Aimar Ventsel: traditsioon vs modern ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Aimar Ventsel
Aimar Ventsel Autor/allikas: Erakogu

Ingliskeelsed jõululaulud ja oktoobrikuised jõulureklaamid on tulnud, aga pole kindel, et jäävad. Oluline on aga see, et eestlase jaoks on jõulud SEE aastasündmus. Miks jõulud nii olulised on, seda oskavad vähesed selgitada. Aga on ju, kirjutab Aimar Ventsel.

Mõned nädalad tagasi juhtus nii, et ma sattusin Võromaale. Võrus asub asutus (ehkki ametlikult kaubamärk) nimega Uma Mekk ja nende missiooniks on tutvustada ning ka mõnevõrra turundada enam kui saja regiooni väiketootja toodangut. Peamiselt siis toitu, aga ka mitmesuguseid jooke. Neil oli või

alus mind viia kokku mõningate tootjatega ja näidata mõningaid huvitavaid toidukohti Vana-Võromaal (mis on märksa suurem tänapäeva Võrumaast). Paari päeva jooksul oli võimalus tutvuda hulgaliselt inimestega, kes ühel või teisel moel on otsustanud – tallinlase jaoks – Eesti teises servas tegeleda toidupärimuse arendamisega.

Etnoloogid on pärimust uurinud sellest ajast saadik, kui 19. sajandil tekkis etnoloogia. Alguses uuritigi rangelt pärandikultuuri, mida Eesti esimese iseseisvusperioodi ajal nimetati ka vanavaraks. Põhjus oli selles, et 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse etnoloogias peeti seda "vana" kõige "ehedamaks" ja ka eesti teadlased nutsid põhjalikult teemal, kuidas "vana traditsiooniline" eesti kultuur välja sureb.

Kusjuures selleks kõige ehedamaks kultuuriks peeti just talupojakultuuri, linnaeestlasel justkui kultuuri polnud. Hiljem muutus vaade "traditsioonilisele" etnoloogias märksa kriitilisemaks, analüüsiti palju seda, kuidas tänapäeval arusaama traditsioonilisest kultuurist luuakse ja kultiveeritakse.

Üldiselt on etnoloogias kogu aeg vaadatud seda, kuidas ja kas üldse vastanduvad traditsiooniline ja modernne. Kusjuures vastandavad n-ö tavainimesed ju ise. Kogu see nutt ja hala teemal, kuidas multikulti tapab ära Eesti kultuuri on tegelikult üks versioon sellest kuidas 1920. aastail Helmi Reimann-Neggo, Oskar Loorits, Gustav Ränk või ka hiljem Uku Masing nutsid taga rahvariideseelikute, traditsiooniliste nootade ja vankrite ning boreaalse ilmavaate kadu.

Vorm

Huvitav on see, et traditsiooniline seostub ennekõike vormiga ja just sellise vormiga, mida näidatakse muuseumis. Selles suhtes on Vabaõhumuuseum oma rahvariietes töötajate ning lambaaedikutega justkui eestlase olemuse ja hinge kehastus.

Süües ennast paari päeva jooksul läbi Vana-Võro toidu ja juues läbi mõnegi joogi, sai mulle selgeks, et selline must-valge vastandumine ei toimi.

Mind viidi paari võromaisesse kohvikusse – soovitan kõigile Kolme Sõsarat ja Suurt Muna – mille pearõhk oli kohaliku tooraine ja kohaliku traditsiooni külastajani toomine. Sealjuures oli tegemist kaasaegsete, stiilsete ja mugavate kohtadega, mitte aga suitsunud seintega külakõrtsidega. Ka toit ei koosnenud karaskist või kördist, aga oli seal palju head-paremat. Ainukese tingimusega, et tooraine pärineks 50 kilomeetri raadiusest.

