Kui veel paari aasta eest võis vajalikke produkte saada kohalikust suuremast seafarmist, siis nüüdseks on need kraanid kinni keeratud. Kagu-Eesti lihatööstused ja seakasvatajad tõdevad, et neile helistatakse iga päev. Küsimus on ikka see sama: kas teie käest saaks verd ja soolikaid. Ametlik vastus on, et ei saa.

Ilma naljata. Lihatööstused pole soolikate käitlemist ja soovijatele müüki paiskamist oma äriplaani kirjutanud. See lihtsalt pole mõistlik, sest eeldaks eraldi sisseseadet ja nõuete täitmist. Nõnda rändavad kodumaiste loomade kodumaised soolikad sinna, kuhu need jääkproduktid tapamajades ikka rändavad.

Verega on umbes sama keeruline. Kiiresti rikneva kaubana eeldab seegi mitmete nõudmiste täitmist, millega mässamine pole töösturite esmane mure. Tõsi, kodumaist verd saab kasutada küll omatoodangus, aga mitte müüa.

Siiski on üks ettevõte, mida kõik tunnustatud koduköögis verivorstitegijad kui ühest suust kiidavad: Rakvere lihatööstusest olevat võimalik saada nii soolikaid kui ka verd, ent üksnes suurtes kogustes. Sellistes, millega ühel perel pole miskit peale hakata. Ja ega lõpuks üks taluperenaine pruugigi teada, et just sellisesse kohta pöörduda. Ikka vaadatakse esmalt kodukülas ringi.

Sel nädalal tegid Karula naised oma jõulueelset vorstitegu. Iidne, vanavanaemadelt pärit verivorsti retsepti järgi tehtud tangupuder ühes Karula kuplite vahel kasvatatud vorstirohuga rändas ei kuhugi mujale, kui...Saksamaalt ja Uus-Meremaalt tellitud soolikatesse.

Järjepidevust ja traditsioone austavad Karula naised lõgistasid ise seejuures naerda. Mis sa hädaga teed, küsisid nad ja ütlesid, et ega vorste saa siis tegemata jätta.

Nad jagasid hoopis ühe suupoolega kiidusõnu Saksamaalt imporditud soolikate puhtuse ja kvaliteedi kohta. Samas teise suupoolega tundsid nad muret, kuidas sellistes tingimustes küll oskusi ja teadmisi edasi anda, sest eks ole ka soolikate puhastamine üks omaette kunst.

Nõnda tõsimeelselt arutledes maigutasid naised ootusärevalt suud. Need omatehtud vorstid on ju ikka parimad. Nii arvavad ka paljud teised perenaised. Pealegi on isetegemine väga popp.

Nupukamad ongi juba seljad kokku pannad ja pöördunud Rakvere lihatööstuse poole või siis saatud tellimuse Saksamaale või leidnud hoopiski ühe salajase, kuid üsna väärtusliku kontakti. Sellise, läbi mille on võimalik saada päris ehtsaid Eesti talusigade soolikaid ja verd just parasjagu sobivas koguses.

Salaseapidamine pole enam mingi uudis. Üks mu tuttav memm ütleb, et ta ei saa lihtsalt teisiti. Sigu on ju alati peetud ja kuidas siis nüüd enam äkki ei pea. Asi on ju selles, et kõhud vajavad täitmist ja oma on ikkagi oma. Ühest üleskasvatatud ja mahalöödud seast jääb arukatel peredel alles üksnes kisa, liha ühes muude produktidega jagub aga vaat et pooleks aastaks.

Aga kuidas tappa siga ajal, mil seapidamine on seakatku pärast keelatud? Tõsi, ametnikud eelistavad öelda, et meil pole midagi keelatud, nõudeid tuleb üksnes täita. Eks sellist juttu on need inimesed kuulnud ka ühe teise riigikorra ajal. Ja eks teavad nad sedagi, et ega kõiki nõudeid ei suuda üks lihtne inimene täita. Pinguta kuidas tahad, aga ei suuda.

Nüüd ütlevadki nad, et me täidame nii palju kui suudame. Mingit vahelejäämise hirmu ei tunta, sest siis ju ei saavatki oma elu elada. Tõsi, kui nii mõelda, siis need vankumatud hinged on üle elanud Stalini, Hruštšovi, Brežnevi ja teised. Veterinaar- ja toiduameti peadirektor pole seega just kõige hirmuäratavam inimene, kellega võib neil pistmist tulla.

Ka pole tänapäeva sanktsioonid nii karmid. Nõnda siis peetaksegi kodusiga ajal, mil neid tegelikult pidada ei või.

Tapatöö käib ikka nõnda nagu vanasti. Mäletate ju küll veel neid idüllilisi jõulueelseid talvehommikuid kodukülas. Lumme mattunud puid oigamas valge, raske kasuka all, päikese silmipimestavat helki valendava lumevaiba peal, lõputut teede rajamist puukuuri ja laudani, palgeid ja ninaotsa punaseks maalivat pakast ja kogu seda idülli lõhki rebivat võigast seakisa enne viimset hetke.

Eks nüüd on see samamoodi. Oskaja külamees tuleb kõne peale kohale ja teeb töö ära. Talud on teineteisest piisavalt kaugel, et kõik oleks ja jääkski delikaatseks. Pole minu asi kedagi õigustada või hukka mõista, eks inimesed elavad alati nii nagu oskavad. Oma kõige parema äranägemise järgi ja nende võimaluste piires, mis parasjagu on.

Sel moel rändavadki vähemalt osades eesti peredes jõululauale veel päris ehtsad kodumaised jõuluroad. Oma seast tehtud pasteet ja sült, rulaad ja liharullid, ahjupraad ja verivorstid, kõrned ja käkid.

Ja kuna üks pere ei jõua ühe sea verd ja soolikaid üksi ära süüa, rändabki ülejääk olulise kontaktini. Selleni, kes need juba teiste soovijateni vahendab. Kuuldavasti saavat isegi pealinna prouad endale salaseapidamisest saadud salaverest- ja soolikatest päris ausad verivorstid jõululauale.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.