Aimar Ventsel: öö ilma revolutsioonilise avangardita ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Aimar Ventsel
Aimar Ventsel Autor/allikas: Erakogu

Aimar Ventsel istub etnoloogi paradiisis, öises baaris, ajab hiliste napsutajatega juttu ning mõtiskleb revolutsiooni võimalikkuse üle.

"Üldiselt on aga halvas usus need, kes kardavad tunnistada, et sotsialism on võimalik või, veel enam, kardavad, et sotsialism võib võita. Kartke edasi, ükskord me võidame niikuinii." (Oudekki Loone minu Facebooki seinal, 07.01.2010)

Kell on umbes 23.30. Istun ühes baaris, mis on lahti praktiliselt ööpäevaringselt ja kus müüakse leti alt kaasa alkoholi. Letihinnaga kusjuures. Avastasin ma selle asja ammu, kui sellesse kohta sattusin.

Selline odav plastlaudadega koht, aga sisse marsivad miskid hipsterid. Ma mõtlen, et mis nad siit tahavad, aga nad ostavad veini kordades kallimalt, kui seda poest saaks. Aga on ka hilja juba. Selles baaris näeb seda Eestit, mida näebki ainult sellistes baarides.

Siseneb tüüp, kes raudselt töötab Soomes ehitusel. Tunneb huvi, et mis maksab pooleliitrine viski. Baaridaam vastab et 75 eurot. Päss helistab sõbrale ja kraamib raha taskust välja. Tuleb meelde Keiu Telve magistritöö Soomes pendeltöötavatest eestlastest. Et noored tüübid tulevad tagasi pataka rahaga ja joovad selle ka kohe maha. Potlatch.

Järgmine on kärtspunastes tossudes tüüp kärtspunase jopega. Võtab kaasa õlle. Nojah, alla nelja euro, vastu ööd pole nii hirmus. Siseneb odavalt riides paar umbes 45-aasta kanti. Naisel on 1980. aastate stiilis kunstmaterjalist jope, mille kapuutsi ümbritsevad kunstkarvad. Uurivad, et kas süüa saab ja mida. Ei telli, lahkuvad.

Siseneb ebamääraselt riides, odavates jopedes ja suusamütsides 50. aastates paar. Naisel on käes pudel Venemaal toodetud joogivett Svjatoi Istotšnik. Kus seda Eestis üldse müüakse? Tellivad süüa ja istuvad nurka. Baaridaam jookseb leti ja kööginurga vahet. Teeb süüa, valab napsu, müüb alkoholi ja vaatab moblast Vene televisiooni.

Siseneb tüüp suusamütsis, tellib neli purki õlut ja šašlõki. Haarab õllepurgid kätte, minust möödudes ütleb mulle: "Tere!" ja istub rooga ootama. Roog tuleb. Mikrolaineahjust. Korgib ühe õlle teise järel lahti ja mugib šašlõkki.

Tellin veel ühe õlle. Kirjutan arvutis. Siseneb jokkis meesterahvas, püksid rebadel. Ostab õllepurgi kaasa. Keerab ringi, pooled kannikad välguvad jope ja pükste vahelises paljastuses. Siseneb väga korralikult ja kallilt riides hipsterpaar. Uudistavad, pärivad ja ostavad kaasa paar pudelit veini.

Mingil hetke maandub mu lauda ehitaja tööriietes nooremapoolne tumedapäine mees. Käes on tal õllepurk. "Kuule, kas sa telefonilaadijat saad anda?" Hoiab käes kallist telefoni. Otsin laadija välja. Mul on iPhone ja see ei sobi, mehel on Android-telefoni otsikuga. Mul on õnneks kaasas ka selline juhe, ma laadin sellega kõrvaklappe.

"Kuule ma teen sulle õlle välja," pakub mees. Ostab mulle ja endale õlle. Istume. "Ma olen kodutu," juhatab mees jutu sisse. Näeb väga puhas ja pestud välja. "Naine viskas välja, lapsed on tema juures." Selge! Ulatab käe üle laua. "Ruslan!" Ma tutvustan ennast ja ütlen "Ruslan on tatari nimi." Mees elavneb. "Jah, kust sa tead? Mu isa on tatarlane! Ma ise olen lastekodu laps, isa peaaegu ei tea."

Mööda läheb kampsunis ja suusamütsis naine Svjatoi Istotšniku pudeliga. "Ma olen alkohoolik," ütleb Ruslan. Sel kellaajal me vist kõik oleme. Räägime. Ühel hetkel seisab laua kõrval päss kõrvallauast. See, kes tellis neli õlut ja šašlõki.

"Ma istun õige teie lauda," ütleb ta. Tegelikult polnud see küsimus vaid teadaanne. Ulatab käe: "Kaspar!" Kaspar on umbes 25, hallides dressipükstes ja mustkollase jopega.

Mulle tuleb meelde, et mul oli Facebookis põgus suhtlus rahvasaadik Oudekki Loonega. Rahvasaadik kirjutas, et varsti tuleb sotsialistlik revolutsioon, tahab keegi seda või mitte. Niipalju kui ma olen sellistes plastlaudadega kohtades maandunud, pole ma kunagi seal näinud salongisotsialiste tutvumas töölisklassi eluga.

"Kas sa oled advokaat?" küsib Kaspar. "Miks sa nii arvad?" küsin ma vastu. Kaspar osutab mu läpparile. Panen läppari kinni. "Ma töötan Tartu ülikoolis," teen asjad selgeks. "No ma ütlesin et sa oled advokaat!" on Kaspar endaga rahul. "Ma olen alkohoolik!" lisab Kaspar sellepeale. Veel üks.

"Ma olen Võrust. Meil Võrus saab sellises kohas peksa!" võtab Kaspar jutuotsa üles. "Tallinnas ei saa," vastan mina. "Ma olen ehitaja," jutustab Kaspar edasi. "Siin kohas ma olen kakelnud küll. Turva lasi pisargaasi näkku. Ja siis on paar korda mendid mu siit ära viinud."

Ruslan ütleb mulle: "Kuule, mine ütle sellele vennale, et ta mu telefoni ei puutuks!" Asi on selles, et kõrtsis on vaid paar pistikut ja üks neist on laua juures, millel lamab ta telefon ja mille taga istub venelasest keskealine mees ja sööb midagi, mis on mikrolaineahjus soojaks lastud.

Lähen ja ütlen. Tatari päritolu Ruslan ei oska vene keelt. Mees laua ääres ütleb mulle vene keeles: "Pane siis telefon teise laua juurde." Ma panen. Kui ma tagasi oma laua juurde tulen, siis räägivad Ruslan ja Kaspar ehitamisest. Õigemini Kaspar räägib.

"Ma teen kõike kätega. Kõik tööd, mida kätega teha saan, seda ma teen!" "Sa oled kuldsete kätega?", pistab Ruslan vahele. "Olen jah!" vastab Kaspar. "Mis tööd sa ise teed?" "Siseviimistlus." vastab Ruslan.

Kaspar tüürib jutuga edasi. "Kui ma Võrust Tallinna tulin, siis ma sain viis eurot tunnis. Nüüd aga kümme. Ülemus on väga mõnus mees, temaga tööst puudust ei tule." Teen mõttes väikese arvutuse: 8 x 10 x 7 x 4=2240. Kas maksud maha, seda ma ei küsi. Päris hea miinimumpalk, sest ehitajad teevad sageli ületunde.

Kaspar räägib sellest, kuidas politsei teda siit baarist ära viinud on ja ta sai trahvi ja ka vist mingi tingimisi karistuse.

Sellised kohad on etnoloogi paradiis. Kõige värvikam sell, keda ma siin kohanud olen, oli noor Tallinnas elav lätlane, kes nahkpintsaku hõlma all kandis suurt tääki ja väitis et käib Tšetšeenias palgasõduriks. (Kusjuures ma olen sama jutuga ja sarnaselt närvilisi mehi kohanud mitmel pool endises Nõukogude Liidus ning ma täitsa usun, et ka Eestist käiakse Tšetšeenias.)

Erinevad saatused ja elulood. Üks on aga neil meestel ühine. Nende silmis ei põle revolutsioonilist viha. Pole seda leeki, mis tõuseb raudse rusikana ja lömastab rõhujate kolba. On olmemured – naine jättis maha, raha ei jagu –, aga mitte süsteemset viha. Täna öösel revolutsiooni ei tule! 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: