USA-st, Wisconsini osariigist pärit Madeleine tuli rahvusvahelise stipendiumiga Tartu ülikooli magistrantuuri 2017. aastal ja lõpetas kaks aastat hiljem. Praegu on aga 25-aastane vilistlane ülikoolis algatatud seksuaalse ahistamise juurdluse üks põhitunnistaja, vahendas "Pealtnägija".

Professor, keda Madeleine ja rida teisi naisi ahistamises süüdistavad, eitab igasugust väärkäitumist, kuid "Pealtnägija" hinnangul tekitab ainuüksi tema suhtlus saatemeeskonnaga palju küsimärke. Esimest korda küsis saade mehelt kommentaari 8. detsembril. Sealt edasi kulutas mees aega sisuliselt venitamisele, mis kulmineerus 7. jaanuaril kohtuhagiga, mille eesmärk oli, et kogu asjast ei räägitaks. Põhiliselt teabki "Pealtnägija" mehe versiooni toimunust saate vastu esitatud hagist.

Kuna nii Tartu ülikooli vastav komisjon kui ka politsei alles tegelevad asjaga ning professor andis ka "Pealtnägija" etteruttavalt kohtusse, siis käesolevas loos ei nimetata mehe nime ja jäetakse välja hulk detaile, mis aitaks teda lihtsalt tuvastada.

Madeleine ja professor, kes on samuti välismaalane, tutvusid 2018. aasta alguses läbi spetsiifilise tutvumissaidi, kus saavad kokku just nooremad naised ja vanemad mehed. Madelaine'i sõnul tundis ta end ebamugavalt, kuna mees oli professor. Mees aga kinnitas, et soovis vaid, et keegi aitaks tal Tartus sisse elada ning kuulaks tema tööprobleeme. Vastutasuks pidi professor viima Madeleine õhtusöökidele. Naise sõnul arenesid vestlused sinnani, kus mees hakkas rääkima talle oma elustiilist noorte neidude seltsis ning suhetest teistega Tartu ülikoolis ja mujal.

Ülikool kinnitab, et professor oli silmapaistev spetsialist, kes saabus laitmatu CV-ga seda enam, et temaga kaasnes väga suur teadusgrant, mille saamiseks tuli läbida konkurss.

"Siiamaani, ma pean ütlema, me ei ole inimeste tausta niimoodi süstemaatiliselt uurinud. See ei kuulu tegelikult isiku värbamisprotsessi hulka, et me läheksime, hakkaksime üle küsima tema varasematest töökohtadest tema tegevuse kohta," tõdes Tartu ülikooli akadeemiline sekretär Andres Soosaar.

Madeleine polnud professori otsene õpilane, kuid puutus temaga ka koolis kokku. Madeleine sõnul kutsus mees teda mõnikord enda kontorisse jutustama ning tegi naisele ebamugavaid kommentaare, kui viimane kandis seljas näiteks lühikest seelikut. "See oli mõnda aega niimoodi, ma lihtsalt võtsin seda kui paratamatust," rääkis naine.

Antropoloog Ehti Järv viis läbi jaanuari alguses valminud üliõpilaskondade liidu uuringu soolise ja seksuaalse ahistamise kohta Eesti kõrghariduses. Tema sõnul hoiab alluvussuhe inimeste suud lukus. "See tuleb ka meie uuringus välja, et kui on mängus tudengi hinded, tudengi akadeemiline karjäär või õpialane edenemine, siis see hoiab suu lukus," selgitas ta.

Madeleine'i sõnul lõppes asi seksiga kaks korda. Ka professor ei eita advokaatide vahendusel "seksuaalse iseloomuga tegevust", aga väidab, et hoopis noor naine trügis tema ellu ja algatas kontakte. Lisaks ei tohtivat Madeleine'i uskuda, sest tal on psühhiaatrilisi probleeme.

Kummalgi osapoolel on enda sõnul tõendeid

Mõlemal osapoolel on tõendeid, mis justkui oma versiooni toetavad, aga üks kõnekam on häälsõnum, mille professor noorele naisele saatis.

"Osa minust arvab, nagu ma oleksin neetud, sest ma kogu aeg püüan. Sa tead mind, ma lihtsalt vajan nii palju hellust ja ma vajan nii palju seksi. Ja ma lihtsalt ei saa seda ei sinult ega temalt," kõneleb mees häälsõnumis.

Madeleine'i sõnul saatis mees talle häälsõnumeid oma tegemiste kohta, mõnikord soovis ta abi kursuste koostamisega, mõnikord kurtis mees aga, kuidas teda koormab iha ning ta on liiga erutunud, et midagi teha.

"Meie suhe on arenenud täiesti uuele territooriumile, kus mina olen sulle justkui isakuju ja sina minule ilmselgelt nagu tütar, kuid meil saab lõpuks ikkagi olema seksuaalsuhe," ütleb mees ühes häälsõnumis.

Professori väitel oli sõnum osa erilisest seksimängust, mida naine olevat ise soovinud.

On fakt, et noor naine ei katkestanud kontakti ega kaevanud kuhugi. "Ma kartsin keele- ja kultuuribarjääri pärast, tulla sellega välja, olles ise rahvusvahelise taustaga. /.../ Ma plaanisin liikuda edasi. Ma isegi võtsin e-maili teel ühendust politseiga, kuid see ei läinud läbi ja see ajas mind paanikasse," rääkis Madeleine.

Järv selgitas, et ohvrid ei pöördu politseisse süü- ja häbitunde ning hirmu pärast. "Hirm selle ees, et tegelikult sellega kaasneb ohvri süüdistamine," ütles Järv.

Selle asemel, kui professor tegi pakkumise tema projekti heaks tööle hakata, oli Madeleine nõus.

Kui siiamaani võikski loo maha kanda kui kahe täiskasvanu eraelulise suhte, siis tööandja suhe ning avalike rahade kasutamine annab uue mõõtme.

Periood oli lühike ja tasu polnud suur, aga sisuliselt maksis professor voodikaaslasele läbi ülikooli.

"Ma olin väga eraklik, ma ei olnud vaimselt heas seisus ja mu rahaline olukord ei olnud ideaalne, seega ta kasutas seda ära, et mind endaga seotuna hoida, lootes ilmselt, et ma teeksin kõike, mida ta tahab," rääkis Madeleine, kelle sõnul oli 2018. aasta tema elu kõige halvem.

Madeleine'i süüdistab ülikooli tegevusetuses

Madeleine murdis tsüklist välja, kui sai uue töökoha idufirmas, katkestas suhtluse professoriga ja blokeeris ta sotsiaalmeedias. Ta oli otsustanud vaikida, kuni üks teine naisüliõpilane juhuslikult samasuguseid kogemusi tunnistas.

"Siis ma otsustasin liikuda edasi ja sellega avalikuks tulla. Ma teadsin, et ta on jube, aga ma arvasin, et ta suhted vähemalt olid poolkonsensuslikud. /.../ Nüüd ma mõistan, et ta on kiskja ja jätkuvalt väga suur oht ülikoolis ning see ei ole ainult minu probleem ja see ei lähe lihtsalt ära," rääkis Madeleine.

Pikantseid üksikasju on ohtralt, kuid käesoleva loo ülekaalukas avalik huvi on mujal. Nimelt võtsid esimesed kaks kannatanut, kellest üks oli Madeleine, ülikooliga ühendust juba veebruaris 2019.

Kirjavahetusest on näha, kuidas teemat põrgatatakse ühelt teisele ja asja justkui võetakse tõsiselt, ent erinevatel põhjendustel midagi kuude kaupa õieti ei juhtu.

"Ma ei saanud vastuseid tavaliselt nädalate jooksul. Kui ma küsisin, kas midagi on ette võetud, siis tavaliselt oli vastus väga pikk versioon sellest, et mitte midagi ei ole tehtud," rääkis Madeleine.

Andres Soosaare hinnangul võis olla tegemist kommunikatsiooniprobleemiga. "See, et esimest korda mingisugusest probleemist räägitakse, ei tähenda kohe, et kaebus on esitatud. /.../ Võib-olla seal oli mingisuguse suhtlus- või kommunikatsioonihäirega tegemist. Võib-olla see kommunikatsioon oleks olnud või pidanud olema tõhusam ja efektiivsem," kommenteeris ta.

Ülikool tegi professorile hoiatuse

Ülikooli seisukoht on, et ametlikult jõudis kaebus nendeni alles mais. Asja uuriti, aga kuna vahele tuli suvi, vesteldi professoriga ametlikult uue õppeaasta alguses.

"Reaktsioon oli see, et sellele isikule, kes kaebuse sai, tehti hoiatus," ütles Soosaar. Tema teada öeldi professorile, et kui ta veel midagi sarnast teeb, siis võib ta kaotada töö.

Soosaare sõnul arvas ülikool, et sellega sai probleem õppeaasta alguses maandatud.

Ohvrid pöördusid septembri lõpus "Pealtnägija" poole. Muu hulgas kahtlustasid nad, et ülikool vaatab asjale läbi sõrmede, sest professoriga kaasneb grant, mis on mitu korda suurem kui summa, mille üle vaieldakse Tallinna tehnikaülikooli skandaalis.

Soosaar tõrjub väidet, et ülikool oleks vaadanud väidetavale ahistamisjuhtumile läbi sõrmede selle tõttu, et professoriga kaasneb suur raha.

"Ma arvan, et sellise mõttelise konstruktsiooni tegemine on päris meelevaldne. /.../ Ma arvan, et ülikoolis teadusraha suurus ei ole selline vahetuskaup, /.../ millega saab lunastada mingisuguseid käitumise probleeme või midagi sellist," rääkis Soosaar.

Kogu lugu võiks olla sassi läinud sõprus, nagu väidab professor, kuid võtmekoht on, et "Pealtnägija" leidis veel kolm naist, kes ütlevad, et on ahistamise ohvrid, ja mitu inimest, kes nägid tema sobimatut käitumist.

