Seoses Tartu Ülikoolis lahvatanud järjekordse ahistamisskandaaliga palus ERR kuuel suuremal Eesti ülikoolil selgitada, palju sarnaseid juhtumeid on viimase kolme aasta jooksul kõrgkooli juhtkonnani jõudnud ja kuidas neid lahendatakse.

Tartu Ülikool on Eesti suurim kõrgkool, kus on kokku ligi 15 000 õppurit, õppejõudu ja muud töötajat. Võib-olla see selgitab, miks sealt on ilmsiks tulnud kõige rohkem ahistamissüüdistusi. Tänaseni käib kriminaalmenetlus Tartu Ülikooli raamatukogu endise direktori Martin Halliku suhtes. 2017. aastal mõistis kohus õigeks Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi professori Mart Loogi, kuigi ülikool leidis, et ta rikkus head akadeemilist tava. Kolmapäeval teatas ETV saade ''Pealtnägija'' veel ühest võimalikust ahistamisest.

Tallinna Tehnikaülikoolis oli eelmisel aastal kaebus tööalase konflikti osas, mis kompas ka seksuaalse ahistamise piire. Ülikooli personaliosakonna juhataja Tea Trahovi sõnul lahendas seda uurimiseks loodud komisjon ning väidetava ahistaja puhul tuvastati seksuaalse alatooniga ja patroneeriv käitumine.

"Protsessi tulemusena tehti hea tava piire kompava käitumistiiliga isikule hoiatus ja ta viidi üle madalamale ametikohale,'' ütles Trahov. ''Kaebuse esitanud isik lahkus ülikoolist kokkulepitud lahkumishüvitisega.''

Tallinna Ülikooli (TLÜ) kommunikatsioonijuht Sulev Oll ütles, et seksuaalse ahistamise kohta esitati TLÜ-s kaebus 2018. aasta suvel, kui üliõpilane ahistas õppejõudu. Kaasus lahendati samal sügisel. Lisaks oli veel viimase kolme aasta jooksul kaks juhtumit, mis puudutasid muudel alustel ebavõrdset kohtlemist.

Eesti Kunstiakadeemias oli eelmisel õppeaastal üks kaasus, kus ahistamine siiski tõendust ei leidnud. Rohkem sedalaadi kaebusi koolis viimase kolme aasta jooksul esinenud pole.

Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemias, Maaülikoolis ja Estonian Business Schoolis selliseid juhtumeid teadaolevalt viimastel aastatel polnud.

Samas viitab värskelt valminud uuring, et ülalnimetatud juhtumid on tõenäoliselt jäämäe veepealne osa. Nimelt sai Üliõpilaskondade Liit jaanuaris valmis esimese uuringu seksuaalse ahistamise teemal Eesti kõrghariduses, mis tuvastas üle 1500 küsitletu põhjal, et ligi 73 protsenti oli kogenud mingisugust seksuaalset ahistamist ja pea 15 protsenti füüsilise kontaktiga ahistamist.

Uuringut nõustanud Lõuna-California Ülikooli abiprofessori Aro Velmeti sõnul ongi üks uuringu põhijäreldus, et suur osa juhtumitest ei jõua tegelikult ametliku kaebuseni või vaikitakse muul põhjusel maha.

Ahistamisega tegeletakse erinevalt

Eesti ülikoolid konkreetselt seksuaalseid suhteid üldiselt oma eetikakoodeksites ei reguleeri, kuid kõigis ülikoolides valitseb suhtumine, et hea pilguga sellele ei vaadata. ''Kus on täpselt see rajajoon, mida akadeemilises suhtes olevad isikud ei tohi ületada, sellist rajajoont täpselt maha märgitud ei ole,'' lausus Tartu Ülikooli endine akadeemiline sekretär Andres Soosaar.

Ainus ülikool, kes enam-vähem selgelt oma eetikakoodeksis seksuaalse läbikäimise õppejõu ja õpilase vahel keelab, on Tallinna Tehnikaülikool.

Sõltuvalt ülikoolist saab probleemi korral pöörduda näiteks õppeosakonna, struktuuriüksuse juhi või näiteks kolledži direktori poole. Tallinna Tehnikaülikool on lisaks välja töötanud ka anonüümse vihjesüsteemi, mis on ülikooli sisevõrgust eraldi. Üldiselt lähtutakse ahistamisjuhtumeid lahendades näiteks ametlikult kirja pandud ülikooli eetilistest põhimõtetest, võrdse kohtlemise juhendist või hea tava reeglitest.

Eeskirjad ei tähenda ennetust

Aro Velmeti sõnul on ühelt poolt arusaadav, et teema delikaatsuse tõttu uuritakse juhtumeid ilma suure kärata. "Tehakse pooltevahelised kokkulepped, keegi saab seal natukene raha või südamerahu, et see õppejõud teda enam ei õpeta, ja tema saab rahus oma eluga edasi minna,'' selgitas ta ohtu, kuidas rikkuja saadetakse vaikselt minema ja jätkab ahistamist mujal.

Velmeti sõnul on värske uuringu põhijäreldus, et ahistamist esineb palju rohkem kui arvati. ''Loomulikult me peaksime keskenduma ka sellele n-ö tulekahju kustutamisele, aga tegelikult me peaksime keskenduma tuleohutusele,'' ütles Velmet. Ta lisas, et mõtlema peab sellele, et inimestel oleksid ahistamise teemal piisavad teadmised ning nad saaksid aru, kelle poole pöörduda. Samuti peavad õppejõud aduma, millised on need piirid, mida pole mõistlik ületada.