Arheoloog ja Tallinna Ülikooli arheoloogia teaduskogu numismaatikakogu hoidja Mauri Kiudsoo ütles BNS-ile, et tänavu avastatud haud asus mullu leitud mõõgaleidudest vaid mõnekümne meetri kaugusel ning nii haud kui ka mõõgaleid on dateeritavad samasse aega ehk 10. sajandisse. "Need leiud on omavahel seotud," kinnitas Kiudsoo. "Hauast välja tulnud sõlg kinnitab arvamust, et mõõkade kasutajad olid kohalikud Rävala muinasmaakonna sõdalased."

Tänavu avastasid arheoloogid Põhja-Eesti rannikupiirkonnast, Rävala muinasmaakonda jäänud aladelt põletusmatusega maahaua. Haud on aja jooksul segi küntud, kuid arheoloogid leidsid matusepaigast odaotste, hobuste suitsete, vikatite ja üheteraliste võitlusnugade katkeid. Lisaks leiti hauakohast mooninuppotstega ammukujulise sõle tules moondunud tükke ning ühed vedrukäärid.

Eelmise aasta lõpus tuli samast Põhja-Eesti matusepaigast välja kaks kaks leiukogumit, mis sisaldasid umbes saja viikingimõõga katkeid. Tegemist on Eesti suurima viikingmõõkade katkete leiuga.

Eelmisel aastal välja tulnud kaks mõõgakatkete kogumit paiknesid teineteisest vaid 80 meetri kaugusel. Leiukogumid on suure tõenäosusega kenotaafid – mujale maetud inimestele pühendatud hauatähised. Uudist umbes saja viikingimõõga katkete leiust kajastasid paljud ajaloole ja arheoloogiale keskendunud väljaanded üle kogu maailma ning enamus neist seostas leitud mõõgakatked Skandinaaviast pärit sõdalastega.

"Nii see siiski tõenäoliselt ei ole," sõnas Kiudsoo. "Tänavu avastatud haud annab alust päris kindlalt väita, et ka selle lähedusest avastatud kenotaafid on Rävala sõjameeste sümboolsed matused, mitte aga Rootsist või Taanist pärit ja Idateel hukkunud viikingite omad."

"Kindlalt seda muidugi väita ei saa, kuid tõenäoliselt on kaks mõõgatükke sisaldanud kenotaafi pühendatud kas ühes või kahes kodust kaugel aset leidnud lahingus või sõjaretkel surma saanud Rävala sõdalastele," ütles Kiudsoo.

Kiudsoo selgitas, et viikingiajal oli Läänemere piirkonnas kasutusel olev relvastus üldjoontes sarnane. "Seetõttu pole pelgalt mõõkade või odaotste põhjal võimalik tuvastada selle kasutaja päritolu," sõnas ta. "Näiteks sama tüüpi mõõku kasutasid viikingiajal skandinaavlased, eestlaste esivanemad, aga ka liivlased, kuralased või ükskõik millise siin piirikonnas elanud rahva esindajad."

Sõlgede tüüp näitab maetute Eesti päritolu

Küll aga saab relva kasutaja päritolu kohta järeldusi teha ehete põhjal. Kiudsoo sõnul on ehete tüübid sageli lokaalsed ning näiteks Ojamaal levinud ehteid kandsid reeglina Ojamaalt pärit inimesed ning Eestis levinud ehtetüüpe Eestist pärit inimesed.

"Idatee põhimagistraaliga seonduval lõigul kandsid ammukujulisi sõlgi eeskätt Edela-Soome ja Loode-Eesti sõdalased," sõnas Kiudsoo.

Tänavu avastatud hauast leiti ammukujulise mooninuppotstega sõle tahtlikult lõhutud ja põlenud tükke. Kiudsoo sõnul on lamedad, mooninuppotstega ammukujulised sõled Loode-Eestis levinud ehtetüüp."Skandinaavias see tüüp ei kodunenud, teada on vaid üksikud leiud Rootsist Väntholmenilt ja Ölandilt Eketorpi linnusest," ütles ta.

Mooninuppotstega ammukujulised sõled meenutavad väliselt ambsõlgi, kuid nende konstruktsioon on erinev ja nad on ambsõlgedest ka palju suuremad. Tegemist on mõõtmetelt suurima Eestis kantud kaarsõlgede tüübiga.

Haua tüüp viitab kohalikele

Ka tänavu leitud haua konstruktsioon viitab kohalikule päritolule. Kiudsoo sõnul on tegemist maa-aluse põletusmatusega, mille puhul põletatud surnu säilmed asetati maasse kaevatud auku või lohku ning kaeti seejärel mulla või kividega. Vähemalt põhjapoolses Eestis oli viikingiajal taoline hauatüüp seniarvatust hoopis laialdasemalt kasutusel. Samasugust matmisviisi kasutati ka Lääne-Eestis.

Kiudsoo lisas, et põletusmatuse leidudest on kindlasti üheks põnevaimaks esemeks vedrukäärid. Selliseid kääre kasutati tollal nii lammaste pügamiseks kui ka kangaste lõikamiseks.

Seni on sarnaseid vedrukääre Eestis kalmetest leitud vaid kahel korral: Harjumaalt Kurna kalmelt ja Läänemaalt Keskvere kalmelt. Lisaks on neid tulnud päevavalgele Peedu linnuse, Rõuge linnus-asula ja Tartu asula kihist, mis jääb aastatesse 1030 – 61. Eritunnuste puudumise tõttu on kääre ilma leiukontekstita sageli raske dateerida.

Möödunud aastal välja tulnud Rävala leidude näol on tegemist suurima Eestist leitud viikingiaegsete relvakatkete kogumitega. Leid sisaldas ka siinmail haruldaste mõõgatüüpide osi. Rävalast tuli välja kümneid H-tüüpi käepidemeid, samuti ka üksikud E- ja V-tüüpi mõõkade katkeid. Viimased kaks tüüpi on haruldasemad.

Põhjus, miks Rävala põhjarannikult välja tulnud leiukogumid ei sisalda terveid mõõku, peitub toonastes matmiskommetes. Nimelt on Eesti ala tolle perioodi leidudele iseloomulik, et relvad pandi maetutele hauapanustena kaasa "surmatud" kujul ehk siis kas lõhutuna või kasutamiskõlbmatuks muudetuna.