kui tugev on tema nõrgim lüli, nii on ka riik ja ühiskond tervikuna võimelised edenema vaid siis, kui selle nõrgemaid liikmeid üksi ega maha ei jäeta.

Me oleme veendunud, et paremäärmusliku populismi võidukäik ei ole vääramatu ei Eestis ega Euroopas. Siiski ei tohi me käed rüpes oodata, kuni äärmuspopulistid ennast ja oma agendat diskrediteerivad, sest taoline eksperiment oleks ühiskonnale kaugelt liiga kulukas.

Kui kõik vastutustundlikud poliitilised jõud, aga samuti ühiskonna tuleviku pärast muretsevad inimesed ja huvigrupid väljaspool parteipoliitikat suudavad vabas ja kultuurses, ent pluralistlikus debatis otsida ühisosa just nende sotsiaalsete valupunktide lahendamiseks, mida inimesed tajuvad hetkel kõige akuutsemana, siis väheneb aegamööda ka paremäärmusliku populismi külgetõmbejõud. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: