Finantsturud on üha integreeritum osa majandusest ning nagu 2008. aasta kriis näitas, võib finantsturgude paanika tuua ka seiskumise majanduses. Et selle kriisi vastu võidelda, olid toona riikide võitlusrelvad võimsad - intressid langetati nulli, toimus keskpankade massiivne rahatrükk ja riigieelarved lasti sügavale miinusesse. Enneolematu! Kuid ei ole püsivamat kui ajutised asjad - majandus ei taastunud piisavalt ning tegelikult püsivad need toetusmeetmed tänaseni. Nullis intressidest on saanud standard ning keskpankade rahatrükist on finantsturud nii suures sõltuvuses, et ei suuda ilma selleta enam elada.

Selle tulemusena on finantsturgudel minu meelest tekkinud enneolematu moonutus - turud on irdunud reaalsest majandusest, kuna suur osa rahatrüki rahast liigub sinna. Siin on finants-Frankenstein, kes on loonud ennenägematu monstrumi. Kuid praegu on tal veel väga kaunid riided seljas, tõelist olemust ei ole veel näha. Ma ei ole midagi sellist oma enam kui 20-aastase maailma börside kogemuse jooksul näinud. Ei ole ka kunagi maailma finantsturgude ajaloos olnud nii suurt ülemaailmset toetust või siis ehk sobib öelda sekkumist finantsturgude toimimisse.

Ma olen tegelikult viimastel aastatel loobunud avalikult aktsiaturgude kommenteerimisest, sest sõnum on olnud üsna igav - aktsiaturud on pikemas perspektiivis riskantsed eelpool toodud riskide tõttu, kuid kuni keskpangad raha trükivad, siis pidu jätkub. Ei ole ma võtnud väga tõsiselt keskpankurite juttu, et rahatrükk peatub. See on pandud pausile, kuid tegelikult peatunud ei ole. Kuid nüüd ma muudan oma seisukohta ja arvan siin avalikult, sest usun, et oleme jõudnud etenduse viimase vaatuseni. Ei peagi rahatrükk lõppema turgude pingeks, vaid piisab, kui mingi seltskond hüüab, et "kuningas on alasti" või tegelikult siis "Frankenstein on alasti".

Ma olen väga põhjalikult analüüsinud erinevaid kriise ja mulle maailma finantsturgude ajaloos. See on väga huvitav ja õpetlik. Mark Twain juba ütles, et ajalugu ei kordu, aga riimub. Ja üks tegur, mis on pea vältimatu mullide lõhkemise osa, on see, et tõus läheb viimases vaatuses järsemaks ja meeleolu veelgi eufoorilisemaks. Ja see on praegu juhtunud. Sageli arvatakse, et kriisid saabuvad kuidagi vaikse äravajumisega, kuid ei. Enamasti tähistab kõige suurema eufooria hetk ka turgude tippe, sest aktsiaturud vaatavad alati ajas ettepoole umbes 6-12 kuud ning uudised on alati parimad tipus. Kui te kavatsete oodata ära selle hetke, kui asjad majanduses päriselt halvaks lähevad, siis aktsiaturud on selleks ajaks ilmselt juba kuus kuud kukkunud. See teeb ka investeerimise keeruliseks, sest tulevikku prognoosida on keeruline.

Ma võrdleksin aktsiaturge ja kriise liivahunnikuga. Kui liivahunnikusse visata järjest liivaterasid ühekaupa juurde, siis väga kaua aega ei juhtu mitte midagi. Kuid ühel hetkel on hunnik piisavalt suur ning teatud nurgas läheb kalle liiga järsuks, mistõttu vaid ühe liivatera lisamine võib tekitada väga suure varingu. Finantsturgudel on pea võimatu prognoosida, millal täpselt kriis algab, sest hindasid juhib lühemas vaates inimeste massikäitumine ehk psühholoogia, mitte matemaatika või finantsaruanded. Küll on aga võimalik öelda, millal on liivahunniku kalle sedavõrd järsk, et varing võib peatselt juhtuda. Minu arvates olemegi jõudnud sinna, et hinnad on aktsiaturgudel sedavõrd kaugel reaalsest majandusest, et tegemist on ehk selle sajandi kõige halvema hetkega investeeringute tegemiseks.

Sellise rahatrüki toel tekkinud likviidsusmulli puhul on mull nii aktsiaturgudel kui võlakirjades ning kui langus tuleb, siis põgeneda ei ole suurt kuskile. Suure tõenäosusega on tänases globaliseerunud maailmas turgude langus ootamatult algav ning ülemaailmne. Võlakirjade mull on veelgi suurem, selle paisutamine on kestnud pikemalt. Suure tõenäosusega on see sama ränk kriis nagu 2008. aasta oma, paljud aktsiad võivad kukkuda rohkem kui 50 protsendi võrra. On võimatu öelda, kas see algab homme või aasta lõpus, kuid pikaajalised investorid peaksid olema täna ettevaatlikud ning minu hinnangul vähendama riskantsete investeeringute osakaalu portfellis, olgu selleks siis aktsiad või ka pikema perioodi võlakirjad. Raha säilitamine on sellisel ajal olulisem kui tootluse jahtimine.

Ma väga loodan, et ma kogu selle arvamusega eksin. Finantskriisides ei ole midagi meeldivat. Kuid pragmaatik minu sees on väga murelik.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.