Nagu mulle seletas üks Vastseliina toidutootja, siis praktikas on asi nii, et iga n-ö traditsioonilist toitu tegev tootja kasutab moodsaid vahendeid ja kohati ka koostisosi, sest teistmoodi tänapäeval ei saa. Ja moodsaid eksperimentaaltooteid välja mõtlev ettevõtja kasutab teinekord väga palju traditsioonilisi võtted või toiduaineid.

Muuseas ma ei ütleks et traditsiooniline on alati per se midagi eriti üllast. Näiteks istun praegu seda lugu kirjutades Elsassi traditsioonilises restoranis, kus pole seinas ühtegi pistikupesa, millest sülearvutit laadida ja aku hakkab vaikselt tühjaks minema!

Võromaa on selline vahva koht, kus on suurepäraselt näha, et traditsioonilisus ei seisne mitte vormis vaid sisus. Näiteks ükskõik millise toidu- või joogitootjaga ma nende paari päeva jooksul ka ei rääkinud, need jutud läksid sada protsenti ühel hetkel talgutele. Kui ma Võromaa muusikalise saadiku Mari Kalkuniga mõned aastad tagasi intervjuud tegin, siis keeras ka tema jutt talgutele.

Võromaal on traditsiooniks kokkuhoidmine ja teineteise aitamine. Au sees on isetegemine. Sealjuures tehakse tegijate poolt taolisi mittetraditsioonilisi asju nagu rabarberiveini või nurmenukusiirupit. Aga iga selline toode toob Võromaad rohkem maailmakaardile.

See oligi vist Kolmes Sõsaras, kui ma küsisin omanikelt, et miks on sellised kohalikku toorainet kasutavad kohvikud-restoranid vägagi levinud Eesti äärtel, samal ajal kui Eesti keskel naljalt midagi ei leia. Vastuseks oli: "Neil pole identiteeti ja traditsiooni."

Mõni kolleeg võiks sellel teemal kunagi uurimuse teha, aga siin seostati moodsat kohalikkust (huvitav toit huvitavas kaasaegses ja omanäolises kohas) traditsiooniga, mis peaks ennekõike justkui uuendustele vastu rääkima. Tegelikkuses on üks teisega nabanööripidi ühenduses

Sisu

Ma arvan et eestlane ei teadvusta endale tihti, et traditsiooni puhul pole oluline mitte vorm, vaid too nähtamatu sisu.

Jah, ahjuliha, verivorst, hapukapsas on traditsiooniline eesti jõulutoit. Meie arvates. Ent vähemalt esimesed kaks tekkisid eestlase lauale alles 19 sajandil. Muide, isegi selline lihtne traditsiooniline hommikusöök nagu praetud muna hakkas alles samal ajal levima. Palju olulisem on tegelikult jõulude pidamise fakt iseeneses ja see, et jõulud on midagi, mida me seostame eesti kultuuriga.

Vorm muutub – ingliskeelsed jõululaulud ja oktoobrikuised jõulureklaamid on tulnud, aga pole kindel, et jäävad. Oluline on aga see, et eestlase jaoks on jõulud SEE aastasündmus. Miks ta nii oluline on, seda oskavad vähesed selgitada. Aga on ju.

Nii Võromaa Uma Meki alla koondunud väiketootjad kui ka see kindlameelsus, millega keskmine eestlane jõule tähistab näitavad seda et traditsiooni ja modernsust ei saa vastandada. Ilme teiseta ei jää esimene ellu, vaid muutub heal juhul vaid museaalseks artefaktiks, mida näidatakse külalistele või lastele kui "meie kultuuri".

Kokkuvõttes võib ütelda, et ei sure eesti kultuur välja miskit. See lihtsalt muutub, ajakohastub ja võtab meie jaoks kohati selliseid vorme, et tundub enesestmõistetava kultuurifoonina. Mis aga tapaks eesti kultuuri, oleks sunniviisiline vanavarastumine, muuseumis elamine.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: