Reaktsioonid Tartu ülikooli ahistamisskandaalile näitavad, et soolise ja seksuaalse ahistamise kohta levib endiselt mitmeid müüte. Vastasime mõnedele korduma kippuvatele küsimustele. Oma vastustes tugineme rahvusvahelisele teaduskirjandusele ja praegu valmivale uuringule ahistamisest Eesti kõrgharidusmaastikul.

Ahistamisest räägitakse kui naistevastasest vägivallast. Aga mehi võidakse ju ka ahistada, miks sellest ei räägita?

Nii sooline ja seksuaalne ahistamine on soopõhise vägivalla liigid, mille ohvrite hulgas on rohkem naisi kui mehi. Hiljutisest USA uuringust selgus, et elu jooksul on seksuaalset ahistamist kogenud 81% naisi ja 43% mehi.

Ahistamine on seotud seksismiga, mis võimestab enamasti mehi (samal ajal neidki stereotüpiseerides) ja alandab naisi, mistõttu on see naiste jaoks raskemate tagajärgedega. Naistelt eeldatakse leplikkust, nende kaebusi ei võeta tihti tõsiselt, kuna neid peetakse "hüsteerikuteks". Naisi seostatakse meestest enam kehalisusega.

Näiteks tehakse naiste välimuse ja figuuri kohta märkusi, mida mehed reeglina kuulma ei pea. Sageli viidatakse, et naine "kandis väljakutsuvat riietust", justkui mehed ei oleks võimelised oma instinkte kontrollima.

Ilmselgelt tuleb ka meessoost ohvreid võtta tõsiselt ja sääraseid juhtumeid on ka meedias kajastatud.

Kui tudeng ja õppejõud lihtsalt on suhtes ja ühtegi süüdistust ei ole, kas see pole siis lihtsalt kahe täiskasvanu otsus? Miks peaks ülikool eraelusse sekkuma?

Jah, õnnelikud eraelulised suhted on alati toredad. Ent kui tegemist on sama ülikooli õppejõu ja tudengiga, pole suhe enam ainult eraeluline.

Õppejõud omab tudengi üle võimu: Ta võib potentsiaalselt mõjutada tudengi hindeid, erialavalikut ja hilisemat karjääri. Tal on tudengi üle ühiskondlik autoriteet.

Seetõttu tekitavad suhted õppejõudude ja üliõpilaste vahel ohu võimu kuritarvitamiseks - üliõpilane võib tunda, et tal on keeruline öelda "ei" inimesele, kellel on võime mõjutada tema tulevikku nõnda suurel määral. Õppejõudude ja tudengite suhted võivad mõjutada ka teisi üliõpilasi, jättes mulje, et tegemist on aktsepteeritud akadeemilise edenemise meetodiga ning sellega põhjustada segadust ja stressi.

Ülikool peaks tagama üliõpilaste võrdsed võimalused hariduse omandamiseks ilma hirmu ja lisatingimusteta. See ei tähenda, et ülikool peaks ilmtingimata kõik ülikoolivälised suhted keelama.

Näiteks on võimalik maandada ohtu kohustades intiimsuhtes paari oma suhet ülikoolile deklareerima. Paljudes välisriikide ülikoolides on keelatud juhendatava-juhendaja vahelised suhted ja teiste suhete puhul on ülikool kohustatud huvide konflikti elimineerima, näiteks tudengi eksamitöödele teise lugeja määramisega.

Kas see on ahistamine, kui tudeng ja õppejõud kohtusid läbi tutvumisportaali ja olid esiti mõlemad lähisuhtega nõus? Kas see pole lihtsalt lörriläinud suhe?

See, kus ja mis olukorras tudeng ja õppejõud kohtusid, ei ole antud loos oluline. Nagu juuksurisalongi sisse astumine ei tähenda, et sealt peaks kindlasti uue soenguga väljuma, ei tähenda ka tutvumisportaalis kohtumine seda, et üliõpilane on sellega kõigile edasistele ettepanekutele oma nõusoleku andnud.

Küsimust, kas õppejõud survestas oma autoriteediga üliõpilast nõustuma tuleb vaagida igas olukorras individuaalselt.

See, kuidas osapooled tutvusid, ei muuda asjaolu, et hiljem võib nende vahel tekkida huvide konflikt (Tartu loo puhul projektirahadest intiimsuhtes tudengile maksmine).

Kas selliste olukordade puhul ei teki valesüüdistuste oht, näiteks võib suhtes haiget saanud inimene tahta lihtsalt kätte maksta?

Euroopas ja USA-s tehtud uuringud näitavad, et valesüüdistuste osakaal politseile teatatud seksuaalvägivalla juhtumitest on vaid 2-6 protsenti. Nende hulgas on ka juhtumid, mis võivad olla lõpetatud näiteks tõendite puudumise tõttu. Loomulikult ei ole need arvud otseselt üle kantavad Eestile ja ahistamisjuhtumitele. Siiski pole põhjust uskuda, et valesüüdistuste oht oleks siin suurem kui teiste üleastumiste puhul.

Küll aga näitab EÜL-i uuring sarnaselt rahvusvahelistele uuringutele, et rõhuv enamus ohvritest ei julge ahistamisjuhtumitest ülikoolile või korrakaitsele teatada. Nad ei tea kellele teatada, nad tunnevad, et ülikool pisendab probleemi ja muretseb eeskätt omaenese mainekahju, mitte ohvri turvalisuse või õigluse pärast. Tuntakse hirmu avaliku hukkamõistu ees.

Seetõttu peavad paljud inimesed ülikoolides ahistamist lihtsalt välja kannatama või lahendust otsides õppejõudu, eriala, ülikooli või isegi koduriiki vahetama.

Loomulikult peaks ülikool ahistamisjuhtumite menetlemisel pidama silmas võimalust, et süüdistused on alusetud ja pidama silmas mõlema poole õigusi. Ent paraku oleme praegu olukorras, kus ahistamise ohvrite õigused on reaalsuses oluliselt vähem kaitstud.

Aga miks te ei räägi tudengineiudest kes võrgutavad professoreid, nii et mees jätab oma naise/pere, kolib tudengineiuga kokku ja kirjutab neiule lõputöö valmis? Neiu saab akadeemilisele karjäärile hüppelaua, hiljem jätab professori maha.

Esitatud loo rõhuasetus on problemaatiline, sest süü pannakse tudengineiust "võrgutajale", keda nähakse suhte algatajana. Võimupositsioonil meesprofessor paistab jällegi passiivse "käpiknukuna". Võiks küsida, kas tõesti polnud meestel selliste lugude puhul üldse otsustusõigust?

Sellist stsenaariumi juhtub kindlasti harvem, kui vastupidiseid, kus võimupositsioonil olnud meesprofessor tudengineidu ära kasutab, kuid ka taolised lood rõhutavad tegelikult, et ülikoolid peaksid intiimsuhete lubatavuse osas seisukoha võtma.

Juhul kui intiimsuhted on õppetöös kokkupuutuvate õppejõudude ja tudengite vahel taunitud või reguleeritud, siis see põhimõte kehtib loomulikult mõlemale poolele, ükskõik kumb neist suhte algatab.

Miks ajakirjandus võtab õiguse süüdistada inimest, kui kohus pole teda süüdi mõistnud?

Süüdistust ei ole esitanud mitte ajakirjandus, vaid mitu Tartu ülikooliga seotud tudengit. Asja uurib Tartu ülikooli akadeemilise sekretäri moodustatud komisjon.

Selliste kaasuste avalikkuse ette toomine on põhjendatud, kui seda nõuab avalik huvi - nii nagu on põhjendatud ka riigivalitsemisega seotud korruptsioonijuhtumite kajastamine või Eesti teedel toimuvate liiklusõnnetuste raporteerimine.

Kuna tegemist on looga, mis valgustab Eesti tippülikooli võimekust ahistamise vältimisel, võimalikku teadusraha väärkasutamist ning laiemalt seda, kui turvaliselt saavad tudengid ennast ülikoolides tunda, on avalik huvi olemas.

Teiseks on tegemist olukorraga, kus ajakirjanduse poole pöörduti nimelt viimases hädas seetõttu, et ametlikud institutsioonid ei tulnud oma tööga toime. Võime arutleda, kas õppejõu käitumine oli eetiline või mitte, aga fakt on, et veebruarist kuni novembrini ei tegeletud kaebuse esitanud tudengite kaasusega ülikoolis aktiivselt. Antud juhul täitis ajakirjandus oma rolli neljanda võimuna, vastustades teiste institutsioonide tegematajätmisi.

Miks ohver ootas nii kaua enne kui midagi ette võttis?

Barjääre, mis takistavad ohvritel reageerimast, on palju. Need võivad olla psühholoogilised: ahistaja on karismaatiline inimene, ta võib olla ühtaegu ligitõmbav ja traumeeriv. Inimene võib olla segaduses, omaenese tunnetest aru saamine võib võtta aega.

Sageli ei teata, kellele raporteerida - kardetakse, et teised ülikooli töötajad hoiavad õppejõu poolele või et ahistatu probleemi pisendatakse. Viimaks kardetakse avalikku tähelepanu, hukkamõistu ja õppejõu või tema toetajate poolset kättemaksu. Tuntakse, et ohver peab olema perfektne inimene, sest iga tema isikuomadust või otsust võidakse kasutada tema tõsiseltvõetavuse õõnestamiseks.

Samuti on põhjuseks ahistaja ja ahistatu vaheline ebavõrdne võimusuhe - mida kõrgemal tööalasel ja/või ühiskondlikul positsioonil ahistaja paikneb, seda keerulisem on tema vastu süüdistust esitada.

Ahistaja väidab, et ahistatul olid psühholoogilised probleemid ja ta tõmbas häda ligi.

Sellised väited ahistatute kohta on ahistamisjuhtumite puhul sagedased ja käisid meediast läbi ka eelnevate TÜ juhtumite puhul, kus ahistamises süüdistatud meesõppejõud väitsid, et ohvritel olid vaimsed probleemid.

Sageli raporteerivad meediaväljaanded selliseid subjektiivseid hinnanguid ilma kriitilise kommentaarita. Ahistatute selliselt kujutamine pisendab ahistamise tõsidust ning see tekitab lugejas kahtlusi ahistatu ja tema poolt raporteeritu usaldusväärsuses.

Tegelikult ei mängi ohvri vaimne seisund nendes lugudes rolli - oma tegude eest vastutab ikkagi nende toimepanija.

Kas tegemist pole lihtsalt Läänest imporditud moevooluga? Kümne aasta eest ei rääkinud keegi ahistamisest.

EÜL-i uuringu süvaintervjuudest selgub, et ahistamine on sageli nii normaliseeritud, et seda peetakse ebameeldivaks, aga paratamatuks. Uuring leidis, et "tudengifolklooris" on palju lugusid õppejõududest, kellega ei soovitata koos peole minna, kelle eksamitel saab lühikese seelikuga paremaid hindeid jne.

Ahistamine on pikalt olnud tabuteema, millest räägiti pigem siseringis, mistõttu inimesed, kes pole isiklikult ahistamisega kokku puutunud, kuulevad neist lugudest harva. Mitu intervjueeritut nentis, et nende nooruses (1990.- ja 2000. aastatel) oli ebameeldivat, soostereotüüpset ja seksistlikku käitumist rohkem, praegu on läinud olukord paremaks.

See viitab võimalusele, et ahistamine ei ole enam nii normaliseeritud ja seepärast räägitaksegi sellest rohkem, isegi kui juhtumeid on jäänud vähemaks. Ühiskonnas võib olla toimunud järkjärguline soonormide muutumine võrdsuse suunas.

Tartu ülikoolil on võrdse kohtlemise reglement paigas, mida ülikool veel teha saaks?

Võrdse kohtlemise juhendi olemasolu on oluline esimene samm, kuid mitte piisav. EÜL-i läbiviidav uuring osutab, et teadlikkus TÜ võrdse kohtlemise juhendist on ülikoolis madal.

Soolise võrdõiguslikkuse seaduse järgi ei pea tööandja mitte ainult soolist ebavõrdsust ära hoidma, vaid tal on kohustus ka seda ettevaatavalt edendada. Sealhulgas peab tööandja "hoolitsema, et töötaja on töökeskkonnas kaitstud soolise ja seksuaalse ahistamise eest" (§ 11, lõige 6).

Ahistamine saab alguse soostereotüüpidest ja sugude ebavõrdsest staatusest ühiskondlikus võimuhierarhias. Seega on ahistamise ennetamiseks vaja tõsta organisatsiooni liikmete teadlikkust nii paika pandud juhendist kui ka laiemalt soolisest võrdõiguslikkusest. See võiks hõlmata nii töötajate teavitamist kui ka koolitusi.

Mehed ei tohi nüüd enam midagi teha ega öelda, kohe süüdistatakse ahistamises. Mis on meestele tänapäeval üldse lubatud ja kuidas peaks naistega käituma?

Esimese hooga tahaks soovitada "videokoolitust" BBC komöödiasaatest. Aga tõsisemalt: selline mure lähtub sageli eeldusest, et naised ja mehed on väga erinevad, et naisi tuleks kohelda teistmoodi kui mehi.

Naistesse tuleks suhtuda kui meestega võrdväärsetesse inimestesse. Seksistlikud ja soostereotüüpsed kommentaarid naissoost vestluskaaslase või naiste kohta laiemalt, olgu need öeldud baaris või ülikooliauditooriumis, ei ole aktsepteeritavad, sest need kahjustavad naiste inimväärikust ja taastoodavad soolist ebavõrdsust ühiskonnas.

Nagu igasuguses inimsuhtluses, on oluline olla tähelepanelik, empaatiline ning tajuda teise inimese signaale selles osas, kas sinu öeldu ja käitumine on konkreetses olukorras teise jaoks sobiv ja soovitav.

Igasuguste romantiliste ja intiimsuhete puhul on keskseks märksõnaks "vastastikune nõusolek". Üldiselt - mitte ainult sugudevahelises suhtluses - kui su vestluspartner naerab närviliselt või vahetab teemat, siis võib eeldada, et tal on ebamugav ja kui ta ütleb "ei, aitäh" siis ta mõtleb "ei, aitäh". Nii lihtne see ongi.