Aasta 2016 jäi meile meelde mitte üksnes selle tõttu, et populism kõikjal Läänes jälle esile tõusis, vaid ka nende inimeste pimeduse tõttu, kes ei suutnud näha parem- ja pahempoolse populismi erinevust.

See vahe on otsustava tähtsusega ja selle kahe silma vahele jätmine annab omapoolse panuse juba niigi raskustes rabeleva avaliku arutelu allakäiku. Mõlemat liiki populismi esiletõus on neoliberaalse poliitika pikaajalise nurjumise tagajärg, aga see on ka "demokraatliku poliitika üks möödapääsmatu mõõde", nagu seletab poliitikafilosoof Chantal Mouffe.

Saamaks aru sellest, miks nii paljud inimesed maailma "arenenud" demokraatiates on pöördunud nii äärmusparempoolse kui ka vasakpoolse populismi poole, on vaja saada aru, kui kahjulik on traditsiooniliste parteide ja valimisharjumuste jaoks kõikjal Läänes olnud poliitika moraliseerimine, mis leidis aset 20. sajandi teisel poolel.

Kompromissi probleem

Pärast "vaba maailma" võitu kommunismi üle, liberaaldemokraatia universaliseerumist ning kaubanduslepete globaliseerumist hakkasid traditsioonilised parteid uskuma, et parteidevahelistest konfliktidest võib üle saada kompromissi abil. Demokraatlike valimiste põhiteemaks sai "suveräänsuse" ja "opositsiooni", "parema" ja "vasaku" küsimustest kaugemale mineva diskursuse kehtestamine.

Aga kas ei ole need hea tervise juures demokraatliku ühiskonna tingimata tarvilikud koostisosad? Ühiskondlikud debatid ei tärka mitte lihtsalt sellepärast, et me oleme konfliktsed, väga erinevaid väärtusi, traditsioone ja uskumusi kandvad olendid, vaid ka sellepärast, et me oleme umbusklikud universaalsete ratsionaalsete kompromisside võimalikkuse suhtes.

Nende kompromisside häda, nagu me praegu Euroopa Liidus kogeme, on selles, et neis kehastuvad väitlused on alati etteantud raamides (framed), see tähendab, neil ei ole pistmist tegelike valikutega mingite alternatiivide vahel.

Ühena esimestest esindas seda moodsat etteantud raami Anthony Giddensi 1990. aastate "kolmanda tee" poliitika, nagu tõestas selle rakendamine Tony Blairi "uue leiborismi" poliitika kaudu. Briti õpetlane seletas, et tema eesmärk on luua "ühe rahvuse poliitika", kus ei oleks "mingit võimu ilma demokraatiata".

See on etteantud raamis demokraatia, kus poliitika ainus demokraatlik – see tähendab, vastuvõetav – tulemus on seaduste allutatus "keskme konsensusele". See raamimisvõte väitis traditsioonilisest vastanduvast poliitikast üle saavat, tegelikult aga hoopis seadis moraalsed kategooriad – "hea" ja "kurja", "õige" ja "väära" – võistlevate poliitiliste ideede esituse asemele, pannes nii aluse poliitika moraliseerumisele.

Sedamööda, kuidas kolmas tee neoliberalismi omaks võttis ja väitluslikkuse poliitilise korrektsuse kardinate taha peitis, see mitte ainult ei tõkestanud mitmekesiste poliitiliste hoiakute väljendumise demokraatlikke kanaleid, vaid ka delegitimeeris need väljendusviisid.

See moraliseeriv sõnavara üheskoos kolmanda tee kohustusliku kahe partei vahelise konsensusega on toonud kaasa parempoolsete ja pahempoolsete parteide vahelise vahe jätkuva kahanemise ja sedamööda, kuidas valikuvõimalused kadusid, hääbus ka rahva huvi poliitika vastu.

Mouffe'i ja tema kolleegi, poliitikafilosoofi Ernesto Laclau järgi, kelle populismiuurimused on praegu politoloogide seas kesksele kohale tõusnud, peab demokraatia, kui see tahab säilitada oma üleolekut teistest poliitilistest süsteemidest, pöörduma tagasi rahva juurde.

Ja see on see, mida populism teeb. See on "poliitilisuse konstrueerimise üks viis, mis põhineb ette kaotajaks peetavate õhutamisel status quo vastu mobiliseeruma". See toob kokku eri nõudmised, millega vastandutakse ühisele vaenlasele.

Laclau ja Mouffe ei pea populismi ideoloogiaks, vaid pigem niisuguseks poliitiliseks vormiks, mis suudab artikuleerida parem- ja vasaktsentristlike parteide poolt delegitimeeritud identiteete, huve ja vajadusi.

Vastupidiselt teistele poliitikaanalüütikutele ei usu Laclau ja Mouffe, et see strateegia niisugusena, nagu populistlikud poliitikud seda rakendavad, oleks kavandatud ainuüksi võimu haaramiseks; see on ka vajalik jõupingutus, et saada üle viimastel kümnenditel traditsioonilisi parteisid iseloomustanud alternatiivide puudusest.

Parem- ja vasakpopulism

Etteantud raamides demokraatiate ühe tagajärjena on populism saanud ainsaks produktiivseks vormiks, mis võtab arvesse rahva nõudmisi ja edendab kollektiivset osalust. Aga täpselt samamoodi, nagu kunagi oli olemas olemuslik vahe parem- ja pahempoolsete poliitikal, on vahe ka parempoolsel ja vasakpoolsel populismil.

Ehkki mõlemad rakendavad üht ja sama põhimõtet – koondada rahvahulk mingi poliitilise idee ümber, et kujundada teatav "meie" "nende" vastu olukord –, on nende gruppide määratlemiseks kasutatavad mõisted radikaalselt erinevad.

See on ilmne ka emotsioonidest, mida mõlemad pooled valijate mobiliseerimiseks ära kasutavad: hirm võõrapärase ees paremtiival ja parema tuleviku lootus pahemal. Esimesena mainitu juured on vihkamises ja ükskõiksuses, teisena nimetatul õigluses ja võrdsuses.

Donald Trumpi ja Nigel Farage'i parempoolne populism, mis leidis väljenduse nende "Teeme Ameerika jälle suureks" ja EL-ist lahkumise kampaaniates, piirab "rahva" rahvuslikku identiteeti, jättes välja immigrandid, põgenikud ja igasugused muud "teised", keda saab määratleda teatud sentimentaalse ideaali suhtes "võõrastena".

Ehkki välistamine on olemas ka Bernie Sandersi ja Pablo Iglesiase pahempoolses populismis, ei välista nemad inimeste kategooriaid, vaid pigem neid establishment'i sektoreid, mis seisavad neoliberaalsete globaalsete korporatsioonide teenistuses. 

Sandersi jaoks tähendas see "suurte pankade lagundamist" ja Iglesiase jaoks võidu saavutamist selle Hispaania "kasti" üle, millesse kuuluvad maa kaks tähtsamat poliitilist parteid, parempoolne Rahvapartei ja vasakpoolne Hispaania Sotsialistlik Töölispartei.

Nii nagu vabariiklik ja demokraatlik partei Ameerika Ühendriikides ja toorid ning tööpartei Ühendkuningriigis, on needki parteid finantskapitalismi nõudmiste aktsepteerimise tõttu kaotanud suure osa oma toetusest.

Praegune probleem läheb sügavamale kui Trumpi ja Farage'i parempopulismi võit, ehkki nende režiimide ksenofoobne loomus on tõsiselt murettekitav. Vasakpoolse populismi nurjumine jätab demokraatia veelgi meeleheitlikumasse olukorda.

Sandersil ei õnnestunud võita eelvalimisi – korporatiivse valitsemise instrumenti, mis on mõeldud populistlike ideede hambutuks tegemiseks. Ja Iglesiase partei Podemos, mis praegu valitseb reas regioonides ja linnades, on osutunud võimetuks tooma olulisi sotsiaalseid muudatusi – nagu "üldine põhisissetulek" – üleriigilise poliitika tasandile.

Ometi on just nüüdseks võimupositsioonidele valitud parempoolne populism see, mis 21. sajandi pluralistliku demokraatiakäsitlusega kokku ei klapi. Sandersi ja Iglesiase pahempoolne populism kujutab endast etteantud raamidesse pandud demokraatiates parteide ainsat võimalust saavutada võit populistliku koletise üle, mille nad on valla päästnud.

Artikli tõlkis Triinu Pakk.