"Ma teadsin, et ta käib aktiivselt teiste inimestega väljas, kuid ta alati jättis mulje, et see ei tundunud sunnitud. Ta ütles, et kõik need umbes 20-aastased noored naised on temasse armunud. See oli väga kummaline," rääkis Madeleine.

Professor tõrjub süüdistusi

Professori enda seisukoht on kokku võttes, et ta on vabameelne mees, kes võis mõnikord teha ettepanekuid, mida võidi valesti mõista. Ta eitab kategooriliselt igasugust võimu ära kasutamist, vastutahtsi seksi ja vahekordi otseste õpilastega.

Tema sõnul on kõik kaebused Madeleine'i ja tema võitluskaaslaste üles krutitud hüsteeria tulemus, kus esitletakse täiskasvanutele lubatud läbikäimist ärakasutamisena.

Ametlik uurimine, mida juhib ülikooli akadeemiline sekretär, algatati novembri lõpus pärast seda, kui "Pealtnägija" inimesi küsitlema hakkas, ehkki ülikool eitab siin otsest seost. Uurimine on pooleli, mistõttu konkreetseid detaile ei kommenteerita.

Kindlasti on kahju nendest ohvritest või inimestest, kes on oodanud nii kaua, et midagi ometigi tehtaks. Ja ka samas, see räägib ka sellest, et kui kaua praeguse olemasoleva süsteemi korral see menetlemine aega võtab ja kui palju on tarvis hääli koondada selleks, et ometigi usutaks," kommenteeris Järv.

Ehkki ahistamine on alates 2017. aastast karistussesadustiku järgi väärtegu, ei väida "Pealtnägija", et professor rikkus seadust. Küll aga küsib "Pealtnägija", kas mehe käitumine vastas ülikooli nõuetele. Nimelt pärast kahte suurt skandaali töötati ülikoolis 2016. aastal välja võrdse kohtlemise juhend, mis ei puuduta ainult ahistamist, aga ka näiteks diskrimineerimist. On oluline märkida, et see ei keela otseselt juhendajate seksi üliõpilastega.

Samas kinnitab ülikool just samale juhendile toetudes, et õppejõudude käitumine peab vastama akadeemilisele standardile, mis tähendab lihtsalt öeldes, et tegu ei pruugi tingimata olla ebaseaduslik, kuid ei sobi ülikooli.

"Jaa, ma arvan, et ülikooli akadeemilised standardid eetilises mõttes on kindlasti kõrgemad, kui need on seadustega paika pandud. Ma arvan, et ülikooli moraalne miinimum ei ole seaduste tase," ütles Soosaar.

Uuring: ülikoolid jäävad ahistamisjuhtumite lahendamisel hätta

Jaanuari alguses valmis üliõpilaskondade liidul esimene uuring soolise ja seksuaalse ahistamise kohta Eesti kõrghariduses. Uuringu viis läbi antropoloog Ehti Järv, seda nõustas Lõuna-California ülikooli abiprofessor Aro Velmet.

Värske uuringu põhijäreldused on, et ahistamine eksisteerib, samas pole ülikoolid teinud piisavalt selle ennetamiseks ja jäävad hätta ka juba toimunud juhtumite lahendamisega.

Küsitlus baseerus 21 ahistamist kirjeldaval situatsioonil, millele vastas veebis 1500 inimest kuuest Eesti avalik-õiguslikust ülikoolist. Vastuste põhjal kutsuti 30 inimest süvaintervjuudele. Selgus, et 72,6 protsenti vastanutest oli kokku puutunud mingisuguse ahistamisega, enamasti verbaalsega, aga 14,7 protsenti oli kogenud lausa füüsilist ahistamist.

"Paljudel juhtudel ei minda kohe teavitama ei ülikooli ega politseid, vaid pigem jõutakse paari aasta taguse asjaga psühholoogi juurde," selgitas Järv.

"Selles uuringus me näeme, kuidas inimesed veedavad aastaid depressioonis, psühholoogi juures. Kuidas nad vahetavad eriala, kuidas nad vahetavad ülikooli, nende karjäär ei ole enam äratuntavalt see, mis ta oli enne seda kogemust," rääkis Velmet.

Velmeti sõnul kattub Madeleine'i lugu paljus uuringuga, kas või selle poolest, kuidas ohvrisse suhtuti. "Kui nad räägivad sellest kellelegi, siis sageli esimene reaktsioon on, et "katsu sellega kuidagi diilida, et ta ju ongi selline tüüp, Tõnu ongi Tõnu, me kõik teame ju Tõnu"," kommenteeris Velmet.

Konkreetse professori juhtumi uurimise tulemusi võib Tartu ülikooli komisjonilt oodata kõige varem jaanuari lõpus.

Teadaolevalt ainult tehnikaülikoolis on eetikakoodeksis punkt, mis ütleb, et üliõpilaste ja õppejõudude õppetöövälised suhted peaksid olema ainult akadeemilised.

Lugu, kuidas Eesti ülikoolid ahistamist tõrjuvad, saab lugeda lähipäevil ERR-i veebiuudistes.